Valitud teosed 2. Öösse kaduv tee. Robert Silverberg
Читать онлайн книгу.
inimesed – see maailm on varsti läinud ja suurem ilm on tulemas. Ärge andke ära oma võimalust igaveseks eluks, vennad! Ärge vahetage oma surematut hinge rüvetatud liha palukese vastu!»
Rahvamass hajus, märkas Katterson. See käis kiirelt: inimesed nihkusid eemale ja kadusid. Jutlustaja jätkas rääkimist. Katterson seisis kikivarvul ja küünitas üle rahvamassi ida poole vaatama. Tema silmad vaatasid hetke otsivalt ringi, ja siis ta kahvatas. Neli kurjakuulutavat kogu lähenesid kindlal sammul mööda mahajäetud tänavat.
Peaaegu kõik olid neid nüüd näinud. Nad kõndisid, neli tükki reas, keset tänavat; pikim neist kandis tühja kotti. Inimesed läksid kiirustades kõigisse suundadesse, ning kui neli kogu 14nda tänava ja Neljanda avenüü nurgale jõudsid, seisid platvormil ainult Katterson ja jutlustaja.
«Ma näen, et sina oled ainsana järel, noormees. Oled sa end juba rüvetanud, või oled sa ikka veel Taevase Kuningriigi nimekirjas?»
Katterson ei pannud küsimust tähele. «Vanamees, roni alla!» nähvas ta. «Rüüstajad tulevad tagasi. Läheme, kaome siit, enne kui nad kohale jõuavad.»
«Ei, ma kavatsen nendega rääkida, kui nad tulevad. Aga päästa end, noormees; päästa end, kuni võid.»
«Nad tapavad su, vana narr,» sosistas Katterson karmilt.
«Me oleme nagunii kõik hukule määratud, poeg. Kui minu tund on tulnud, siis ma olen selleks valmis.»
«Sa oled hull,» sõnas Katterson. Neli meest olid nüüd kuuldekaugusel. Katterson vaatas vana meest viimast korda ja sööstis siis üle tänava ühte hoonesse. Ta vaatas tagasi ja nägi, et teda ei jälitatud.
Neli rüüstajat seisid platvormi all, kuulates vanameest. Katterson ei kuulnud, mida jutlustaja rääkis, aga ta vehkis kõneldes kätega. Nelik paistis pingsalt jälgivat. Katterson vaatas seda kõike pealt. Ta nägi ühte rüüstajat midagi vanamehele ütlemas, ja siis ronis pikk kotiga mees platvormile. Üks teistest viskas talle tupes noa.
Karje oli vali ja läbilõikav. Kui Katterson taas vaadata julges, toppis pikk mees jutlustaja keha juba kotti. Katterson langetas pea. Trompetid hakkasid vaibuma; ta mõistis, et vastupanu oli võimatu. Voolamas olid peatamatud hoovused.
Katterson vantsis äärelinna oma korterisse. Kvartalid libisesid mööda, kui ta metoodiliselt jalga jala ette pani, kõndides kaks miili läbi kiviprügi ja mahajäetud, varemeis ehitiste. Ta hoidis üht kätt noapäral ja heitis pilke vasakule-paremale, märgates kõrvaltänavais varglikke krabinaid, varjulist rahvast, keda tuha- ja prahikuhjade tagant päris näha ei olnud. Nood neli kogu, ühel seljas kott, näisid iga laternaposti taga varitsevat ja näljaselt ootavat.
Ta suundus Broadway’le, lõigates läbi Parker Buildingu jäänuste. Viiskümmend aastat varem oli Parker Building olnud läänemaailma kõrgeim hoone; nüüd oli järel ainult madal könt. Katterson möödus kunagisest maailma majesteetlikemast vestibüülist ja vaatas sisse. Astmel selle ees istus väike poiss, järades lihatükki. Poiss näis kaheksa kuni kümne aasta vanune, kõht tihedalt ribide ümber, mis sellest korvina läbi paistsid. Tülgastust maha surudes mõtiskles Katterson, mis sorti liha poiss küll sõi.
Ta liikus edasi. 44ndast tänavast möödudes tippis temast mööda kondine kass ja kadus tuhahunniku taha. Katterson mõtles lugudele Suurtasandikust, kus hiigelkassid väidetavalt vabalt ringi rändasid, ning ta suu jooksis vett.
Päike vajus veel madalamale ja New York muutus tuhmhalliks ja mustaks. Hilisel pärastlõunal päike enam õigupoolest ei paistnud, vaid piilus prahivirnade vahelt välja ja heitis New Yorgi varemetele tontlikku kuma. Katterson ületas 47nda tänava ja pöördus oma maja poole.
Ta võttis ette pika ronimise oma tuppa; liftišaht oli alles, nagu ka paigaletardunud lift, ent selle töötamine olnuks luksus väljaspool unistusi. Ta seisis pimeduses ukseplaati otsides hetke koridoris. Ukse tagant kostis naervaid hääli – kummaline heli sellega mitteharjunud kõrvadele – ning teda rabas läbi ukse tulev toidulõhn. Tema neel hakkas tõmblema ning talle meenus tema tuim valu tema kõhus.
Katterson avas ukse. Toidulõhn täitis väikse toa tervenisti. Sisenedes märkas ta, kuidas Barbara, näost valge, äkitselt silmad tõstis. Kattersoni toolis istus mees, keda ta kord või paar kohanud oli: räpaste juuste ja suure habemega mees nimega Heydahl.
«Mis toimub?» nõudis Katterson.
Barbara hääl oli kummaliselt vaikne. «Paul, sa tunned Olaf Heydahli, kas pole? Olaf, Paul?»
«Mis toimub?» nõudis Katterson.
«Barbara ja mina võtsime just väikese eine, härra Katterson,» lausus Heydahl sügaval häälel. «Me arvasime, et sa oled näljane, niisiis jätsime veidi ka sulle.»
Lõhn oli kõikehõlmav ja Katterson suutis vaevu hoida tagasi ilaniret, mis üle ta huulte voolata tahtis. Barbara pühkis ikka ja jälle rätikuga huuli; Heydahl istus rahulolevalt Kattersoni toolis.
Katterson astus kolme kiire sammuga üle toa ja lõi lahti väikse kööginurga ukse. Pliidil särises vaikselt väike lihatükk. Katterson vaatas liha, siis Barbarat.
«Kust sa selle said?» küsis ta. «Meil pole raha.»
«Ma… ma…»
«Mina ostsin selle,» lausus Heydahl vaikselt. «Barbara rääkis mulle, kui vähe toitu teil on, ja kuna mul oli rohkem kui vaja, tõin ma väikese kingi.»
«Ahaa. Kingitus. Ei mingit konksu?»
«Härra Katterson! Pidage meeles, et ma olen Barbara külaline.»
«Jah, aga palun pidage teie meeles, et see on minu korter, mitte tema oma. Öelge mulle, Heydahl – millist tasu te selle… selle kingi eest ootate? Ja kui palju te juba kätte olete saanud?»
Heydahl tõusis pooleldi püsti. «Palun, Paul,» ütles Barbara kiiruga. «Pole vaja tüli tekitada. Olaf püüdis vaid sõbralik olla.»
«Barbaral on õigus, härra Katterson,» sõnas Heydahl tagasi istuma vajudes. «Võtke ise ka. See teeb teile head ja mind rõõmsaks.»
Katterson jõllitas teda hetkeks. Üle Heydahli õla paistis väljast poolvalgust, tuues nähtavale tema peaaegu palja pea ja voogava habeme. Katterson mõistatas, kuidas võisid Heydahli põsed nõnda ümarad olla.
«Laske käia,» kordas Heydahl. «Meie oleme kõhu täis söönud.»
Katterson läks tagasi liha juurde. Ta võttis riiulilt taldriku, tõstis lihatüki selle peale ning tõmbas tupest noa. Ta hakkas seda juba lõikama, kuid siis pööras ta näo teiste poole.
Barbara naaldus oma toolil ettepoole. Tema silmad olid pärani ja neis säras hirm. Heydahl, samas, istus mugavalt Kattersoni toolis, näol enesega rahulolev ilme, mida Katterson polnud kellelgi pärast Armeest lahkumist näinud.
Järsku tuli talle pähe mõte, mis ta ihu jääkülmaks muutis. «Barbara,» sõnas ta häält rahulikuna hoides, «mis liha see on? Rostbiif või lammas?»
«Ma ei tea, Paul,» ütles naine ebakindlalt. «Olaf ei öelnud…»
«Ehk hoopis küpsetatud koer? Tänavakassifilee? Miks sa ei küsinud Olafilt, mis täna menüüs on? Miks sa temalt seda praegu ei küsi?»
Barbara vaatas Heydahli, siis jälle Kattersoni poole.
«Söö, Paul. See on hea, usu mind – ja ma tean, kui näljane sa oled.»
«Ma ei söö sildistamata toite, Barbara. Küsi kõigepealt härra Heydahlilt, mis liha see on.»
Naine pöördus Heydahli poole. «Olaf…»
«Ma ei arva, et praegusel ajal tasuks nii pirtsakas olla, härra Katterson,» ütles Heydahl. «Toiduabi on lõppenud ja te ei tea, millal jälle liha saab.»
«Mulle meeldib pirtsutada, Heydahl. Mis liha see on?»
«Miks sa nii uudishimulik oled? Tead ju, mida öeldakse kingitud hobuse suhu vaatamise kohta, heh-heh.»
«Ma ei tea isegi, kas see on hobune,