Keelatud vilja tänav. Louise Doughty
Читать онлайн книгу.
meeldivamaid asju vabakutselise elu juures on vaikus, mis sigineb majja pärast kaja, kui välisuks on mürtsuga kinni langenud.
Ohkan tahtmatult ja võtan hommikumantli taskust telefoni – riietumine jääb täna teisejärguliseks. Guugeldan „seksuaaltervise erakliinik”. Mul pole mingitki kavatsust minna polikliinikusse, kus iganes see ka asub, ja istuda tundide viisi ooteruumis, seltsiks kümmekond nuuksuvat teismelist.
Lepin aja kokku. Käin mõtteis läbi kõik, mida peaksin kontrollida laskma, kõigepealt seennakkus, sealt edasi süüfilis, gonorröa ja lõpuks HIV, kuigi HIV-test ütleb mulle vaid seda, kas olin HIV-positiivne enne eilset, ja kui ma tahan kindel olla, pean end kaheteistkümne nädala pärast uuesti testima. Tean, et ma ei tee seda. Kaheteistkümne nädala pärast on kõik unustatud, möödas. Võimalik, et ka see esmane käik pole vajalik. Ainus põhjus, miks ma end kontrollida lasen, on see, et siis saan end kiita, kui ratsionaalne ma olen. Vähemalt ei pea ma raseduse pärast muretsema – kolm aastat tagasi kulgesin muretult läbi menopausi, ei mingeid kuumahoogusid ega draamat, päevad jäid lihtsalt üha kergemaks, kuni lakkasid. Ma ei pea ka oma abikaasa seksuaaltervise pärast muretsema. Me pole temaga peaaegu kolm aastat seksinud.
Leppisin aja kokku kümne päeva pärast, et näha, kas enne sinna minekut on tekkinud mõni sümptom. On isegi võimalik, et ütlen aja ära.
Valan teepõhja ära, panen kruusi nõudepesumasinasse, võtan kapist tassi ja väikese presskannu ning lähen külmkapi juurde kohvi tegema. Veekannu kohisedes naaldun köögi töötasapinnale ja saadan abikaasale sõnumi tuletamaks talle meelde, et ta kontrolliks auto teemaksu märgi kehtivust, kuna mina saan enda omale hommikul niikuinii uue. Muretseme teineteise autode pärast alates ajast, kui lapsed kodust lahkusid. Vähemalt pole me kasse võtnud.
Mul kulub kolm päeva, enne kui ma end ärakasutatuna hakkan tundma. Pole paha, mõtlen endamisi. Pole üldse paha. Kerge nukrustunne tekib vaid seetõttu, et pean reedel Westminsterisse minema, mitte parlamendihoonesse, vaid ühe oma Beauforti kolleegiga hommikust sööma. Tavaliselt käin kontoris vaid esmaspäeviti ja teisipäeviti – olen see, keda nimetatakse audoktoriks, mis, kummaline mõelda, tähendab seda, et nende arvates parandab see asutuse mainet, kui brošüüri seest võib leida minu nime ja foto. Palusin oma kolleegil, igaval Marci-nimelisel meesterahval endaga väljaspool hoonekompleksi kohtuda. Kui kontorisse lähen, ei saa sealt terve päeva tulema.
Westminsteri piirkonda naasmine meenutab mulle, et mind pole tagasi kutsutud – sinu poolt, ma mõtlen. Sa pole mind tahtnud, kutsunud, isegi mitte huvi üles näidanud.
Marc on personaliosakonna juht, mis tähendab, et tema huumorisoon on kirurgiliselt eemaldatud. Ta tahab arutada võimalust, et asendan kolleegi lapsehoolduspuhkuse ajaks. Loobusin Beaufortis täiskohaga töötamisest, sest ei kannatanud enam igapäevast saginat välja. Kui Marc mulle termineid ja tingimusi tutvustab, tekitab mõte seda kõike taas kuus kuud teha minus tahtmise oma laupa vastu restorani laua serva taguda.
Hommikuselt kohtumiselt lahkudes mõtlen, et peaksin minema otse koju ja tegelema laual kõrguva arvetekuhjaga. Selle asemel otsustan, et kuna paistab pisut nõrk hilistalvine päike ja on reede, võin sama hästi ka parlamendihoone juurde jalutada. Sinna jõudes lähen ringiga Parlamendi väljakust mööda, sammun üle Westminsteri silla ja peatun, et toetada selg kivist balustraadile ning jälgida turiste oma iPad-e Big Benile suunamas. Üks meesterahvas silla kaugemas otsas mängib torupilli. Kajakad huilgavad saateks. Kui turistide vaatamine ära tüütab, pööran neile selja ja vaatan alla jõe poole. Ma mõtlen sellele, kuidas sa põlvitasid mu jalge ees ja mulle saabast jalga libistasid. Mäletan, kuidas asetasin käe su põsele ja sina niisuguse hella žesti peale naeratasid. Tahan, et see uuesti juhtuks, kuigi ma pole ikka veel kindel, mis see oli. Ja ma taipan, et kogu minu loogika, kliinikus kinni pandud aeg ja täiskasvanulik suhtumine on täiesti võlts. Ma ei suuda sinu peale mitte mõelda, selle peale, kuidas sa end minu vastu surusid ja mind aeglaselt hingetuks vajutasid, kui me selle ukse vastas suudlesime. Mul on pea terve nädala ringi käinud.
Rumaluke, mõtlen ma. Sa ei näe teda enam kunagi, harju sellega. Lepi sellega. Kui oleksid talle kabelis ei öelnud, oleks ta sinult nime ja telefoninumbrit küsinud ja sind terve nädala taga ajanud nagu soojust otsiv rakett, aga sa ei teinud nii, kas pole? Sa läksid asjaga kaasa. Ta pole sulle arvatavasti hetkekski mõelnud.
See on muidugi vaid minu oletus. Ma ei tea üheöösuhetest midagi. Kogu minu elu on seks olnud millegi alguseks. Loomad ei harrasta üheöösuhteid, sest nende jaoks eksisteerib vaid bioloogiline sund – kuigi võib vaielda, et see teeb kogu nende seksuaalelu üheöösuhtepõhiseks, kui seda inimesekeskselt vaadata. Inimese iha juhuseksi vastu on huvitav eksperiment rahulduse ja geneetilise enesehuvi vahel. Sa mõtled liiga palju, meeldis mu esimesele poiss-sõbrale öelda, see on sinu probleem. Ta oli seksistlik tõbras – arvatavasti on seda ikka veel.
Vaatan, kuidas Thamesi hall vesi Westminsteri silla alt läbi lipsab, voolates hääletult, lõputult merre. Loomad ei mõtle paaritumisele rohkem kui vesi soovile allavoolu vuliseda. Turistide grupp mu kõrval hüüab midagi rõõmsalt hispaania keeles. Tobe narr, ütleb vaikne kelmikas hääl mu peas. Sind on ära kasutatud, mida sa siis ootasid? Et saad pärast kimbu lilli? Kirjuta see kogemuste arvele.
Ma suhtun sellesse olukorda väga täiskasvanulikult ratsionaalselt ja tulen sellega kenasti toime, nii et jätan jõe turistidele, ületan Bridge Streeti ja astun Portcullise uksest sisse, kuigi mul pole tol päeval sinna asja, sisenen esimestest klaasist pöördustest ja jään seisma, kuni märkan turvatöötajat, kelle ma ära tunnen – seesama suur naisterahvas, kes mind teisipäeval läbi otsis. Ma kannan samu saapaid. Ta naeratab mulle ja ma vangutan pead. „Mul pole täna aega kokku lepitud, aga mõtlesin, kas keegi tõi teisipäeval siia salli?”
Naine toetub röntgenmasinale. Tal on igav, järjekorda pole ja ta lobiseb meeleldi. „Milline see välja näeb?”
Mõtlen oma uuele sallile, sellele, mis puhkab kenasti voldituna meie harjakapi ülemisel riiulil. „Hall, valge niit jookseb läbi.” Seda öeldes vaatan läbi klaaspaneelide aatriumikohviku ja kaarja trepi poole, mis viib üles komitee ruumide juurde, justkui oleks pisemgi võimalus, et sa juhtud sel hetkel mööda jalutama.
Naine kratsib kõrva ja kirtsutab nina. „Kui oleksite selle siia jätnud, oleks see nii või naa kontorisse saadetud, aga ma ei mäleta seda. Võite neile e-kirja saata. Ma jätaksin kirjakese, aga kulub kümme päeva, enne kui see süsteemist läbi jõuab.”
„Olgu, tänan.”
Astun tagasi külma kätte. Habras päike ei saa jagu jäisest tuulest, mis jõelt lõõtsutab, kuid ma seisan astmeil mitu minutit, pilk ekslemas, justkui ootaksin kedagi. Püha jumal, kui haletsusväärne sa oled, mõtlen.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.