Kus on kurja kodu. Robert Galbraith
Читать онлайн книгу.
küsis Wardle märkmikku ülestähendusi kribades.
„Üpris kogukas, ütleksin, kuigi osa sellest võib kanda polsterdatud õlgadega jaki arvele.”
Robini pilk langes tahtmatult Strike’ile, kes oli just uksest sisse astunud. „Tahan öelda, et mitte nagu… ”
„Mitte selline paks peletis nagu su boss?” oletas Strike, kes oli seda juttu pealt kuulnud. Wardle, kes ei öelnud kunagi ära võimalusest Strike’i kulul nalja saada või teda tögada, kõhistas vaikselt naerda.
„Ja tal olid kindad käes,” ütles Robin, kes polnud isegi muianud.
„Mustast nahast mootorratturikindad.”
„Otse loomulikult kandis ta kindaid,” märkis Wardle selle kohta märget tehes. „Mootorratta kohta ei oska te vist midagi öelda?”
„See oli Honda, punane ja must,” teatas Robin. „Ma märkasin logot, seda tiibadega. Ütleksin, et 750cc. Suur masin.”
Wardle paistis meeldivalt üllatunud olevat.
„Robin on autohull. Sõidab nagu Fernando Alonso.”
Robin soovis, et Strike ei räägiks nii reipal, kergemeelsel toonil. Korrus allpool lebas ühe naise jalg. Kus oli ülejäänud osa temast? Ei tohi nutma hakata. Oleks ta vaid öösel paremini maganud. See neetud diivan… Ta oli viimasel ajal liiga palju öid seal diivanil mööda saatnud…
„Ta siis sundis teid allkirja andma?” jätkas Wardle.
„Ma ei ütleks, et sundis,” vastas Robin. „Ta sirutas minu poole oma kirjutusaluse ja mina kirjutasin pikemalt mõtlemata alla.”
„Mis sellel kirjutusalusel õieti oli?”
„See nägi välja nagu kaubakviitung või… ”
Robin sulges mälu pingutades silmad. Nüüd, kui ta pisut järele mõtles, tundus, et see paber ei jätnud päris ametlikku muljet, keegi oleks kviitungi justkui kodus arvuti peal ise valmis meisterdanud, ja nii ta politseinikule ka ütles.
„Kas te ootasite mingit saadetist?” küsis Wardle.
Robin rääkis talle pulmakinkidest, milleks olid ühekordse kasutusega fotoaparaadid.
„Mida ta tegi, kui te olite saadetise vastu võtnud?”
„Istus jälle mootorratta selga ja kadus. Sõitis Charing Cross Roadi suunas.”
Korteri ukselt kostis koputus ja nendega liitus uuesti seersant Ekwensi, käes paberileht, mida Strike oli märganud jala all ja mis nüüd oli turvaliselt asitõendi kilekotis.
„Kriminalistid jõudsid kohale,” teatas ta Wardle’ile. „See kiri oli karbis. Oleks hea teada, kas see ütleb midagi preili Ellacottile.”
Wardle võttis kilega ümbritsetud kirja ja uuris seda kulmu kortsutades.
„Mingi arusaamatu lalin,” leidis ta ja luges valjusti ette: „A harvest of limbs, of arms and of legs, of necks…”5
„… that turn like swans,” 6 katkestas teda Strike, kes nõjatus pliidile, liiga kaugel, et näha paberilt maha lugeda, „as if inclined to gasp or pray.”7
Teised kolm põrnitsesid teda.
„Laulusõnad,” ütles Strike. Robinile ei meeldinud ta näoilme. Ta taipas, et neil sõnadel on bossi jaoks mingi tähendus, halb tähendus. Strike lisas nähtava pingutusega: „Viimase salmi lõpp „Mistress of the Salmon Salt”.8 Üks Blue Öyster Culti lugu.”
Seersant Ekwensi kergitas oma peene joonega kulme.
„Kelle?”
„Seitsmekümnendate kuulus rokibänd.”
„Sina peaksid nende lugusid siis päris hästi tundma?” oletas Wardle.
„Seda lugu ma tean,” ütles Strike.
„Kas sulle tundub, et sa tead ka, kes selle saatis?”
Strike kõhkles. Kuni teised teda jälgisid, pöörles detektiivi mälus ärev kaleidoskoop segaseid muljeid ja meenutusi. Madal hääl ta peas lausus sõnu: She wanted to die. She’s the quicklime girl.9 Kaheteistaastase tüdruku peenike jalg, armid nagu hõbedased pliiatsijooned. Väikesed tumedad tuhkrusilmad, vihkamisest pilukil. Tätoveeritud kollane roos.
Ja siis – mattunud muude mälestuste alla, et sealt järsku välja vupsata, kuigi mõni teine oleks kõigepealt just seda mäletanud – meenus talle märge ühes toimikus seoses laiba küljest ära lõigatud peenisega, mis oli saadetud pakiga politsei koputajale.
„Kas sa tead, kes selle saatis?” kordas Wardle.
„Võib-olla,” vastas Strike. Ta pilk langes Robinile ja seersant Ekwensile. „Ma eelistaksin rääkida sellest nelja silma all. Kas said Robinilt kõik, mis vaja?”
„Peame veel kirja panema ta nime ja aadressi ja muu sellise,” ütles Wardle. „Vanessa, kas sa tegeleksid sellega?”
Seersant Ekwensi tuli oma märkmikuga lähemale. Nad kuulsid kahe mehe eemalduvaid samme metallist astmetel. Kuigi Robinil polnud vähimatki tahtmist maharaiutud jalga uuesti näha, oleks ta eelistanud nendega kaasa minna. Oli ju pakil ikkagi tema nimi.
Korrus allpool lebas võigas saadetis endiselt kirjutuslaual. Uurija seersant Ekwensi oli veel kaks Wardle’i kolleegi sisse lasknud: üks neist pildistas ja teine rääkis mobiiliga, kui inspektor koos eradetektiiviga mööda kõndis. Mõlemad vaatasid huviga Strike’i, kes oli selle ajaga, mis tal oli kulunud paljude Wardle’i ametivendade väljavihastamisele, omamoodi kuulsust kogunud.
Strike pani kabinetti viiva ukse kinni ja istus oma laua taha, Wardle tema vastu. Wardle keeras märkmikus puhta lehe.
„No nii, keda sellist sa siis tunned, kellele meeldib laipu tükeldada ja osade kaupa posti panna?”
„Terence Malley,” ütles Strike pärast hetkelist kõhklust. „Algatuseks.”
Wardle ei pannud seda kirja, ainult põrnitses, pastakaga käsi õhus.
„Terence Malley, kelle hüüdnimi on Kopp?”
Strike noogutas.
„Harringay kuritegelik rühmitus?”
„Huvitav, kui mitut Terence Malleyt, kelle hüüdnimi on Kopp, sa tead?” ärritus Strike. „Ja kui paljudel on üldse kombeks postiga kehaosi saata?”
„Ja kuidas, põrgu päralt, õnnestus sinul Kopa viha alla sattuda?”
„Ühine operatsioon patupatrulliga, aasta 2008. Narkoäri.”
„Seesama haarang, mis saatis ta trellide taha?”
„Just.”
„Püha müristus,” ütles Wardle. „Noh, siis on ju selge, või kuidas? See tüüp on märatsev hull, pääses hiljuti vabadusse ja tal oleks lihtne pooltele Londoni prostituutidele ligi pääseda. Peame vist hakkama Thamesi traalima, et ülejäänud laip kätte saada.”
„Nojah, kuigi minu tunnistus oli anonüümne. Ta ei tohiks üldse teada, et see olin mina.”
„Neil vendadel on selleks omad nipid,” arvas Wardle. „Harringay kuritegelik rühmitus – nad on praktiliselt kohalik kuradi maffia. Oled kuulnud, ta saatis Ian Bevinile Hatford Ali türa?”
„Jajah, kuulsin,” kinnitas Strike.
„Aga need laulusõnad, mis värk sellega on? Mingi ogar saagikoristus?”
„Vaat see teebki mulle muret,” ütles Strike aeglaselt. „Kopa-suguse kohta oleks see justkui liiga keeruline, mis viib mu mõtted veel kolme kandidaadi peale.”
4
Four
Saagiks jäsemed, käed ja jalad, ja kaelad…
… mis luigena pöörduvad vaatama
justkui õhku ahmides või palves
Lõhesoola perenaisest.
Ta tahtis surra. Ta oli kustutatud lubja tüdruk.