Eri riikides on tasemehariduse lähtekohad, kasutatavad meetodid ja õpetajate rollid erinevad. Samuti on erinev noortekeskustes ja – organisatsioonides pakutava koolituse kättesaadavus, selle aluseks olev filosoofia ja korraldus. Siiski on tasemehariduse ja mitteformaalse hariduse vahel teatud üldistatavaid struktuurseid erinevusi.

       Vabaharidus

      Vabaharidus on eluaegne õppeprotsess, mille käigus inimene omandab hoiakuid, väärtushinnanguid, oskusi ja teadmisi ümbritsevas keskkonnas asuvate hariduslike mõjutajate ja ressursside ning igapäevaste kogemuste kaudu. Inimesed õpivad oma perekonnaliikmetelt ja naabritelt, turul, raamatukogus, kunstinäitustel, tööl ning läbi mängu, lugemise ja sportimise. Väga oluline vabahariduse kanal on massimeedia, näiteks etendused ja filmid, muusika ja laulud, televäitlused ja dokumentaalfilmid. Selline õpe on sageli plaaniväline ja struktureerimata.

       Tasemeharidus

      Tasemeharidus tähendab struktureeritud haridussüsteemi, mis ulatub algkoolist (mõnedes riikides lasteaiast) kuni ülikoolini ning sisaldab piiritletud õppekavasid kutsehariduse, tehnilise hariduse või erialase väljaõppe omandamiseks. Tasemeharidus sisaldab sageli õppijate omandatud teadmiste või pädevuste hindamist ning selle aluseks on programm või õppekava, mis võib olla rohkem või vähem kohandatav vastavalt iga isiku vajadustele ja eelistustele. Tasemehariduses antakse taseme lõpetamisel tavaliselt välja sellekohane tunnistus.

       Mitteformaalne haridus

      Mitteformaalne haridus tähendab noortele mõeldud plaanilisi struktureeritud õppeprogramme ja – protsesse, mille eesmärk on täiustada mitmesuguseid oskusi ja pädevusi väljaspool tasemehariduse õppekavasid. Mitteformaalset haridust pakutakse näiteks sellistes kohtades nagu noorteorganisatsioonid, spordiklubid, näiteringid ja kogukonnarühmad, kus noored võtavad ette ühiseid projekte, mängivad, käivad matkamas, teevad muusikat või esitavad näidendeid. Mitteformaalses hariduses saavutatud tulemuste kohta on tihti raske tunnistust väljastada, kuigi neid tunnustatakse ühiskonnas üha rohkem. Mitteformaalne haridus peaks samuti olema:

      • vabatahtlik,

      • kõigile kättesaadav (ideaaljuhul),

      • õppe-eesmärkidega organiseeritud protsess,

      • osaluspõhine,

      • õppijakeskne,

      • suunatud toimetulekuoskuste ja kodanikuaktiivsuse arendamisele,

      • üles ehitatud nii individuaalõppe kui ka rühmaõppe meetodeid kasutades,

      • terviklik ja protsessile orienteeritud,

      • rajatud kogemustele ja tegevustele,

      • korraldatud vastavalt osalejate vajadustele.

      Tasemeharidus, mitteformaalne haridus ja vabaharidus on kõik elukestva õppe osad, mis täiendavad ja tugevdavad üksteist. Tahame veel kord rõhutada, et Kompassis kirjeldatud harjutusi saab tõhusalt kasutada väga erinevates kontekstides nii tasemehariduses kui ka väljaspool seda, nii regulaarselt kui ka ebaregulaarselt. Oluline on siiski mainida, et harjutuste toimumiskoha ja korraldusviisi tähtsustamise tõttu (samuti seetõttu, et Kompass koostati algselt noorsootöös kasutamiseks) kalduvad Kompassi autorid olema seda meelt, et mitteformaalne õpe on inimõigustealase hariduse jaoks tihti sobivam vorm. Koolide puhul ei tohiks inimõigustealast haridust käsitada kui õpet, mis piirdub ainult klassiruumiga, vaid see peab avalduma koolielus ja kogukonnas üldiselt. Näiteks õppeasutuste demokraatlik juhtimine on üks tingimus, mis mängib inimõigustealases õppes (ja selle usaldusväärsuses)8 olulist rolli.

      Käesolevast käsiraamatust leiate teavet inimõiguste ning mitmete nendega seotud probleemide kohta, samuti üle 60 harjutuse, mille abil inimõigustealast haridust noortele vahendada. Need harjutused ei paikne isolatsioonis. Käsiraamatus on põhjalik jaotis inimõigustealase hariduse aluseks olevate meetodite kohta. Samuti selgitatakse, kuidas harjutusi erinevates olukordades kasutada ning kuidas neid kohandada või edasi arendada. Lisaks antakse teavet ja juhiseid selle kohta, kuidas aidata noortel inimestel neile korda minevate probleemide lahendamiseks midagi reaalselt ära teha (3. peatükk).

      2.2 Inimõigustealase hariduse pedagoogiline alus Kompassis

      Üksnes teadmistest inimõiguste kohta ei piisa. Inimestel on vaja ka oskusi ja hoiakuid, mis võimaldavad neil inimõiguste kaitsmiseks ühiselt tegutseda. Nad peavad kasutama oma pead, südant ja käsi, et saavutada ülemaailmse inimõiguste kultuuri loomiseks vajalikke isiklikke ja ühiskondlikke muutusi.

       Terviklik õpe

      Inimõiguste küsimused puudutavad isikut tervikuna (keha, mõistus ja hing) ning kõiki elu aspekte hällist hauani. Tervikinimene elab tervikmaailmas, kus kõik on omavahel seotud. Inimõigustealane haridus eeldab terviklikku lähenemist õppimisele. Terviklik õpe soodustab kogu isiksuse arengut, tema intellektuaalse, emotsionaalse, sotsiaalse, füüsilise, kunstilise, loomingulise ja vaimse potentsiaali realiseerimist. Terviklik õpe eeldab ka seda, et see toimub kõiki igapäevaseid kogemusi hõlmavas sotsiaalses kontekstis. Seega on õpe ainetevaheline ning läbib kõiki kooliõppekavade traditsioonilisi aineid.

      Terviklik lähenemine tähendab ühtlasi seda, et me tahame õppimisse kaasata kognitiivseid praktilisi ja hoiakulisi aspekte. Seega ei ole oluline üksnes õppe sisu, vaid ka see, kuidas õpitut oma hoiakutes ja käitumises väljendada ning kuidas kasutada seda iseseisvas või ühises tegevuses inimõiguste kaitseks.

      Tervikliku õppega on seotud ka eristav õpe. Kompassis kirjeldatud harjutused on koostatud nii, et need sobiksid paljudele erinevatele õppimisstiilidele ja vaimsetele võimetele ning toimiksid nii kognitiivses kui ka afektiivses valdkonnas.

       Avatud õpe

      Avatud õpe mitte üksnes ei võimalda, vaid lausa soosib ühele probleemile mitme erineva/mitmetahulise vastuse andmist. Osalejaid ei juhita ühe „õige” vastuse suunas, sest elu ei ole mustvalge ning mitmetimõistetavus on meie maailma lahutamatu osa. Avatud õpe suurendab osalejate enesekindlust oma arvamuste väljendamisel ja kriitilisel mõtlemisel. See on inimõigustealases hariduses äärmiselt oluline, sest inimõiguste küsimused toovad alati kaasa erinevaid arvamusi ja arusaamu. Seetõttu peab õppijatel olema võimalik küll ühiselt õppida, kuid ühtlasi väljendada vabalt eriarvamusi või jõuda vastandlikele järeldustele.

       Väärtushinnangute selgitamine

      Osalejatele antakse võimalusi oma tõekspidamiste ja väärtushinnangute läbimõtlemiseks, selgitamiseks, väljendamiseks ja vastastikuseks võrdlemiseks turvalises keskkonnas, kus lähtutakse iga inimese väärikusest, mõtte- ja sõnavabadusest ning teiste arvamuste austamisest.

       Osalus

      Inimõigustealases hariduses tähendab osalus, et noored saavad ise kaasa rääkida selles, mida ja kuidas nad inimõiguste kohta õpivad. Osalus arendab noortes mitmesuguseid pädevusi, sh oskust teha otsuseid ja teisi kuulata, samuti empaatiavõimet ja teiste inimeste austamist ning võimet oma otsuste ja tegude eest vastutada.

      Seega peab inimõigustealane haridus andma noortele võimaluse otsustada, milliste teemadega ja mil viisil nad soovivad töötada. See tähendab, et grupijuht või õpetaja täidab eeskätt korraldaja, juhendaja, sõbra või mentori rolli ning ei ole lihtsalt teadmiste edasiandja, kes otsustab üksinda selle üle, mida ja kuidas õpitakse.

      Käesolevas