Valitud teosed 2. Öösse kaduv tee. Robert Silverberg
Читать онлайн книгу.
alitud teosed 2. Öösse kaduv tee
SISSEJUHATUS
Ma ei tea, kui palju jutte ma olen kirjutanud. Neid võib olla tuhande ringis.
Olen alates 1954. aastast pidanud omamoodi pearaamatut, kuhu on läinud kirja kõik ilukirjanduslikud ja mitteilukirjanduslikud teosed, mis mul on õnnestunud maha müüa: kirjas on kaastöö pealkiri, väljaanne, mis selle ostis, teksti pikkus sõnades, saadud honorari suurus ning esmailmumise koht ja aeg. Samuti on selles pearaamatus kirjas kogu mu kirjandusliku toodangu kumulatiivne maht sõnades, mida on kokku umbes 24 miljonit. See on võrreldav vaid Georges Simenoni, John Creasey ja mõne teise väga viljaka kirjamehe toodanguga. Samuti sai iga müüdud tekst endale kindla katalooginumbri.
Millalgi poolel teel lõpetasin ma nende katalooginumbrite lisamise. Viimane katalooginumbriga sissekanne on tehtud aprillis 1973 ning see arv oli siis 1093. Järgnenud enam kui 40 aasta jooksul pole ma olnud nii viljakas kui perioodil 1954–1973 (nii näiteks ei kirjutanud ma vahemikus 1974–1978 mitte ridagi!), kuid võib arvata, et sellel hilisemal perioodil olen ma müünud ikkagi mitusada teost, nii et kokku võib minu kontos olla tublisti üle 1500 teose. Nende hulka arvan ma siis kõik raamatud ja artiklid ning lühiproosa ning just see viimane plokk – lühijutud, jutustused ja lühiromaanid – moodustab umbes kaks kolmandikku kogu mu loomingust. Mistõttu ma arvangi, et viimase 60 aasta jooksul olen ma neid kirjutanud tuhande ringis – hämmastav ja juhmistavalt mõjuv arv, mis tähendab, et kirjutasin enam kui inimpõlve jooksul keskmiselt iga kahe nädala tagant ühe loo. Pearaamat, millesse ma need kõik kirja olen pannud, nii et iga sissekanne mahub ühele reale, on enam kui toll paks.
Suur osa neist lugudest olid muidugi nn. «üürimaksjad», mida ma tootsin väga noores eas suurel kiirusel, et täita teisejärguliste ajakirjade täitmatut isu uue materjali järele. Kirjanik pidi tollal eluspüsimiseks olema väga viljakas. Kui sinu nimi ei olnud just Heinlein või Asimov, siis ei olnud sul 1950ndatel naljalt asja raamatukirjastuste ukse taha. Ja kui sa samal ajal kirjutasid hinge sees hoidmiseks, siis kirjutasid sa tõenäoliselt ajakirjadele jutustusi ja lühijutte ning tegid seda nii kiiresti, kui vähegi suutsid. Ajakirjakirjastajad maksid sulle üldiselt 1–3 senti sõna eest: 5000-sõnaline lühijutt võis sulle seega sisse tuua 50–150 dollarit, millest läks siis veel maha agenditasu ja riigimaksud. Kui sa suutsid töötada piisavalt kiiresti ja kasutada erinevaid pseudonüüme, et lugejad sinu nimest ära ei tüdineks, võisid sa arvestada aastasissetulekuga 15 000 dollarit, mis ei olnud üldse halb, arvestades, et korraliku korteri üür New Yorgis oli 150 dollarit kuus ja õhtusöök kahele uhkes restoranis koos jookidega üle 25 dollari ei maksnud.
Et sellist elustandardit säilitada, pidid sa aga müüma lühijutu või kaks mõnele ajakirjale igal nädalal ja niiviisi nädalast nädalasse kogu aasta jooksul, mis tähendas pidevat ja lõppematut avaldatava materjali tulva. Lisaks oskusele pidevalt uusi jutukontseptsioone genereerida, pidid sa samal ajal olema kursis erinevate ajakirjade avaldamispoliitikaga: milline väljaanne vajas parajasti hädasti materjali, milline oli kaastööde laviini all üle koormatud ning milline oli ülekoormatud just sinu materjaliga ja ei soovinud sust mõnda aega midagi kuulda. See oli hullumeelne eluviis ning peaaegu võimatu viis edu saavutada, aga meie jaoks, kes me olime selle eluviisi valinud ja isegi teatavat edu saavutanud, ei tulnud selle hullumeelsus ja jätkusuutmatus pähegi ning nõnda me lihtsalt kirjutasime ja elasime.
Nii et tuli kirjutada seda, mida õnnestus maha müüa, ja kirjutada tuli kiiresti. Lapates oma päevinäinud pearaamatut, torkab silma terve müriaad sellist haltuuratööd: «Mänguri planeet» (Gambler's Planet) augustist 1955, «Mõõkadega välismaailmlaste vastu» (Swords Against the Outworlders) maist 1956, «Deneb IV mõistatus» (The Mystery of Deneb IV) juulist 1956, «Maalaste hädaoht» (Peril of the Earthlings) novembrist 1956 ja nõnda edasi ja nõnda edasi, vähemalt viis-kuus juttu igas kuus 1957., 1958. ja 1959. aasta jooksul, kuni lugudeni nagu «Tapa too tibi» (Kill That Babe) aprillis 1959, «Kohtume põrgus» (See You in Hell) augustis 1959, «Peigmehed ehmuvad kergesti» (Bridegrooms Scare Easy) detsembris 1959 jne jne jne, meetrite kaupa sissekandeid. Mul pole rohkem aimu kui teil, millest need lood rääkisid. Suur osa neist olid kriminullid ja vesternid, sekka mõned spordilood, aga põhiosa moodustasid ikkagi teaduslik-fantastilised palad täis koletisi, kosmoselahinguid, mõõgavõitlusi ja võigast lima. Neid on vaid üliharva kusagil taastrükitud ning ainult parimaid neist pretensioonitutest seikluslugudest saite lugeda selle «Valitud teoste» tsükli esimesest raamatust «Tähehiiglaste orjad».
Kuid ma ei tunne vähimatki põhjust selle küüniliselt kokkutraageldatud noorusrämpsu uskumatu massi pärast vabandada: üürimaksmiseks tormakalt ja lohakalt kirjutatud lugude treimine ei tundu mulle tänaseni kuidagi rohkem häbiväärne, kui töötada sama eesmärgi nimel 8 tundi kingamüüja või raamatupidajana. Ning lisaks ilmus selle tohutu lugudetulva kõrval küllaga palasid, millesse ma panin kogu oma hinge ja tolleks ajaks omandatud tehnilised oskused. Kui ma oleksin saanud tollal elatist teenida, kirjutades ainult sedasorti lugusid, mis mulle midagi tähendasid, oleksin seda kindlasti ka teinud. (Kuidas ma imetlesin kirjanikke nagu Ray Bradbury, Theodore Sturgeon ja Fritz Leiber, kes haruharva langesid pelga kirvetöö tasemele ja kelle jutud tundusid peaaegu eranditult olevat sisemise põlemise ja loomingulise väljendusvajaduse peegeldused.)
Kuid noil kaugeil sent-sõnast-ajakirjade aegadel, mil 5000-sõnalise jutu kirjutamine, mis tõi sulle sisse 50 dollarit, miinus kümme protsenti agenditasu miinus tulumaks, võis võtta aega nädala, ei suutnud ma kuidagi saavutada majanduslikku turvatunnet, piirates oma kirjandustoodangu pelgalt sellise puhta ja püha loominguga. (Bradbury kirjutas klantsajakirjadele, mis maksid kümme kuni kakskümmend korda suuremaid honorare kui need väljaanded, millega mina seotud olin, Leiberil oli toimetajatöö ning ta kirjutas jutte selle kõrvalt ning Sturgeon, nagu ma hiljem teada sain, elas oma väärikuse nimel rasketes peost-suhu oludes.) Kuid teataval määral oli minulgi vaja oma professionaalset enesest lugupidamist kaitsta, mistõttu ma jätkasin isegi noil süngetel kirvetöö aastatel alati, kui ma leidsin, et võin endale seda luksust lubada, regulaarselt ka selliste juttude kirjutamist, mis mulle midagi tähendasid.
Just need isiklikult rahuldustpakkuvad lood kõigist neist miljoneist sõnadest, mida ma oma kirjanikukarjääri algusaastail tootsin, ongi leidnud tee nende kaante vahele.
Ma ei taha väita, et tegu oleks kirjandusliku kunstimeisterlikkuse täiuslikemate näidetega. Ma olin siiski ülemääraselt varaküps kirjanik, kes hakkas lugusid müüma 18-aastaselt ja tegi seda enne 21. eluaastat juba tuima järjekindlusega. Ükskõik, kui vilunud need lood ka olid (ja ma leian, et mõned neist olid vägagi oskuslikult teostatud), olid need siiski väga noore mehe kirjutatud, mehe, kes oli näinud suhteliselt vähe päris maailma ja polnud veel saanud võimalust elada läbi neid täiskasvanuelu emotsionaalseid katsumusi, mis on parima kirjanduse sünnitajaks. Ma olin ülikooli teisel kursusel, kui mu esimene trükis avaldatud jutt «Gorgo planeet» (Gorgon Planet) ilmus. Loos polnud midagi silmatorkavat, kuid see oli avaldatav.
Ometigi olin ma algusest peale üsna hea. Ma võisin olla pinnapealne ja kõiki võimalusi ära kasutav, kuid ma valdasin oskuslikult dialoogi ja ekspositsiooni ning suutsin neid pea intuitiivselt ja vaheldusrikkalt kasutada, et tulemuseks oli igati vastuvõetav jutustusetekstuur. Ka andsid mu arusaamad süžeest ja selle arendamisest märku kindlast tuginemisest klassikalisele tehnikale, kuigi ma kaldusin ehk liiga tihti kergete lahenduste poole. Mitmeid neist varajastest lugudest on korduvalt antoloogiates taastrükitud ning ma kahtlustan, et suurem osa neist leiaks avaldamist ka tänasel päeval, mil teaduslik-fantastilise lühiproosa kirjastusturg on ometi palju ahtam võrreldes selle ajaga, kui mina üles kasvasin. (1953. aastal, kui ma alustasin professionaalse kirjanikuna, ilmus mitu tosinat ulmeajakirja ning uusi tekkis pidevalt juurde, praegu on ajakirju alles paar-kolm tükki.)
Ja nõnda ongi siin, nende kaante vahel otsekui tõestuseks väitele, et ma teadsin juba oma karjääri algusest peale üsna hästi, mida ma teen, üks valik, väga selektiivne valik neist sadadest ja sadadest lugudest, mida ma oma kirjanikutee esimese 15 aasta jooksul kirjutasin. Kogumik algab enam-vähem korraliku materjaliga mu hilisteismeea õpipoisiaastatest 1950ndate esimese poole lõpust, jätkub selgepilgulise professionaali, kelleks ma kiiresti sain, sujuvate ja pädevate töödega 1950ndate lõpust ning lõpeb mõnede üsna uhkete ja nõtkete paladega 1960ndate teisest poolest, mil ma olin jõudmas oma kirjanikuvõimete tippvormi. Omamoodi autobiograafia juttudes, tegelikult. Loodan, et leiate need lood vähemalt seda aega väärt olevat, mis kulub nendega