Südamevõti. Melissa Rowe
Читать онлайн книгу.
Südamevõti
1. peatükk
Millal nad ometi vait jäävad ja maha rahunevad? See ajab lausa vihale!
Alice suutis tõepoolest suuri vaevu end vaos hoida, et mitte teha märkust neile kahele siresäärsele blondiinile, kes istusid kõrvallauas. Mis neid küll nii väga lõbustab? Nad on juba pool tundi itsitanud ja siristanud nagu linnukesed oksal. Ja seda just täna, kui Alice’il käib lausa pea ringi arvukatest tellimustest. Kui ta vanemad vaid teaksid, et nende tütar lõunatab koos märkmiku ja teritatud pliiatsiga! Alice ei võinud silma otsaski sallida pastapliiatseid, eelistades neile alati just tavalist harilikku pliiatsit. Muide, see polnud kaugeltki ainus ja kindlasti mitte Alice McDowelli kõige ekstravagantsem harjumus.
Alice pani kõrvale visandid, mis ta pidi välja töötama ühe šokolaadifirma reklaamikampaania jaoks, ja sulges silmad. Väsinud silmad kipitasid ja see takistas peaaegu sama palju keskendumast kui need itsitavad blondiinid. Alice avas vastu tahtmist silmad ja heitis rahulolematu kõõrdpilgu kõrvallauas istuvate neiukeste poole. Need ei pööranud ta etteheitvale pilgule vähimatki tähelepanu, sest neid oli jäägitult köitnud üks mees…
Erutatud neidude pilke jälgides oleks Alice peaaegu toolilt maha kukkunud. Kuid küllap oli selles siiski pigem süüdi ebakindel viini tool kui ta tähelepanu objekt. Klaasvitriini vastas, mille lähedal asetsesid Alice’i ja teda ärritanud tundmatute tüdrukute toolid, ilutses tohutu suur reklaamplakat poolpalja meesiludusega. Nüüd oli selge, kellele reklaamitegijad oma panuse tegid! Alice muigas sarkastiliselt, unustades täiesti menüü ja selle, et oli kavatsenud tellida ka magustoidu. Alice’il polnud aega uurida habemeajamisvahendeid reklaamivat meesmodelli, kuid professionaalne huvi siiski võitis ja ta pööras uuesti pea reklaamplakati suunas.
Millal see küll jõuti üles panna? Kui ta eile selles kohvikus lõunatas, oli kõik veel vaikne ja rahulik. Ei mingeid paljastatud torsoga mehi ega itsitavaid neiukesi. Mis söögiisust saab siin enam rääkida! Alice ohkas. Jah, noormees oli tõesti ekstra klass. Nägu täiesti puhas, kulumata… Tõeline leid reklaamitegijatele. Tõsi küll, üldse mitte tema maitse. Erinevalt naaberlauas istuvatest blondiinidest köitis Alice’it hoopis teistsugune mehetüüp. Suurepärastele musklitele ja pooleldi suletud laugude alt heidetud kutsuvale pilgule eelistas Alice heade kommetega intellektuaale.
Tahtmatult laskis ta pilgul armastatud kohvikus ringi käia. Lõunaaeg lähenes lõpule ja enamik teenistujaid oli juba jõudnud oma büroodesse ja kontoritesse laiali minna. Alice’i tähelepanu köitis mees sülearvutiga. Nähtavasti oli ka tema tööga koormatud. Ainult uute tehnoloogiatega palju paremal jalal olles, märkis Alice endamisi muiates. Kummaline, et neid tüdrukuid huvitas pigem macho sealt plakatilt kui reaalselt eksisteeriv noormees. Muidugi, triiksärgi ja ülikonna alt ju musklid välja ei paista… Ega Alice kahelnudki, et sülearvutiga noormehe figuur pole sugugi kehvem kui selle kahemeetrise tegelase oma, kes reklaamis habemeajamisvedelikke ja – geele.
Tahtmatult kujutles Alice tema asemel sülearvutiga tundmatut. Pintsak, lips ja särk on kõrvale heidetud, mehele on jäänud vaid püksid – Alice ei söandanud võõrast lõplikult paljaks koorida. Peab ometi jääma midagi ka välja ütlemata, midagi mõistatuseks! Üks reklaamitegijate põhireegleid on anda inimestele võimalus fantaseerida. Neile ei tasu pakkuda läbimälutud toitu. Kujutlegu ennast esialgu reklaamklipi kangelase asemel, tundku hirmu, ärevust, naudingut või rahu… Ja alles seejärel tuleb teha klient õnnelikuks, tutvustades talle seda, mille abil ta võib taas omandada teise rolli.
“Tahate olla sama vastupandamatu kui see noormees, suitsetage Pall Malli.”
“Soovite äratada meestes imetlust, kasutage Chaneli lõhnaõli.”
Muide, ka Alice ise eelistas just seda marki lõhnaõli. Ja mis seal pattu salata, sellega äratas ta paljudes tugevama poole esindajates vaimustust. Kuid kaugemale imetlusest, kutsetest restorani ja hinnalistest kingitustest asi ei läinud. Alice’il polnud seni veel õnnestunud pruudina altari ette jõuda.
Kooliaegsetele sõbrannadele ja sugulastele, kes aegajalt tundsid huvi ta isikliku elu vastu, vastas Alice alati muutumatult, et tal on kõik kõige paremas korras. Jah, ta peab suures reklaamiagentuuris prestiižset ja hästi tasustatud loovdirektori ametit, tal on korter ühes New Yorgi parematest elamurajoonidest, kuid… tal pole absoluutselt aega, et oma isiklikku elu korraldada. Sellest ta muide eelistas vaikida.
Pikaleveninud romaani lootusetult abielus oleva ülemusega ei liigitanud Alice enam ammu tõsiste suhete kategooriasse. Lihtsalt tervislik seks pärast rasket tööpäeva. Pealegi, viimase poole aasta jooksul olid nad Philip Lloydiga kohtunud nii harva “mitteametlikult”, et Alice pidas teda nüüd veel vaid oma ülemuseks. Reklaamija suhtekorraldusfirma A Priori võitis ühe profiauhinna teise järel. Klientidest puudust ei olnud. Philip sõlmis iga päev sellise hulga tehinguid, et hämmastav, kuidas ta parem käsi, millega ta lepingutele alla kirjutas, otsast ära ei kukkunud.
Kogu loovosakond, mida viimased kolm aastat oli juhtinud Alice, sumises varahommikust hilisõhtuni nagu ärritatud mesilastaru. Otse käigupealt koostati uusi juhtmõtteid, hüüdlauseid ja reklaamtekste.
“Vabandage, miss. Millest te mõtlete?”
Alice võpatas. Ta oli nii jäägitult sukeldunud oma mõtetesse ja tööprobleemidesse, et ei märganudki, kuidas talle lähenes mees niiöelda tema maitse järgi. Kuna Alice jäi naiseks igas olukorras, ei jätnud ta heitmata ka võidukat pilku blondiinidele: näete siis, mida tähendab iluduste vahtimine reklaamplakatitel! Nii võib kergesti oma teise poole maha magada.
Alice naeratas sädelevalt. Sõbralik naeratus tegi, nagu alati, imet. Mees naeratas vastu ja sirutas käe.
“Vabandust, et teid segasin. Steven Ryan. Kindlasti kavandasite praegu inimkonna päästmise plaani. Nüüd olen ma süüdi nüüdisaegse tsivilisatsiooni hukkumises.”
Alice’i naeratus muutus veelgi laiemaks. Ta polnud selles noormehes eksinud. Mitte ainult meeldiv, vaid ka tark. Kahju, et lõunapausi lõpuni oli nii vähe aega jäänud. Just nii palju, et süüa oma lemmikmagustoitu – puuviljajäätist vahukoorega. Mm… Alice’il hakkas sülg jooksma juba ainuüksi mõttest lapsepõlvest armsaks saanud maiusele.
“Mis on selle võluva, märkmikuga tundmatu nimi? Mida te seal kirjutate? Kas tõesti stenografeerite nende kahe kaunitari vestlust?” Steven osutas pilguga tütarlaste poole, kellele lõpuks oli meenunud lantš ja kes olid aknalt pilgu ära pööranud. “Mõttetumat tegevust pole võimalik leida. Nad otse õgisid silmadega seda õnnetut noormeest.”
“Minu nimi on Alice.”
“Alice?”
“Lihtsalt Alice.”
“Hästi, lihtsalt Alice, kas ta meeldib ka teile?”
“Kes?”
“No see sell sealt plakatilt.”
Alice krimpsutas põlglikult oma korrapärast ninakest.
“Miks nii?” imestas Steven. “Kas ta pole siis kena?”
“Meestel peab olema midagi mitte ainult siin,” Alice osutas sõrmega oma biitsepsile, “vaid ka siin.” Ja ta koputas vastu pead.
“Paljudele naistele ta meeldib. Kas või näiteks…”
“Ainult mitte mulle,” katkestas Alice teda hoolimatult. “Esiteks kadus mul söögiisu. Ja teiseks, nende “paljude naiste” liigne erutus ei lasknud mul tööle keskenduda.”
“Või kohe nii karmilt.” Steven vangutas pead. “Loodan, et mina teid eriti ei sega?”
Alice tõstis silmad ja pööras alles nüüd tähelepanu sellele, kui sarmikas on ta uus tuttav. Kõrge laup, paksud kastanpruunid juuksed. Tumepruunide, peaaegu mustade silmade läbitungiv pilk. Laiad õlad, tahtejõuline peahoiak. Ta jäi tahtmatult Stevenit imetlema, unustades täiesti vajaduse vastata küsimustele.
Stevenit aga, vastupidi, oli haaranud uudishimu. Sellest kaunist ja ligipääsmatust naisest tahtis ta kõike teada. Kes ta on? Millega tegeleb? On ta abielus? Kas tal on ka lapsi? Kas ta nõustub temaga hiljem kohtuma? Steven otsustas alustada mõne teise, vähem ohtliku küsimusega.
“Kas lubate end kostitada magustoiduga?”
Kui ta taipab, mida ma praegu kõige rohkem maailmas tahan, siis annan talle oma telefoninumbri ja loon temaga meelsasti suhte, tuli Alice’il äkki mõte.
“Hästi,