Ma ei suutnud hinge seitse minutit kinni hoida. Isegi minut tundus võimatu. Kord püüdsin joosta seitsme minutiga ühe miili, sest olin kuulnud, et sportlased suudavad seda neljaga. Ma ei jõudnud kuigi kaugele, sest poolel distantsil hakkas seest pistma.

      Ometi suutsin ma seitsme minutiga käia ära ühe, paljude meelest üsna muljetavaldava käigu – saada kuningannaks.

      Nimelt tulin ma ilmale täpselt seitse minutit enne vend Ahrenit. Nii et troon, mis oleks pidanud olema tema, sai minu omaks. Oleksin ma sündinud põlvkonna jagu varem, poleks seegi lugenud. Kuna Ahren oli meessoost, saanuks pärijaks tema.

      Aga minu ema ja isa ei suutnud leppida, et nende esmasündinult röövitakse kroon lihtsalt kogemata kombel kaasa saadud, mis sest et võrdlemisi kaunite rindade tõttu. Seega muutsid nad seadust, rahvas juubeldas ja mind treeniti päevast päeva Illéa järgmiseks valitsejaks.

      Vanemad ei mõistnud, et ehkki nemad püüdsid mu elu õiglaseks muuta, tundus see mulle ebaõiglane.

      Püüdsin mitte kaevelda, sest andsin endale aru, kuidas mul vedas. Ometi tundus mõnedel päevadel ja isegi kuudel, et minu õlgadel lasus liiga suur koorem. Õigupoolest oleks see koorem igaühele liig.

      Lappasin lehe läbi. Järjekordne mäss, seekord Zunis. Kakskümmend aastat tagasi teatas isa kuningaks saades esimese asjana kastisüsteemi kaotamisest ja minu eluajaga laguneski see järk-järgult koost. Mulle tundus siiani veider, et kunagi jagati inimesed meelevaldselt ahistavatesse raamidesse. Ema oli Viis, isa Üks. Täiesti jabur, seda enam, et erinevused ei paistnud kuskilt välja. Kust mina pidin teadma, kas kõnnin Kuue või Kolme kõrval? Ja mis vahet sel ka oli?

      Kui isa kastide kaotamise välja kuulutas, juubeldas kogu rahvas. Ja isa lootis endamisi, et järgmise sugupõlvega loksuvad asjad Illéas paika.

      Ent nii ei läinud – see viimane mäss oli vaid järjekordne juhtum pikas rahutuste reas.

      „Kohvi, teie kõrgeausus?” küsis Neena ja asetas tassi mu lauale.

      „Aitäh. Taldrikud võid ära viia.”

      Lasin silmadega üle artikli. Seekord põletati maha restoran, sest omanik ei ülendanud kelnerit kokaks. Kelner väitis, et lubatud edutamisest taganeti tema perekonna kunagise kasti tõttu.

      Maja tuhastunud varemeid silmitsedes ei osanud ma ausõna öelda, kelle poolt olla. Omanikul oli õigus edutada või vallandada, keda iganes ta soovis. Ja kelneril oli õigus eel-dada, et tema väärtus ei sõltu millestki, mida tehniliselt enam ei eksisteerinudki.

      Lükkasin lehe eemale ja võtsin oma joogi. Isa lööb see rivist välja. Kindlasti ketras ta seda juhtumit juba praegu oma peas ning mõtles, mida ette võtta. Häda oli selles, et kui üks kastipõhine diskrimineerimisjuhtum õnnestuski lahendada, ei suutnud me tegeleda nende kõigiga. Neid oli liiga keeruline tuvastada ja neid juhtus kaugelt liiga tihti.

      Panin kohvi käest ja läksin garderoobi. Oli aeg päevale vastu minna.

      „Neena!” hüüdsin. „Tead sa, kus mu ploomikarva kleit on? See õlalindiga.”

      Teenijatüdruk tõttas appi ja kissitas keskendunult silmi.

      Neena oli palees uustulnuk. Ta töötas minu juures seitsmendat kuud. Leidsin ta, kui mu eelmine teenijanna kaheks nädalaks haigestus. Neena haaras mu vajadusi õhust ning tema seltskond ei seganud mind – seega palusin tal jääda. Lisaks oli tal hea moetunnetus.

      Neena jõllitas mu hiiglaslikku garderoobi. „Võib-olla peaks siin inventuuri tegema.”

      „Ole lahke, kui aega leiad. Mul ükskõik.”

      „Vähemalt mitte seni, kuni mina siin teie kleitidele jahti pean,” noris ta.

      „Täpselt!”

      Ta naeris kaasa ning lappas samal ajal kiiresti kleite ja pükse läbi.

      „Sul on täna ilus soeng,” ütlesin.

      „Aitäh.” Kõik teenijatüdrukud kandsid tanusid, kuid Neena oskas sealjuures oma juustega eriti loominguline olla. Vahel raamisid ta nägu paksud mustad lokid, teinekord punus ta juuksed kuklas viimsetki kui salku varjavasse palmikusse. Praegu jooksid tal kaks laia patsi ümber pea, samas kui ülejäänud juuksed peitsid end tanu all. Vormirõivad kandis Neena samuti iga päev omapäraselt välja ja see meeldis mulle.

      „Ah! Siin see peidus ongi!” Neena tõmbas põlvini ulatuva kleidi lae alt alla ja laotas tõmmule käele laiali.

      „Suurepärane! Ja tead sa juhtumisi, kus asub mu hall jakk? See kolmveerandvarrukatega?”

      Ta jõllitas mind surmtõsiselt. „Inventuur. Päris kindlasti.”

      Itsitasin. „Sina otsi, mina riietun.”

      Tõmbasin riided selga ja kammisin juuksed, valmistudes järjekordseks päevaks monarhia tulevase kaanetüdrukuna. Mu riided näisid piisavalt naiselikud, et paistaksin leebe, ent samas üksjagu ranged, et mind võetaks tõsiselt. Sellel joonel polnud lihtne balansseerida, kuid mina tegin seda iga päev.

      Vaatasin peeglisse ja ütlesin oma peegelpildile.

      „Sina oled Eadlyn Schreave. Sa oled järgmine selle riigi valitseja ja esimene tüdruk, kes peab sellega hakkama saama. Sinu võim on piiritu.”

      Isa askeldas juba kontoris, kulm kipras. Kui silmad välja arvata, ei olnud ma tema moodi. Ega ka ema moodi, kui aus olla.

      Oma tumedate juuste, ovaalse näo ja aasta läbi püsiva kerge päevitusega meenutasin vast kõige rohkem oma vanaema. Tema kroonimispäeva kujutav maal rippus neljanda korruse koridoris. Noorena uurisin seda päris tihti ja mõtisklesin, milline ma tulevikus välja hakkan nägema. Nüüd olingi peaaegu sama vana nagu tema sel maalil ja ehkki me polnud välimuselt identsed, tundsin end aeg-ajalt justkui tema kajana.

      Läksin üle toa ja andsin isale põsemusi. „Hommikust.”

      „Hommikust. Sa lehti nägid?” küsis isa.

      „Jah. Vähemalt ei saanud keegi seekord surma.”

      „Tänu taevale.” Need olid õudsed juhtumid, kui inimesed jäeti tänavale surema või kadusid hoopistükkis. Kohutav oli lugeda noortest meestest, kes peksti läbi lihtsalt seetõttu, et julgesid oma peredega kenamasse kanti elama kolida. Või naistest, keda rünnati, sest nad julgesid kandideerida ametitesse, mida neil minevikus poleks lubatud pidada.

      Vahel ei kulunud motiivi ja kuriteo taga seisva inimese leidmiseks kuigi kaua aega, kuid väga sageli tuli tegeleda lihtsalt põgusate pealekaebamistega, mis lahenduseni ei viinud. Seda oli isegi kõrvalt kurnav jälgida – ja isale mõjus see hullemini kui mulle.

      „Ma lihtsalt ei mõista.” Ta võttis lugemisprillid eest ja hõõrus silmi. „Nad ei tahtnud enam kaste. Me püüdsime käituda targalt ja neid aeglaselt kaotada, et kõigil jääks kohanemiseks aega. Aga nüüd põletavad nad maju maatasa.”

      „Saame me seda kuidagi reguleerida? Kutsuda kokku nõukogu, mis kaebustega tegeleks?” Vaatasin taas fotot, mille nurgas seisis restorani omaniku nuttev poeg, sest kaotas kõik. Südames teadsin, et kaebusi tuleks kiiremini, kui keegi neid lahendada jõuaks. Samas uskusin veendunult, et isa ei suuda niisama käed rüpes istuda.

      Isa vaatas mulle otsa. „Kas sina teeksid nii?”

      Naeratasin. „Ei. Mina küsiks oma isalt, mida tema teeks.”

      Ta ohkas. „Seda võimalust pole sul igavesti, Eadlyn. Sa pead olema tugev, otsustav. Kuidas sina selle kõne all oleva intsidendi praegu lahendaksid?”

      Mõtlesin hoolikalt järele. „Seda pole võimalik lahti harutada. Pole mingit viisi tõestada, et kelnerit ei edutatud just vana kastisüsteemi tõttu. Praegu saame üksnes algatada juurdluse süütaja leidmiseks. See pere kaotas oma elatusallika ja keegi peab vastutama. Süütamine ei ole õigusemõistmise vahend.”

      Isa raputas ajalehe kohal pead. „Sul on õigus. Ma tahan neid aidata. Kuid veel olulisem on leida viis kindlustamaks, et midagi sellist uuesti ei juhtu. Olukord võib kontrolli alt väljuda, Eadlyn, ja see