Päike tules. Peeter Urm
Читать онлайн книгу.
juba üleval. Mina mõtlesin, et puhkad ikka.” Ema seisis uksel. Nad vaatasid teineteist vaikides mitme pika silmapilgu vältel – mõlemad ruskete juuste ja kalkide kollakasroheliste silmadega. Ema, energilise, võimuka olekuga, vananev, kuid ikka veel ilus naine, ja poeg, laia sarnaka näoga mehemürakas, iseteadlik oma jõust. Ema toetus seljaga vastu uksepiita ja naeratas. Timukale tundus ta sel hetkel väga ilus. Ema pole põrmugi muutunud, vilksatas mõte läbi ta pea. Aga ainult hetkeks, sest ema ilme oli samas jahe ning karm ja Timukas märkas peenikesi tihedaid kurde ta suunurkades ning lõtva punsunud nahka silmade all, märkas otsmikul ja meelekohtadel hõrenenud juukseid.
„Käisin töö juures ja küsisin endale vaba päeva,” ütles ema. „Mu jumal, kui pikk ja kõhn sa oled, Kullo.” Naeratus pehmendas uuesti ta suunurki ning näo üldine rahulolev ilme märkis ülevaatuse edukat lõppu.
„Normitoit.”
„Ma teen sulle kohe midagi süüa. Tule kööki.”
Nad läksid kööki. Timukas istus taburetile ning vaatas pealt.
„Ega sul, ema, pole mulle midagi selga anda?” päris ta venitades. „Tuhnisin pisut kapis, aga midagi parajat kätte ei hakanud. On sul minu vanad riided ikka alles?”
„Alles muidugi, aga kas nad sulle enam passivad?” Ema tõmbas külmkapi ukse lahti ja tõstis sealt lauale kausi munadega. „Sööd sa mune, Kullo?”
Timukas vaatas emale imestunult otsa. Tulla sealt, ja sult küsitakse, kas sa sööd mune!
„Ma arvan, et peame sulle ikka päris uued riided ostma. Ümbertegemine sinusugusele täismehele enam ei passi.” Ema tõstis praepanni gaasipliidile ning lõikas noaotsaga rasva. „Tuleb osta ülikond, siis mantel, talvesaapad, särgid… Meil on praegu kaubamajas ilusad Hongkongi särgid sees. Ma pean sult ainult mõõdud võtma.” Ema pöördus ümber ja silmitses hindavalt poega. „Panen su tipp-topp riidesse. Sa oled ilus poiss ja pead vastavalt välja nägema. Sa pole karvavõrdki teistest halvem. Mitte karvavõrdki,” kordas ema ägedalt.
„Sa lõpetad viimase klassi ära,” jätkas ema järjest enam süttides, „astud võib-olla ülikooligi, eks ole, Kullo? Sa oled mees ja näitad neile, et oled seda.”
Räägi, räägi, mõtles Timukas. Aga selles on sul küll õigus, et ma olen mees. Selles kindlasti.
„Kuidas sul rahadega on?” päris ema. „Kas nad teile ikka midagi maksid ka?”
„Kopikaid! Tühi paarsada rubla,” valetas Timukas rahulikult ja tõmbas mõnuga praelõhna ninna. Pidi ta siis emale rääkima, et oli viimasel aastal enamasti lohetsenud ja et mõni mees oli sealt paari tuhandega koju sõitnud.
„Aga ikkagi maksti.” Ema lükkas praemunad taldrikule, tõstis piimapudeli lauale, lõikas leiba ja istus siis ise teisele poole lauda poja vastu. Ta vaatas poja punaka juukseharjasega suurt muhklikku pead ja tundis korraga võõristust. Kui Kullo sellest ainult aru ei saaks, mõtles ta samas murelikult. Poeg oli pidanud palju üle elama. Läheks nüüd ometi lõpuks kõik hästi!
„Oli sul seal väga raske, Kullo?”
Timukas ei vastanud niipea. Ei tõstnud pilkugi, sõi mitu tõttamatut suutäit. Viimaks pani kahvli kõrvale ja ütles:
„Raske? Mõni mees neelas kolmetolliseid naelu, et laatsaretti vedelema saada. Mina ei neelanud. Aga kui hästi lühidalt ja täpselt vastata, siis sinu armast Kullot ei ole enam. Mõistad? Lihtsalt ei ole ja kõik. Nüüd olen ma Timukas. Mis sa vaatad? See on hüüdnimi. Kui ma poleks Timukas, küllap oleksin siis Kõõrdsilm, Konnanägu, Filosoof või ükskõik kes. Ainult mitte Kullo. Nii on lood.”
Timuka hääl oli muutunud kalgiks. Ta toetus küünarnukkidega raskelt lauale. Ja tema tinane vaade rõhus ema, kes püüdis endas tagajärjetult maha suruda võõristust ja hirmu. Kuidas võis ema küll endale tunnistada, et võõrastab ja kardab seda meest seal teisel pool lauda? Oma lihast poega?
Timukas sirutas käe ja kobas suitsupakki laual. See oli tühi. Ta kägardas selle kokku.
„Kas sul suitsu ei ole, ema?”
„Ei, Elmar jättis maha… Ma kohe ei tea…” Ema vihkas oma ebalevat häält ja vaatas pojale tungivalt otsa. „Sa pead selle kõik unustama – kõik, ka selle jubeda hüüdnime. Sa oled Kullo, minu poeg, ja mitte mingi Timukas.”
„Kuidas seda teha?” küsis Timukas asjalikult.
Kaubamaja jätsid nad viimaseks. Timukas astus loiult, ent siiski heatahtlikult ema järel juba õhtuselt tühjenevasse, eredalt valgustatud müügisaali. Tema paremas käes kõikusid kaks pakki – ühes tumesinine ülikond, mis Timukale endale eriti ei meeldinud (liiga kallis ja püksid pigistasid reitest), aga emale küll (pidi olema eriti šikk) ja teises tšehhi kingad (Timuka meelest priima kaup).
Timuka tujul polnud seni viga midagi, vahest väsimus ainult, nüüd aga tundis ta kasvavat erutust. Seni maksis ema, delikaatselt ja endastmõistetavalt, aga nüüd…? Mantel on kallis lõbu.
„Mantlit võib osta ikka ainult kaubamajast,” ütles ema kiirest käigust õhetades. „Mujalt saad mingi näraka, kui ta just kogemata peale ei satu. Aga siin on mul igatahes tutvust.” Ema näole ilmus muie ja ta asjalik enesekindel pilk libises hindavalt üle leti ääres sagivate ostjate.
„Korralik riie on nagu visiitkaart,” jätkas ema, kui nad mööda treppi teisele korrusele läksid. „Kõik algab rõivastest. Sind pannakse tähele, sinust peetakse lugu, sest taibatakse kohe – sel inimesel on tutvusi. Mis sest, et ma olen hambaarst, aga kui mul nutti poleks, kannaksin eluaeg kolm hooaega moest läinud kleite ja korjaksin higiseid rublasid järelmaksu tasumiseks… Puhkame pisut, siin on umbne. Ma olin ju südamega sügisel haiglas. Vaat nii on lood.”
Timukas seisatas käsipuu juures, tõmbas karvamütsi peast ning libistas peoga üle higistava torkiva peanaha.
„Minu visiitkaart, sidemed ja kogu nutt on siin,” sõnas ta süngelt.
Ema ei vastanud midagi. Ta oli üdini daam oma hästiistuvas kehasse töödeldud mantlis, mida ehtis naaritsakrae, maitsekalt juustele seatud sama värvi naaritsamütsis, ning tõrjuva, jaheda ilmega. Ema kuulus sootuks teise, poega märgistanud saatusest nii erinevasse maailma. Ja ometi olid nad üks, silmade vaadegi oli sama, pojal vahest veidi kalgim.
Ülal, teisel korrusel, kiirustas ema kella vaadates üleriiete osakonda. Poeg püsis tal kannul, aga peatus siis äkitselt. Kas pole see klassiõde, Nirgike, kes seal nii ägedalt kangarulli lappab? Kindla peale Merike. Esimene nende vanast klassist.
„Kuhu sa lähed?” päris ema pojale imestunult otsa vaadates.
„Siiasamasse. Ainult viis minutit.”
„Tere, Nirgike.” Timukas toetus käega vastu rasket riiderulli ning kallutas ennast klassiõe poole.
„Sina?” Merikese käed, mis olid nobedalt sisseostu pakkinud, tardusid paigale. Tema väikesele ja kitsale terava ninaotsaga näole ilmus kohkumisega segunenud hämmastus. Lõuaots oli endisest tublisti ümaramaks muutunud ning Merikese kurgu all märkas Timukas esilekummuvat voldikest. Nirgike hakkab paksuks minema, mõtles Timukas miskipärast lõbusalt.
„Mina jah,” kinnitas ta. „Terves aus ja hiilguses, palavate tervitustega külmalt maalt.” Siiski, Merikesel pole väga vigagi. Ja sõrmust pole ka veel sõrmes. Sul on mulle palju rääkida, Nirgike. Kõike, mis su tumepruunide lokikeste all varjul on, pean ka mina teadma.
„Miks sa mind nõnda vaatad?” küsis tüdruk edvistavalt naeratades.
„Lihtsalt niisama, Nirgike. Tahan ja vaatan. Tuletan meelde, millest sa tehtud oled.” Timukas irvitas, aga tema silmad vaatasid tõsiselt ja peaaegu kurjalt. „Seal oli sedasorti olenditest suur puudus.” Edev ja natuke loll – selles suhtes pole sa just palju muutunud, konstateeris ta.
„Sama häbematu nagu alati.” Merike lõpetas paki sidumise ning ulatas selle ostjale. Ta astus Timukale sammu lähemale ja nõjatus rinnaga letile. „Oled sa ammu tagasi?”
„Mõned päevad,