SISSEJUHATUS

      Inimesed on ääretult osavad leiutama tehnoloogiliselt uskumatult keerukaid aparaate ja looma hämmastavalt kauneid taieseid, mõistma üksikasjalikke teaduslikke teooriaid ja komponeerima ülevaid muusikateoseid. Rassina oleme arendanud ja arendame veelgi oma vaimseid ja loovaid võimeid üle igasuguste piiride. Kuid on üks valdkond, kus meie mõistmisvõime takerdub. Kuigi võime sooritada lende kosmosesse ja teha oletusi universumi tekke kohta, ei suuda me üheselt mõista, kuidas toimib meie keha. Viimase tuhande aasta jooksul on tekkinud arvukalt erinevaid käsitlusi keha mõistmiseks, need kõik on oma kontekstis täiesti paikapidavad, ehkki erinevad üksteisest oluliselt.

      Läänemaailmas usub enamik inimesi, et keha on asi, masin, mida on vaja varustada kütusega (toidu ja veega) ja treenida lootuses, et see aitab teda töökorras hoida. Me naudime mõnusid, mida keha meile pakub, ja näeme vaeva, et säilitada tema hea väljanägemine. Kui selles masinas midagi takerdub, siis on võimalik seda mehaaniliselt parandada. Hädasid ravitakse kirurgia, kiiritusravi või rohtudega – häiriv detail eemaldatakse või lülitatakse kemikaalide abil välja – ja elu läheb edasi nagu varem.

      Selles mõttes on lääne meditsiin (allopaatia) teinud imesid. Kui vaadata toimunud läbimurdeid, siis on need tähelepanuväärsed: penitsilliin ja vaktsineerimine, laserkirurgia ja elundite siirdamine, kui nimetada vaid mõnda. Arstiteadus on päästnud miljoneid elusid ja vähendanud oluliselt inimeste kannatusi. Tänapäevane arusaam kehast kui masinast ja selle valesti toimimise võimalustest on vaieldamatult muljetavaldav.

      Ometi ei anna allopaatia alati tulemusi. Mõnikord põhjustavad ravimite kõrvalmõjud soovimatuid komplikatsioone; isegi kui esialgne häda on välja ravitud, võivad tekkida muud probleemid; probleem võib jääda ka meditsiini vallast väljapoole – ravimid ei pruugi olla lihtsalt kättesaadavad. Palju leidub stressiga seotud haigusi ja nende esinemissagedus kasvab kiiresti. Otseselt stressist põhjustatud haigused on migreen, haavandid, häiritud soole sündroom, kõrge vererõhk, astma, lihaspinge ja kurnatus; stressi tekitavate haiguste hulka kuuluvad vähk ja sclerosis multiplex. Allopaatia ei paku ravimeid stressi vastu. Tänapäeva meditsiin ei tunnista patsiendi vaimse ja emotsionaalse seisundi mõju füüsilisele tervisele, nii et ühtki neist stressiga seotud haigustest pole võimalik ravida. Ometi pöördub 70 % patsientidest arsti poole just stressiga seotud haiguste pärast.

      Hippokratese ajal arvestas arst peale patsiendi füüsiliste sümptomite ka kliima, rassi, soo, elamistingimuste ning sotsiaalse ja poliitilise keskkonnaga. Isegi enne Teist maailmasõda tundis ja ravis perearst kogu perekonda, kasutades võib-olla ravimtaimi või soovitades hiljuti avastatud ravimeid. Pärast sõda, kui tehnoloogia hakkas plahvatuslikult arenema, pidid arstid spetsialiseeruma kitsamale erialale. Perearst ei olnud enam psühhoterapeut või nõustaja – see töö jäi teistele. Rahvaarvu ja nõudmiste kasvades ei jäänud arstidel enam aega muuks kui vaid retseptide kirjutamiseks. Isiklike suhete asemel soosib tänapäeva meditsiin umbisikulist tehingut, mis on oma olemuselt masina parandamine.

      Selline mehhanistlik suhtumine on tekitanud tühiku meie suhetes kehaga. Me võime läbi viia korrigeerivaid protseduure ja parandada midagi, mis on valesti. Kuid meil pole aimugi selle masina elavast sisemusest ja energiast, mis selle liikuma paneb.

      Idamaades, eriti Hiinas ja Jaapanis, on suhtumine täiesti erinev. Keha ei peeta masinaks, selles nähakse energeetilist süsteemi. See arusaam on palju vanem kui läänelik mudel – see ulatub vähemalt viis tuhat aastat tagasi – ja on tõestanud end ülimalt efektiivse ravimeetodina. Ida meditsiini aluseks on täpselt kaardistatud energia, mis voolab läbi keha. Neil kaartidel on märgitud energia tüüp, samuti see, kus ja kuidas sellele ligi pääseb. Patsientidele diagnoosi panemisel arvestatakse ka algelemente – maad, vett, puud, metalli ja õhku –, kuna arvatakse, et neil on oma eriline mõju, kas positiivne või negatiivne. Haiguses nähakse tasakaalustamatust või energiavoolu blokeeringut, mida põhjustavad halvad harjumused, stress ja negatiivsed emotsioonid; tasakaalu püütakse saavutada energiavoolu reguleerimise kaudu.

      Kui allopaatia peab patsienti masinaks, siis akupunktuuri (ja muude samalaadsete ravimeetodite) seisukohalt on patsient elav ja pidevalt muutuv energeetiline süsteem. Selle asemel et näidata näpuga välistele põhjustele, kui miski on valesti, peame vaatama välismõjusid ja patsiendi eluolu, meelelaadi, tundeid ning nende vastastikuseid mõjutusi. Raamatus “Võrk, mida keegi pole kudunud” (The Web That Has No Weaver) rõhutab Ted Kaptchuk allopaadi ja nõelraviarsti vahelist erinevust, selgitades, et esimest huvitab, milline X on Y põhjuseks, kuna teine küsib, millised suhted on X ja Y vahel?”

      Läänelikku suhtumist meditsiini aitavad selgitada kultuurilised ja religioossed tegurid. Varane kristlus suhtus kehasse kui millessegi, mis ohustab inimese vooruslikkust. Meelus ja himud olid vastuvõetamatud ja need tuli maha suruda või valla päästa pimedas ning salaja. On suurepäraseid kirjutisi varajastest misjonäridest, kes jälitasid metsikuid ja patuseid havailasi, keda pidid päästma. Kõrvetavas troopikakuumuses eelistasid misjonärid kanda tumedaid villaseid rõivaid, mitte avada oma keha päikesele ja riskida himude äratamisega. Ümbritsetuna tõmmudest naervatest havailastest, kes olid rõõmsalt alasti või vaevalt mõne rõivatükiga kaetud, surid paljud misjonärid kas palavusse või bakterite tõttu, mis nende rõivaste all sigisid.

      Sadu aastaid on kirik pidanud inimese hinge enda omandiks ja nii eraldasid arstid keha ja vaimu, et neid ei mõistetaks ketserite ja posijatena hukka. Sellest eraldatusest tekkis uskumus, et keha on vaid masin ning psüühika ja emotsioonid seda ei mõjuta.

      Täiesti erinev suhtumine on omane Ameerika pärismaalaste kultuurile, kus arsti peetakse nii hinge kui ka füüsilise keha ravijaks. Siin ei eristata meelt ja keha. Kuigi šamaanil või nõidarstil ei pruugi olla meditsiinilist haridust, oskab ta tõlgendada nii igapäevasündmusi kui ka “teispoolset maailma”, et aru saada haiguse konkreetsetest põhjustest.

      Mõnes kultuuris peetakse keha anumaks, mille abil oleme võimelised arenema oma isiklikust piiratusest kaugemale. Nii budismis kui ka hinduismis hinnatakse inimelu väga kõrgelt uskumuse tõttu, et ainult inimkehas on võimalik saavutada tõeline vaimne teostumine. Haigust seostatakse nii vaimu kui ka kehaga, sest lõppude lõpuks on mõlemad piiratud, ebapüsivad, ajutised. Buddha pakutud ravim viib täielikule vabadusele, füüsilistest piiridest kaugemale.

      Sellesse pilti kehast kui masinast või kehast kui valgustumise anumast lisandub veel üks mõõde. Viimastel aastatel on läänemaailmas hakatud tunnistama keha ja meele vahelisi seoseid, nn psühhoneuroimmunoloogiat. See arusaam ei eita haiguse orgaanilisi põhjusi – pisikud, bakterid ja mikroorganismid tekitavad haigusi nagu ka mürgised jäätmed ja radoon, samuti on olemas geneetilise päritoluga haigused. Kuid gripipuhangu ajal ei haigestu kontoris iga töötaja ning haigus ei avaldu kõigil ühtmoodi. Ilmneb, et meie emotsionaalne ja psüühiline seisund mõjutab suurel määral haiguse teket ja kulgu, samuti meie võimet terveneda. “Meditsiin hakkab nägema, et haigusest ei saa rääkida, arvestamata elustiili, toitumist, sotsiaalset miljööd, keskkonda, ja mis kõige huvitavam – ka teadvust ja emotsioone,” kirjutab Marc Ian Barasch oma raamatus “Tervenemise tee” (The Healing Path).

      Käesoleva raamatu teemaks on meele ja keha vastastikune mõju, me vaatleme suurt hulka viise, kuidas tervenemise ja arenemise eesmärgil on võimalik mõjutada nii meelt kui ka keha. See on uus uurimisvaldkond, kus iga päevaga saab kättesaadavaks järjest rohkem infot – põnev on näha avaldumas kehameele seoste peensusi. Lõpuks ometi hakkame mõistma inimmasinat kui elavat, hingavat, suhtlevat, mitmetahulist, omavahelistes seostes olevat tervikut.

      Kehameel hakkas mind köitma