Novellid II. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
noorherrale patsi ja anna käele musu,” käskis ema.
Poiss võttis argliselt noorherra käe, lõi patsi ja andis oma karedate huultega tema pehmele käeseljale musu. Selle pääle jättis noorherra jumalaga ja läks ära.
Mõni päev pärast Ussimäel käimist istus William Greenberg R. mõisa rohuaias pingi pääl, paksude nõretavate oksadega kaskede all, mida jumal teab missugune suur herra oli istutada lasknud, vist küll siis juba, kui alles mõnel mehel Eestimaal täieline taevas oli, kuna aga teised oma põlve põrguga oleks olnud valmis ümber vahetama. William oli sügavatesse mõtetesse vajunud. Tervel omal eluajal ei olnud ta miski asja üle järele mõtelnud, aga täna, siin üksi olles, tungisid temale mitmesugused mõtted tahtmata pähe. Terve tema möödaläinud elu lendas oma sündmustega tema silmade eest läbi …
Lugeja tahaks ehk hää meelega teada saada, kes meie noor tuttav õieti on, kuidas tema elanud, mis teinud.
Sündimise poolest oli William selge sakslane, mispääle ta Eestimaal võis uhke olla, kui aga üleüldse selle pääle uhke olla võib. Tema ema oli ühe T. linna vaese kodaniku tütar, läks vanemate soovil Herbert Greenbergile, kes R. linna saksa koguduse pääle abiõpetajaks sai, mehele. Kuid õnnetuseks suri õpetaja Greenberg liig ruttu ära ja jättis oma noore abikaasa nelja-aastase pojaga maha. Williami ema Luise kandis oma poja kasvatamise eest väga vähe hoolt. Tema ei armastanud poissi, kes näo poolest kadunud abikaasat alati meelde tuletas, keda tema iialgi ei olnud armastanud. Hoidjaks ja järelevaatajaks tema juurde võttis ta soovituste teel ühe eesti vanaeide, kes küll väga hästi saksa keelt mõistis, aga kes ka oma emakeelt ei olnud ära unustanud, ehk ta küll juba lapsest saadik saksu oli teeninud. Tema teine vigane silm ja sügav arm näo pääl tuletasid temale sagedasti, viimasel ajal ka alati armuliste herrade “häätegu” meelde, et ta ihu ja hingega ei olnud oma isandaid nii teeninud, nende tahtmisi nõnda täitnud, nagu nemad seda oma hellitatud liha põletavate erkude sunnil hääks arvanud. Kui vana Ädu Williami hoidjaks sai, kes “häätegijate” herraste sugulane oli, ärkas rõõmustav tundmus tema rinnus elule. Kibeda naeratusega vaatas ta rõõmsa poisslapse pääle ja sõnas: “Mis küll sinust peaks saama?” Poiss aga nagu naeratas temale vastu: “Mis muud kui suur herra.” Aga vale. Naeratus oli eksiteel. Ädu ei teadnud isegi, mis tema kaitsealusest pidi saama. Tema hakkas teda oma viisi kasvatama. Missugust teed selle juures käia, ei teadnud ta mitte. Ta ei teadnud ka seda, et lapse loomus savi on, millest harjunud meister kõik võib teha, mis temale aga mõttesse tuleb. Ta arvas aga paljalt: eks midagi ikka tule. Kui William kümne aastaseks sai, andis ema teda ühte kaunis peenikesesse saksa erakooli pansioni, kus tema pahasid elukombeid arvati parandada võida. Ädule anti muidugi “hundipass” kätte. Poiss oli ka päris hukas juba. Saksa keelt ei tahtnud ta enam hää viisiga kõneledagi. Ta põlgas teisi koolipoissa, hoidis nendest eemale, hakkas tihti uulitsapoistega kõnelema, sai nendega riidu, aga ta pidas neid siiski ennemini sõpradeks kui koolivendi. Mispärast? Seda ei teadnud keegi. Vist ka tema ise mitte. Niisuguste tempude pärast sai William muidugi alati noomida, aga parandamist polnud sugugi näha. Ta ajas nagu jonni, ehk see temal ka tihtigi silmapisaraid maksis. Esialgu küsis laulu kooliõpetaja ükskord Williami käest, et kas tema ka oskab ühtegi laulu pääst ette laulda. See vastas nagu uhkusega, et ta ka mitugi laulu mõistab. Kooliõpetaja käskis laulda. Oma imestuseks kuulsid kõik Williami ühte vana eesti rahvalaulu laulma hakkama. Mõned koolipoistest, kes eesti keelt mõistsid, pistsid laginal naerma, teised vaatasid aga imestusega, kolmandad põlgtusega ja kahetsusega ärarikutud poisi pääle. Oli ka niisuguseid, kes hääl meelel teda osatama hakkasid. Oma osatamistega tegid nad Williami meele pahaseks ja ajasid tema käest lauluviisi segamini, mida ta sellesama maheda, temale meeldiva tooniga püüdis läbi laulda, nagu seda vana Ädu tema kuuldes nii mitu korda oli teinud. William jäi vait; ja kui ta aru sai, et kõik teised tema üle naersid ja et ka kooliõpetaja nii imeliku pilguga tema pääle vaatas, tõusis temal häbipuna palgesse, ta lõi silmad maha ja hakkas nutma. Ta isegi ei teadnud, mispärast ta just nutma hakkas. Oli ta ju nii mitu korda uulitsapoiste, oma hääde sõprade käest mõnegi hää kõrvalopsu saanud, aga iialgi, säält maalt kust tema mälestas, ei olnud pisarad tema palgeid niisutanud. Aga nüüd tungisid nad tahtmata temale silma, jooksid sirinal mööda palgeid maha. William tundis ennast nii üksi olema, ta oli nagu võõra rahva hulgas, kes teda ei mõista ega tema mõtetest aru ei saa. Naerusihin tõusis poiste hulgas veel suuremaks. Koolmeister vaigistas peagi seda. Nüüd seletas kooliõpetaja mahedate sõnadega Williamile, mispärast teised teda naeravad, ja ei käskinud teda iialgi niisuguseid laulusid enam laulda, sest see olla väga rumal. Häbistatud poiss nuuksus veel natuke aega, pühkis siis silmad kuivaks ja jättis nutmise järele. Sest ajast saadik vaadati enam tema järele, et ta ühegagi enam oma endistest sõpradest kokku ei saaks. Püüti temale alati selgeks teha, mis sugust ta on, ja et tema endised sõbrad harimata ja rumalad talupojad on, kelledel midagi kõrgemat tundmist rinnas ei ole ja kes kõiges oma elamises väga toored on. William leidis need sõnad nagu õiged olema, siiski ei suutnud ta oma endiseid sõpru unustada. Kord, kui teda jälle õpetati ja manitseti, tuli temale järsku küsimine meelde: mispärast elavad need “talupojad-eestlased” nii mustasti ja ropusti, nagu temale alati seletati ja mida ta õige tundis olevat? Kas tõesti ei olegi siis nendel seda püüet, et nemad niisama elaksid kui meiegi, või on nemad üleüldse üheks peenikeseks inimesesoo teotuseks loodud? Nende küsimiste pääle ei osanud tema mitte midagi vastata, tema lapselik teadus ei võinud temale midagi selgeks teha. Need küsimisedki kippusid vahel tema meelest ära kaduma ja kadusid ka viimaks. Nende asemel tõusid aga teised, ja rahu ei leidnud William oma südames iialgi.
Need alatised noomitused ja manitsused tüütasid teda nii kaugele viimati, et ta nende eest kas maa alla oleks pugenud või kõrvad kinni toppinud, et neid mitte kuulda. Tema südames tõusis viimaks kättemaksmise himu kooliõpetajate vastu, kes temale nii pikki ja tüütavaid manitsusi pidasid. Aga millega tasuda kangemale? Varsti kadus temal endine tööhimu, temal ei olnud tahtmist nende inimeste nõudmisi tähele panna. Tema hakkas täiesti laisklema. Kutsuti ema sinna ja kaevati temale poja laiskuse ja kangekaelsuse üle. Ema andis koolivalitsusele käsu kõvasti Williami järel vaadata. Nõnda kuidas William kasvu poolest suuremaks sirgus, niisama läks ta ka oma tegudes enam üleannetumaks. Ta ei mõistnud enam iialgi oma ülesantud tundisid, läks vallatumaks. Kui teised teda tema rumaluse pärast naersid, siis sai ta vihaseks, ja kui ta naerjast tugevam oli, siis andis ta temale paar lopsu mööda kõrvu. Alati käidi kooliõpetajatele Williami pääle kaebamas. Asi läks kord-korralt hullemaks ja lõppes sellega, et William koolist välja visati.
“Jumal tänatud,” mõtles William, “nüüd olen ma ometi säält müüride vahelt lahti. Saagu nüüd, mis saab.”
Praegu oli William neliteistkümmend aastat vana. Tema viimasel kooliaastal oli ema teisele mehele läinud ja ei mitte enam vanemate soovil, vaid ise oma hää tahtmise, südameliku armastuse pärast. Tema teine mees oli maamõisnik ja päälegi veel parun, kuigi varanduse poolest vaene. William ei olnud mitte oma ema pulmas. Pääle pulmi nägi ta alles oma võõrasisa.
Ta oli Williami vastu väga lahke, noomis aga teda siiski tema laiskuse ja üleannetuse pärast. Võõrasisa parun Birk võttis nõuks oma uut poega sõjaväeteenistusesse anda.
Ta tahtis aga, et poeg enne teise järgu sõjaväeteenistuse eksami pidi ära tegema. Kolm-neli aastat õppis William veel erateel, muidugi niisamuti kui ennegi, ja kui ta eksamile läks, kukkus ta selle pääl hiilgavalt läbi. Küll sundis parun Williami usinamale õppimisele, aga kõik asjata. Veel käis ta paar korda eksamil õnne katsumas, kus aga temaga nõndasamuti sündis nagu esimene kord. Midagi ei olnud teha. William oli vana, kusagile kooli teda enam vastu ei võetud. Viimaks laskis parun oma poja T. linnast koju tulla. Ta ei teadnud enam midagi pääle hakata. Kodune elu näis Williamile kaunis hästi meeldima. Päevad otsa hulkus ta püssiga, koer kaasas, mööda metsa ümber. Talupoegadega käis ta kui oma vendadega läbi. Kõik ümberkaudsed karjapoisid tundsid teda. Tihti tuli ta nende palvele, kui tal kõht tühi oli. Karjapoisid olid temaga varsti nii ära harjunud, et nad temale kõiksuguseid lookesi talupoegade elust jutustasid.
Need lookesed olid Williamile selge uudis. Hää meelega kuulas ta karjapoiste juttusid ja sõi sääljuures nende karpidest viimased ärakuivanud