Kuningatütar. Kiera Cass
Читать онлайн книгу.
päevadel muretses ta oma riigi pärast ja pidi ajakirjanikele head nägu ette manades lootma, et tema väline rahulikkus ka alamatele külge hakkab. Ema aitas tal seda koormat vapralt kanda, kuid kokkuvõttes lasus Illéa saatus ikkagi isa õlul. Ühel päeval pannakse see minu õlule.
See kõlab küll pealiskaudselt, kuid kartsin juba praegu hullupööra, et lähen enneaegselt halliks.
„Kirjuta mulle meelespea, Eadlyn. Et ma kirjutaksin Zuni kubernerile Harpenile. Ja tingimata Joshua Harpenile, mitte tema isale. Kipun kogu aeg unustama, et viimastel valimistel kandideeris hoopis tema.”
Maalisin meelespea elegantses kursiivis. Ise mõtlesin, kui rõõmsaks mu püüdlused isa hiljem muuta võivad. Väiksena jäi mu kirjatehnika talle kogu aeg hambu.
Naeratasin omaette, kuid silmi uuesti isale tõstes vajusid suunurgad kohe allapoole tagasi – paps hõõrus otsaesist, püüdes meeleheitlikult kõigile probleemidele korraga lahendust leida.
„Isa?”
Ta pööras ringi ja ajas selja sirgu, nagu peaks isegi minu ees tingimata vankumatu paistma.
„Miks see sinu meelest juhtub? See polnud alati ju nii.”
Isa kergitas kulmu. „Muidugi ei olnud,” sõnas ta peaaegu nagu iseendale. „Alguses tundusid kõik rahul. Inimesed tähistasid iga uue kasti kaotamist. Asjad hakkasid allamäge minema alles viimastel aastatel, kui kõik kastid on kaotatud.”
Ta vaatas aknast kaugusesse. „Minu ainus pakkumine on see, et kastisüsteemis üles kasvanud inimesed näevad, kui palju parem nüüd elada on – olgu siis abielluda või tööd leida. Pere finantsid ei sõltu üksnes ühestainsast ametist. Ja kõik võivad õppida, mida soovivad. Aga need, kes kasvavad juba üles ilma kastideta ja kipuvad nüüd sõdima… nad vist lihtsalt ei oska midagi muud teha.”
Uuesti pilku minu poole pöörates kehitas isa õlgu. „Ma vajan aega,” pobises ta omaette. „Ma vajan aega, et asjad korraks ootele panna, need korda teha ja siis taas käima lükata.”
Ta kulmude vahel laiutas juba väga sügav korts. „Isa, ma kardan, et see ei ole võimalik.”
Isa itsitas. „Me oleme seda enne ka teinud. Ma mäletan, kui…”
Nüüd tema pilk muutus. Viivuks silmitses ta mind pilguga, kust paistis mingi sõnatu küsimus.
„Isa?”
„Jah.”
„On sinuga kõik korras?”
Paps pilgutas paar korda. „Jah, kullake, kõik on hästi. Hakka sina eelarvekärbetega pihta. Siis saame need pärastlõunal üle vaadata. Pean kohe su emaga rääkima.”
„Muidugi.” Matemaatika polnud mu tugevaim külg, nii et kõik eelarvekärped ja finantsplaanid nõudsid minult kõige muu kõrval poole rohkem aega. Samas keeldusin ma kategooriliselt võimalusest, et mõni isa nõunik mu õla taga seisaks ja rehkendusapsud jooksult ära klaariks. Isegi, kui pidin selleks terve öö üleval olema, pidid mu tehted paika pidama.
Ahren oli muidugi matemaatikas suurepärane, kuid tema ei pidanud istuma kõigil neil eelarve-, tervishoiu- ja linnaplaneeringuaruteludel. Seitse lolli maksuminutit ja läinud ta oligi.
Isa patsutas mind õlale ja kadus. Numbritele keskendumine võttis kauem aega kui tavaliselt. Mul mõlkus ikka meeles isa imelik pilk. Miski ütles mulle, et see oli seotud minuga.
2. PEATÜKK
Pärast õige mitut eelarve seltsis veedetud tundi otsustasin, et nüüd pean küll pead puhkama. Naasin tuppa, et Neena saaks mulle käemassaaži teha. Armastasin neid väikeseid luksusehetki oma päevas väga. Täpselt minu mõõtude järgi õmmeldud kleidid, tavalise neljapäeva tähistamiseks kaugelt kohale lennutatud magustoidud, lõputud ilusad esemed – need kõik olid selle töö suured plussid.
Mu toa aknad avanesid aedadele. Päeva edenedes muutus ka valgus soojemaks, mesisemaks ja paitas mu toa kõrgeid seinu. Keskendusin sellele soojale ja Neena hoolikatele sõrmedele.
„Igatahes, isa nägu muutus naljakaks. Nagu oleks ta minutiks hoopis mujal viibinud.”
Püüdsin Neenale ka isa hommikust iseäralikku haihtumist selgitada, kuid see tundus keeruline. Ma ei teadnud ju isegi, kas ta leidis ema üles või mitte – tagasi kontorisse paps igatahes ei tulnud.
„Arvate, et kuningas on haige? Väsinud tundub ta viimasel ajal küll.” Neena maagilised käed ei peatunud nende küsimuste ajal hetkekski.
„Tundub või?” küsisin vastu. Ma polnud suurt midagi märganud. „Küllap see tuleb lihtsalt stressist. Kõlab loogiliselt, arvestades kõiki neid otsuseid, mida ta langetama peab.”
„Ja ühel päeval langetate neid teie,” sõnas Neena, hääles ühekorraga nii siiras mure kui ka paras annus huumorit.
„Mis tähendab, et pead tegema mulle vähemalt poole rohkem massaaže.”
„Ei tea. Paari aasta pärast tahaksin ehk juba midagi sootuks uut proovida,” vastas teenijatüdruk.
Krimpsutasin nägu. „Mida sa siis teha tahaksid? Palees töötamist on raske üle trumbata.”
Aga Neenal polnudki mahti mu küsimusele vastata, sest uksel kõlas koputus.
Tõusin püsti, viskasin jaki taas õlgadele ja noogutasin Neenale, et ta ukse avaks.
Seal seisis ema, nägu naerul. Ja tema kannul isa, endal nii rahulolev nägu peas. See oli alati nii. Riiklikel koosviibimistel või tähtsatel õhtusöökidel seisis ema isa kõrval või otse tema selja taga. Aga kui nad olid lihtsalt abikaasad, mitte kuningas ja kuninganna, sörkis isa alati emal sabas.
„Tere, ema!” hüüdsin teda kallistama joostes.
Ema lükkas paar juuksesalku mu kõrva taha ja naeratas. „Kui kena sa välja näed, kullake.”
Astusin sammu uhkelt eemale ja silusin oma kleiti. „Käevõrud annavad viimase lihvi, kas sa ei arva?”
Ema itsitas. „Milline põhjalikkus!” Vahel harva lasi ema ka mul talle ehteid valida, aga talle endale ei pakkunud see nii suurt lõbu. Ühtlasi ei pidanud ema vajalikuks loomulikku ilu mingite lisanditega rõhutada. Õige ka – temal polnud seda päris kindlasti vaja. Mulle meeldis, et ema oli tõeliselt klassikaline.
Ema pööras end ringi ja puudutas Neenat õlast. „Võid minna,” sõnas ta tasakesi.
Neena tegi kniksu ja jättis meid omavahele.
„Kas miski on halvasti?” küsisin.
„Ei, kullake. Me tahame sinuga lihtsalt nõu pidada.” Isa sirutas käe ja juhtis meid kõiki laua äärde. „Me tahaksime arutada ühte võimalust.”
„Võimalust? Kas me läheme reisile?” Ma jumaldasin reisimist. „Palun öelge, et viimaks ometi rannapuhkusele? Äkki ainult meie kuus?”
„Mitte päris… Me ei läheks niivõrd ise paleest ära, kuivõrd kutsuksime teisi siia,” sõnas ema.
„Oh! Natuke seltsi! Kes on kutsutud?”
Vanemad vahetasid omavahel pilke ja ema jätkas. „Sa tead ju, et riik on ohtlikus olukorras. Inimesed on rahutud ja õnnetud ning me ei oska kogu seda pinget kuidagi maandada.”
Ohkasin. „Muidugi tean.”
„Niisiis otsime võimalust moraali tõsta,” lisas isa.
See kõlas hästi! Tavaliselt hõlmas moraalitõstmine pidusid. Ja pidutsemiseks olin mina alati valmis. Hakkasin juba peas uut kleiti disainima, kuid raputasin end siis käesolevasse hetke tagasi. „Mis teil plaanis on?”
Isa asus selgitama. „Noh, publik reageerib alati kõige paremini meie perega seotud headele uudistele. See aasta, kui meie emaga abiellusime, oli üks parimaid riigi ajaloos. Ja mäletad sa, kuidas kõik tänavatel pidutsesid, kui Osten sündima hakkas?”
Naeratasin.