Tänuavaldused

      Käesolevat raamatut poleks saanud kirjutada paljude erinevate inimeste abita, kes selleks suuremeelselt oma aega, abi ja tuge andsid.

      Me oleme väga tänulikud meid esindanud Sheila Crowleyle Curtis Brownist ja Anne Lawrance’ile ning tema meeskonnale Piatkuse kirjastusest. Vidyamala on eriti tänulik UK Millenniumikomisjonile, mis määras talle 2001. aastal toetuse, mis oli mõeldud puudega inimestele, kes soovisid ühiskonna heaks panustada. Selle esmase toetuseta poleks Meelerahu projekti ega 2004. aastal Breathworksi nime all tuntuks saanud ettevõtmist käivitatud. Eriline tänu kuulub Breathworksi kaasasutajatele Sona Frickerile ja Gary Hennesseyle ühes ülejäänud tiimiga Manchesteris: Colin Duffile, Singhashri Gazmurile, Jennifer Jonesile, Di Kaylorile ja Karunavajri Morrisele. Samuti oleme tänulikud sadadele treeneritele, kes töötavad üleilmselt, et jagada Breathworksi sõnumit, niisamuti neile tuhandetele haigetele ja valudes inimestele, kes on end aastate jooksul Breathworksiga sidunud. Nende vaprus ja avatus on aidanud meil sõnastada materjali selles raamatus. Aastate jooksul on paljud neist inimestest meiega lahkelt oma lugusid jaganud. Kui me oleme need siia raamatusse lisanud, oleme nende nimesid privaatsuse kaitseks muutnud.

      Käesoleva raamatu põhisisu tugineb Vidyamala kirjutatud veebikursusele, mis on välja arendatud koostöös dr Ola Schenströmi rajatud Teadveloleku keskusega Rootsis.

      Danny on eriliselt tänulik hr Mark Jacksonile ja tema meeskonnale Bristoli Kuninglikust Taastuskeskusest, kes ravisid tema jala pärast liuglangevarjuõnnetust terveks. Juhtunud õnnetus pani Danny kasutama teadvelolekut valu vaigistamiseks ja paranemise kiirendamiseks.

      Täname ka oma akadeemilisi ja meditsiinialaseid nõustajaid, kes kõik on pühendanud palju aastaid, et aidata inimestel toime tulla kroonilise valuga seotud kannatustega: professor Lance McCrackenit King’s College’ist ja sihtasutusest St Thomas’ NHS; professor Stephen Morelyt Leedsi ülikoolist ja dr Amanda C de C Williamsit London University College’ist.

      Oleme eriti tänulikud Massachusettsi ülikooli meditsiinikeskuse teadlasele Jon Kabat-Zinnile, kes tõi teadveloleku esimesena läänemaailma tervishoidu. Ja mõistagi läheb soe ja südamlik tänu professor Mark Williamsile Oxfordi ülikoolist, kes on alati olnud meie töö suur toetaja.

      Tänusõnad ka Vidyamala elukaaslasele Sonale ja Danny naisele Bellale nende väsimatu toetuse eest. Ja Danny pisitütar Sasha Mayle, kes on olnud kustumatuks innustuseks.

      Eessõna

      Teadveloleku treenimisel on kummaline olemuslik paradoks. Teadvelolek tähendab teadlikkust. Ometigi oleme vigastuse tagajärjel tekkiva või kroonilise valu käes vaeveldes oma kannatamisest liigagi teadlikud. Kuidas võiks veel rohkem teadlikuks saamine mingil moel aidata?

      Vidyamala Burch ja Danny Penman selgitavad selles kenas ja hoolivas raamatus, kuidas. Nad kirjeldavad, kuidas teatavad mõtlemise vaevuhoomatavad protsessid võivad automaatselt käivituda, et hoopiski võimendada valu ja vaevuse tugevust, millest te tahaksite vabaneda. See on nõnda seetõttu, et need lülituvad sisse automaatselt, teadlikkuseta, milleks läheb vaja tähelepanu keskendamist. Kui see kõik juhtub „pimesi“ (teadvustamatult), olete oma valuga üksi ja hädas. Kui aga suudate oma kannatamist tähelepanuga valgustada, hakkab see kahanema.

      Vidyamala ja Danny mitte üksnes et annavad selge ja kaasaegse teadusliku selgituse, kuidas see juhtub, nad annavad ka sammsammulise juhendi, et teid kannatamisest läbi aidata. Kõige selle keskmes on rida lühikesi meditatsiooniharjutusi, mis annavad julgust liikuda pingsuse keskmele lähemale, uurida seda heatahtlikult ja teadmishuviga, et hakata selgemalt nägema, kus automaatsus hakkab mõtlemises võimust võtma. Nad näitavad, kuidas teha vahet, millised tegevused teid aitavad või kahjustavad, ja kuidas muuta mõtlemist, mis on tihti karm ja andestamatu, avatumaks ja osavõtlikumaks, mis, nii kummaline kui see ka võib paista, likvideerib suure osa kannatusest, mis on kord vältimatu paistnud.

      Mul on olnud privileeg nii Vidyamalat kui ka Dannyt palju aastaid tunda. Mõlemad kirjutavad omaenese kogemusest: mõlemad teavad, mis tunne on kannatada valu, mis on neile mingil hetkel talumatu paistnud. Vidyamalale oli see tõstmistrauma ja sellele järgnenud liiklusõnnetuse tulemus. Dannyle põhjustas taolise valu õnnetus liuglangevarjuga. Nad kirjeldavad raamatus oma kogemusi ja seda, kuidas nad tundsid end akuutse ja kroonilise valu lõksus, millest ei paistnud pääsu. Mõlemad leidsid teadveloleku meditatsiooni viljeledes oma kannatusest väljapääsutee. Oma kogemuse põhjal kirjutas Vidyamala raamatu „Living Well with Pain and Illness“ ja rajas organisatsiooni Breathworks, et aidata neid, kes kannatavad kroonilist valu, haigust ja stressi. Ta on oma kirjutiste ja oma kliinilise ning treeneritööga aidanud lugematul hulgal inimesi. Danny avastas oma kogemuste pinnalt teadvelolekupõhise kognitiivteraapia ja kirjutas sellest kenasti menukis „Mindfulness: a practical guide to finding peace in a frantic world“ („Ärksus. Tee rahuni pöörases maailmas“) – raamatus, mis on paljusid aidanud.

      Raamatus, mida te käes hoiate, on mitmeid innustavaid lugusid inimestelt, kes on kogu lootuse kaotanud, kelle elu on paistnud haigusest, õnnetusest või traumast pöördumatult rikutuna. Paljudele neist, kellest juttu, andis tänapäevane teaduslik arusaamine valust julgust ja kinnitust, et teadvelolek võib anda taolisele kannatusele täiesti uue ja tõhusa lähenemisviisi ning innustas neid teadveloleku kursustel osalema. Aga kuigi teadus võib motiveerida esimest sammu tegema, ei aita see tõenäoliselt hoida motivatsiooni alal siis, kui olukord tõeliselt raskeks läheb. Just sellel kohal tuleb mängu teadveloleku aluseks olev ja selle kaasaja tervishoius kasutamise algataja Jon Kabat-Zinni põhimõte. Kabat-Zinn on öelnud, et olgu teie haigus või vigastus milline tahes, kuni te hingate, on teiega rohkem hästi kui pahasti.

      Sellise arusaamisega haigusest nähakse teadveloleku lähenemisviisiga vaimu-keha meditsiinis igas inimeses sügavaid ressursse, millest ei pruugita olla teadlik, kuna mitte keegi pole õpetanud neid märkama ega kasutama. Valu ei saa ignoreerida ega palja soovimisega eemaldada. Aga valu kõmiseva hääle all on sügav terviklikkus, mida ei saa haiguse ega vaevusega kahjustada, terviklikkus, milleni pääseb, kui kehale kasvõi korraks lahkel meelel läheneda, seda täpsusega tajuda ja õrnalt sõbruneda kehaga, mis tundub meid nii inetult alt vedavat.

      Taolise lähenemise kasutamine ei ole lihtne, aga see on teostatav. See nõuab kannatlikkust, julgust ja tahtmist harjutusi teha. Mitte