Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane). Jonas Jonasson
Читать онлайн книгу.
üllatuseks küsis pastor, kas see väga kadunud hing on nii lootusetus seisundis, et oleks moraalselt õigustatud laenata temalt tuhat krooni, mille eest pastor ja hotellitöötaja saaksid mõnes lähedalasuvas meeldivas asutuses kõhud täis süüa?
Per Persson küsis vastu, mis pastor ta õieti on, kes säärase ettepanekuga lagedale võib tulla, ent möönis, et mõte on ahvatlev. Ehkki teisalt on Mõrtsuk-Andersi hüüdnimel ju ka oma põhjus. Või koguni kolm, kui hotellitöötaja õigesti mäletab: kirves selga, haavlilaeng näkku ja läbi lõigatud kõri.
Küsimus mõrtsukalt salaja raha laenamise sobivusest langes ära, sest kõnealune mõrtsukas oli üles ärganud ja lontsis mööda koridori nende poole, juuksed sassis.
„Mul on janu,” ütles ta. „Mulle tuuakse täna raha, aga see pole veel kohale jõudnud ja mul pole millegi eest õlut osta. Ega süüa. Kas ma võiksin sinu kassast kakssada krooni laenata?”
See oli küsimus ja samas ka mitte. Mõrtsuk-Anders arvestas, et kohe pistetakse talle kaks sajalist pihku.
Ent nüüd astus pastor pool sammu ettepoole.
„Tere päevast,” ütles ta. „Minu nimi on Johanna Kjellander ja ma olen endine kirikuõpetaja, praegusel hetkel laiemas mõttes lihtsalt pastor.”
„Pastoritest tekib ainult jama,” ütles Mõrtsuk-Anders talle pilkugi heitmata.
Vestlused polnud üldiselt tema tugev külg. Ta pöördus jälle hotellitöötaja poole.
„Kas ma saan siis raha või?”
„Ma ei tahaks teie väitega nõustuda,” ütles Johanna Kjellander. „Loomulikult on ka meie alal valitud rajalt kõrvale kaldujaid, kahjuks juhtun minagi olema üks nende hulgast. Neist asjust räägiksin ma teiega meelsasti pikemalt, härra … Mõrtsuk-Anders. Võib-olla mõni teine kord? Praegu on aga jutt hoopis viiest tuhandest kroonist, mille keegi krahv äsja ümbrikus siia tõi.”
„Viis tuhat?” küsis Mõrtsuk-Anders. „Seal peab olema kümme! Kuhu sa ülejäänu panid, kuradi pastor?”
Äsja ärganud ja pohmellis mõrvar vahtis Johanna Kjellanderit vihaselt. Per Persson, kes ei soovinud oma vastuvõtulaua lähedal pastoritapmise tunnistajaks saada, pistis kiiresti ja murelikult vahele, et krahv palus edasi öelda, et see on vaid osaline tasu, kuna pool tööd jäi tegemata. Hotellitöötaja ja tema kõrval seisev pastor on kõigest süütud sõnumitoojad, ta loodab, et Mõrtsuk-Anders mõistab seda …
Ent Johanna Kjellander võttis jutujärje taas enda kätte. Sõnad „kuradi pastor” olid teda haavanud.
„Häbi!” ütles ta nii kindlal toonil, et Mõrtsuk-Andersil olekski peaaegu häbi hakanud.
Ta jätkas selgitusega, et ei temal endal ega hotellitöötajal tulnud pähegi mõtet osa rahast pihta panna.
„Seevastu on meie rahaline seis kehvapoolne, see on tõsi. Ja kuna jutt nagunii juba sellele kaldus, siis kasutan juhust ja küsin, ega te ei saaks neist ilusatest tuhandekroonistest ühte mõneks päevaks või nii välja laenata? Või veelgi parem – üheks nädalaks?”
Per Persson jahmus. Algul tahtis pastor Mõrtsuk-Andersi teadmata tema ümbrikust raha võtta. Seejärel pani ta mehe häbist peaaegu punastama, kui too teda just nimelt selles süüdistaski. Ja nüüd oli ta asunud mõrvariga laenuläbirääkimistesse. Kas tal puudub igasugune ellujäämisinstinkt? Kas ta aru ei saa, et seab ohtu nii enda kui ka Per Perssoni elu? Neetud inimeseloom! Tal tuleks pastorile kärmesti tou anda, enne kui mõrtsukas millegi pöördumatumaga ette jõuab.
Aga ennekõike tuli püüda pastori tekitatud olukord ära lahendada. Mõrtsuk-Anders oli vahepeal toolil istet võtnud, ilmselt tekitas temas segadust, et pastor, kes tema arusaamise järgi oli ilmselt tema raha varastanud, palub laenu sellestki summast, mida ta veel varastada pole jõudnud.
„Kui ma õigesti aru saan, siis tundub teile, et teid on viie tuhande krooniga petetud, kas on nii?” küsis Per Persson ja püüdis oma häälele ametlikku tooni anda.
Mõrtsuk-Anders noogutas.
„Sel juhul pean ma kordama ja alla kriipsutama, et raha ei võtnud mina ega võib-olla isegi Rootsi kõige kummalisem pastor. Aga kui on midagi – mida tahes –, mida ma saan teha, et teie situatsiooni leevendada, siis küsige kõhklemata!”
„Kui on midagi, mida ma saan teha” on lause, mida iga teenindusvaldkonnas töötav inimene hea meelega kasutab, ehkki ei pruugi seda tingimata siiralt mõelda. Õnnetuseks võttis Mõrtsuk-Anders hotellitöötajal sõnasabast kinni:
„Jah,” ütles ta väsinult. „Tooge palun mu kadunud viis tuhat lagedale. Siis ei pea ma teil nägu üles lööma.”
Per Persson ei tundnud vähimatki soovi minna otsima krahvi, kes oli lubanud Peri ühe kalleima kehaosaga midagi äärmiselt ebameeldivat ette võtta. Ainuüksi selle inimesega uuesti kohtumine on juba piisavalt halb. Aga et temalt peale selle veel ka raha nõuda …
Hotellitöötaja hakkas tõsiselt muretsema, kui kuulis pastorit ütlemas:
„Loomulikult!”
„Loomulikult?” kordas hotellitöötaja õudusega.
„Tore!” ütles Mõrtsuk-Anders, kes kuulis kahekordset kinnitust „loomulikult”.
„Jah, on ju selge, et Mõrtsuk-Andersit tuleb aidata,” jätkas pastor. „Meil Sjöuddeni pansionaadis ollakse alati teenistusvalmid. Mõistliku tasu eest oleme valmis niihästi mõrtsukate kui ka marodööride elu igal viisil lihtsamaks tegema. Issand ei tee inimestel vahet. Või võib-olla teeb ka, aga jäägem siiski asja juurde – kas me saaksime alustuseks teada, millist „tööd” silmas peetakse, ja mil moel on see vaid poolenisti tehtud?”
Per Persson oleks tahtnud sel hetkel kuskil mujal olla. Äsja kuulis ta pastorit ütlemas „Meil Sjöuddeni pansionaadis”. Pastor pole veel sissegi registreeritud, veel vähem on ta midagi maksnud, ent see ei takista tal alustamast pansionaadi nimel äriläbirääkimisi mõrtsukaga.
Hotellitöötaja otsustas, et uus külastaja ei meeldi talle mitte üks raas. Ta ei osanud muud targemat peale hakata kui seista samal kohal, kus ta juba oli, külmkapi kõrval seina ääres, ja püüda ennast võimalikult ebahuvitavaks teha. Seda, kes mingeid tundeid ei ärata, ei tarvitse ju maha lüüa, arutles ta endamisi.
Ka Mõrtsuk-Anders oli mõnevõrra mõtlik. Pastor oli nii lühikese aja jooksul nii palju rääkinud, et ta ei suutnud õieti järge pidada (lisaks veel asjaolu, et ta oli pastor, juba see fakt iseenesest tekitas segadust).
Pastor pakkus nähtavasti välja mingisugust koostööd. Tavaliselt lõpevad sellised asjad halvasti, aga alati võib ju inimese ära kuulata. Alati ei ole vaja alustuseks kellelgi nägu üles lüüa, vastupidi, silmatorkavalt sageli on parem see osa viimaseks jätta.
Nii juhtuski, et Mõrtsuk-Anders rääkis, milles seisnes tema tööülesanne. Ta ei ole kedagi ära tapnud, kui nad nüüd seda peaksid arvama.
„Ega jah, mõrva on vist raske poolenisti toime panna,” arutles pastor.
Mõrtsuk-Anders ütles, et ta on otsustanud tapmise lõpetada, sest hind on liiga kallis – kui see peaks veel üks kord juhtuma, pääseks ta vabadusse alles kaheksakümnesena.
Aga asi oli selles, et vaevalt jõudis ta viimane kord vabaks saada ja omale elamise leida, kui paremalt ja vasakult hakkas igasuguseid ettepanekuid sadama. Suurem osa inimestelt, kes kopsaka tasu eest tahtsid vaenlasi ja tuttavaid teelt ära koristada, see tähendab tappa, teiste sõnadega seda, millega Mõrtsuk-Anders enam ei tegele. Või õigupoolest pole ta kunagi sellega tegelenudki. Kuidagiviisi kõik lihtsalt läks nii, nagu ta läks.
Peale erinevate lepingujärgsete hukkamisettepanekute tuli ette ka mõistlikuma iseloomuga tööpakkumisi, nagu nüüd see viimane. Tal tuli murda mõlemad käeluud mehel, kes oli ostnud auto Mõrtsuk-Andersi tööandja ja vana tuttava krahvi käest, võtnud auto kaasa ja maksmise asemel mänginud raha samal õhtul Black Jackis maha.
Pastor ei teadnud, mis on