Sinu keha räägib sinuga. Mõtete ja tunnete mõju tervisele. Debbie Shappiro
Читать онлайн книгу.
depressioon, raevuhood, tujukus ja ärevus. Samuti võivad esineda keskendumishäired, mälukaotus, otsustusvõimetus, segadusesolek, ebamäärased hirmud, kohmetus, perekonna- ja abieluprobleemid. Muutused käitumises võivad hõlmata lohakat riietumist, nihelemist, ootamatuid nutuhooge, liialdamist suitsetamise või joomisega, foobiaid ja häireid seksuaalelus. See on üsna pikk nimekiri ja paljud neist sümptomeist võivad kergesti viia tõsisemate haigusseisunditeni.
Seost psüühilise stressi ja füüsiliste probleemide vahel illustreerib võib-olla kõige paremini uurimistöö, millest kirjutab dr Larry Dossey oma raamatus “Läbimurded tervendamises” (Healing Breakthroughs), kus väidetakse, et esmaspäeviti tuleb ette rohkem südameatakke kui ühelgi teisel nädalapäeval – ja mitte lihtsalt esmaspäeviti, vaid kõige sagedamini just hommikul kella üheksa paiku. Ühegi teise loomaliigi puhul ei esine suremust mingil kindlal nädalapäeval sagedamini. Kui me eeldame, et meel ja keha ei ole omavahel seotud, siis mis on selle põhjuseks, et nii palju südameatakke esineb just ajal, kui alustame nädala esimest tööpäeva? Muidugi võib olla psüühilisi põhjusi, miks surm leiab suurema tõenäosusega aset hommikul, mitte õhtul, näiteks suurem südamelöökide arv minutis, vererõhk või adrenaliinitaseme kõikumine eelolevaks päevaks ettevalmistusi tehes. Kuid ei ole põhjust, miks peaks surm saabuma just esmaspäeval, mitte mõnel teisel päeval.
Rahulolematus tööga
1972. aastal Massachusettsis tervise-, haridus- ja heaoluameti (The Department of Health, Education and Welfare) läbi viidud uurimistöö näitas, et rahulolematus tööga on üks peamisi südamehaiguste ettekuulutajaid. Edasisi uurimusi teinud dr James E. Muller Harvardi meditsiinikoolist (Harvard Medical School) tõi esile, et mitte ainult südameatakid, vaid ka ajurabandused esinevad tavaliselt kella kaheksa ja üheksa vahel hommikul, kuna dr Paul Ludmer leidis 1983. aastal Massachusettsis ootamatult surnud inimeste surmakellaaegu uurides, et kella üheksa ajal hommikul oli surnud kaks korda rohkem inimesi kui näiteks kella viie ajal pärastlõunal.
Ilmselt pole tööga rahulolematuse tagajärjeks mitte alati surm! Ometi ei tohi alahinnata tööga rahulolematuse ja füüsiliste probleemide seost – stressi tõttu läheb igal aastal kaduma miljoneid tööpäevi. Ameerikas dr Norman Beale’i poolt läbi viidud uurimus näitas, et koondamise (või selle ohu) tõttu suurenes arstilkäikude arv 20 % ja haiglapäevade arv 60 %.
Padma O’Gara lugu näitab, kui halvasti võib stress tervisele mõjuda, kui töö ei sobi:
Ma kannatasin palju aastaid ristluuvalude käes, valu kiirgas alla jalgadesse. Arstid ütlesid, et see on kulumisest. Hoidsin valu ohjes joogaga tegeldes ja suutsin isegi poole kohaga joogaõpetajana tegutseda, kuna põhikohaga töötasin tööhõiveameti juhtimissektoris. 1990. aastal tekkisid mul probleemid silmadega, nägemine halvenes ja see oli üsna piinarikas. Kaotasin kolmeks nädalaks nägemise ja mulle öeldi, et mul on glaukoom. Selle kõigeni oli mind viinud tunne, et ma raiskan oma tööd tehes lihtsalt aega, et peaksin tegelema pigem õpetamisega, mitte lõpututel koosolekutel istumisega. Pärast kahte silmaoperatsiooni mõtlesin, et peaksin oma tööst loobuma, kuid kartsin, et ei tule majanduslikult toime. Kui taas tööle asusin, hakkas mu tervis kiiresti halvenema ja mul olid suured valud.
Mõni kuu hiljem sain nii-öelda taganttõuke! Sõitsin parajasti maanteel, kui tundsin tugevat tõuget seljatagant. Ma ei näinud, mis see oli, kuid ei suutnud enam autot kontrollida ja mulle tundus, et mu jalg on gaasipedaali külge kinni jäänud. Sõitsin üha kiiremini ja kiiremini. Mõtlesin, et suren. Lubasin endalegi ootamatult, et kui jään ellu, siis loobun tööst ja järgin südant, pühendudes jooga õpetamisele. Samal hetkel tajusin, et pedaal kerkib, ja sain auto taas kontrolli alla.
Järgmisel nädalal esitasin lahkumisavalduse. Sellest ajast peale tegelen õpetamisega ja pole õnneks oma majanduslikus seisus muutusi märganud. Küll aga olen märganud, et mul pole enam seljaga probleeme ja silmad on korras. Lõpuks tunnen, et näen, kuhu lähen, ja tean, et suund on õige.
Elumuutused
Stress ei avaldu mitte ainult seoses tööga. See võib tekkida väga sageli ja väga erineval moel. Stressi põhjuseks on tihti suured elumuutused, näiteks kolimine, abiellumine või armastatu kaotus. Neil puhkudel tajume suurt ebakindlust ja hirmu, närvilist erutust või kõikehaaravat kurbust. Emotsioonid panevad lihased ja veresooned kokku tõmbuma, see vallandab rohkem hormoone, näiteks adrenaliini, mõjutab seedimist ja hingamist ning nõrgendab immuunsüsteemi, tehes meid vastuvõtlikuks haigustele ja närvivapustustele.
Kaheksa-aastaselt pandi mind internaatkooli – see polnud asi, mis minus vaimustust tekitanuks. Mõne nädalaga tekkis mul kurgumandlipõletik. Tol ajal tähendas kurgumandlite opereerimine nädalast haiglas viibimist. Pärast seda olin nädala kodus ning sõin ainult kartuliputru ja tarretist – hea toit lohutuseks! Tegelikult sidusid need kaks nädalat mind uuesti kodu, turvalisuse ja kuuluvustundega. Kui olin kooli naasnud, kulges mu elu ilma edasiste viperusteta. Tagasi vaadates saan aru, et pidasin oludega toimetulekut liiga raskeks. Haiguse loomus – tursunud mandlid ja haige kurk – viitasid sellele, et mul oli raske leppida internaatkoolis õppimisega kui reaalsusega.
Sajandivahetuse paiku palus dr Adolph Meyer oma patsientidel üles lugeda korrad, mil nende elus on toimunud suuremaid muutusi. Ta viis selle info vastavusse samade patsientide haiguste ja füüsiliste probleemidega. Nii selgus, et liig sagedased elumuutused võivad kaasa tuua nii füüsilisi kui ka emotsionaalseid traumasid. 1960. aastal jätkasid seda uurimistööd dr Thomas Holmes ja USA mereväepsühhiaater Richard Rahe. Olles läbi vaadanud üle viie tuhande patsiendi, koostasid nad nimekirja stressi tekitavatest sündmustest, järjestades need vastavalt raskusastmele. Mida rohkem raskeid sündmusi lühikeses ajavahemikus läbi elati, seda suurem oli füüsilise haiguse tekkimise tõenäosus. Nimekirja tipus olid partneri surm, lahutus, haigus, õnnetus, elukohavahetus ja töötuks jäämine.
See uurimistöö näitab selgelt, et haigus võib hakata arenema pärast traumat. Kuid siin ei võeta arvesse, et inimesed reageerivad samadele sündmustele erinevalt. Mõnele inimesele annab lahutus (nimekirjas teisel kohal pärast partneri surma) põhjuse pidutsemiseks, kuna teisele tähendab see üksildust ja depressiooni. Samuti võib mõni inimene elukohavahetusest rõõmu tunda, samal ajal kui teine tunneb kaotust ja ebakindlust. Trauma ei võrdsustu tingimata haigusega, kuid traumaga seotud hirmud ja ärevus, mis ei leia väljendust, võivad viia füüsiliste probleemideni. Kriisi vältida me ilmselt ei suuda. Mida me aga saame teha, on teadvustada endale oma tundeid ja püüda neid mitte maha suruda. Oluline on oma tundeid tunnistada ja neist lahti lasta kohe, kui nad tekivad, või nii ruttu kui võimalik.
Steve Hennessy’ elus toimusid muutused peaaegu igas valdkonnas ning ta haigestus selle tagajärjel, osaliselt seetõttu, et ei olnud nende muutustega seotud tegelikke tundeid välja elanud:
Kaksteist kuud enne haigestumist kolisin ära linnast, kus olin elanud kogu oma elu, jättes maha perekonna, sõbrad, töö ja alkoholi – oma täiskasvanuea kaaslase. Olin oma partnerist lahku läinud ja vahetasin elukohta, et luua uus kodu uue partneriga. Ma muutsin peaaegu kõike oma elus! Kõik oli nüüd teistsugune – ümbrus, töö, seltskonnaelu, armsam, ja ma ise olin ka teine, suhtudes endasse täiesti erineval viisil. Pidasin neid muudatusi positiivseteks, kuigi teadsin, et tegemist on suure pöördega, millel võib minu jaoks olla ka tagasilööke.
Haigus algas ägedate kõhuvaludega. Olin kurnatusest ja energiakaotusest rivist väljas. Lõpuks diagnoositi mul ärritatud soole sündroom. Haiguse ägedas faasis, mis kestis kolm kuud, sõin väga vähe ja võtsin kaalust alla üle kaheteistkümne kilo.
Kui järele mõelda, siis oli see haigus täiesti põhjendatud. Enne elukohavahetust olin tegelnud teiste eest hoolitsemisega (sotsiaalteenustega) ja seadnud alati teised esikohale. Elukohavahetus tähendas võimalust lubada endale midagi head – anda iseendale. Tegelikult leidsin, et seda muutust “on raske seedida”, raske on lubada endale midagi head. Pealtnäha kolisin õnnelikumasse ellu, sügavamal tasandil võitlesin aga ikka veel kõigi nende piirangutega, millega olin enne nii palju aastaid koos elanud. Haigus andis mulle võimaluse näha, mis toimub, heita pilk sügavamale. Tunnen, et olen põhjalikult muutunud, mul on iseendaga parem kontakt.