Oh minu armas emakene,

      oh minu kallis emake!

      Surnuhaud ma ise olen,

      astes sinu hauale.

      Käi minu järel! õpetasid,

      käi minu järel, pojake!

      Ei ma sinu järel käinud, —

      neiu jälgil, emake!

      Kelle jälgil olen käinud,

      oh ei seda tea ma,

      emakene, – enda jälgil,

      vahest võiksin ütelda.

      Neiu jälgil mina käisin,

      neiu jälgil, emake.

      Annaks suud ta saapa tallal’,

      minu südant talland ta.

      Luule jälgil mina käisin,

      tuule jälgil käisin ma,

      hiljem, hiljem, emakene,

      unistasin kodumaa!

      Oli arm mul unenägu,

      laske näha edasi.

      Isamaa, – kui petis kägu,

      Elada ei tahagi.

      Oh mu süda, ta on haige,

      on nii haige, emake!

      Oh mu süda, ta on haige,

      rohtu ei saa temale.

      Ei ma adra järgi kasvand:

      teisi vendi oligi;

      ei ma kooli järgi kasvand:

      vaene olin liiati.

      Karja jälgil mina käisin,

      tuule järel, emake, —

      karjas ainult metsakaja —

      luule jälgil, emake!

      Vaene oli meie talu,

      vaene ilma otsata,

      pilgata sain palju, palju, —

      vahest mõnda lugeda!

      Rehkendada ma ei mõistnud

      koolis, ega – eluski,

      rehkendada numbritega,

      mesikeelel – samuti!

      Ei ma silmakirja mõistnud, —

      sina olid tõsine!

      Ei ma roomata ka mõistnud —

      sa ei roomand, emake!

      Unistasin, muud

      karjased kõik teevad nii;

      karjas oli palju aega,

      aega üleliiagi. —

      Ei nad meie kohta ostnud,

      kulla kallis emake!

      Mättaid niitsime me ise,

      jäime ikka elusse.

      Seda tean, kuis isa talu

      vanast võetud võimuga:

      herra tema mõisa külge

      võttis kavalusega.

      Kuida asemele anti

      metsast kehva söödike;

      kuida säältki ära aeti —

      sööti vaja mõisale!

      Sääl siis nutsid, emakene:

      kuhu lähen lastega!

      Sääl siis põdesid ja kurtsid,