Valitud teosed 2. Öösse kaduv tee. Robert Silverberg
Читать онлайн книгу.
tahtnud rohkem kui näha mõnda oma juttu ilmumas ulmeajakirja lehekülgedel. Olin kirglik ulmefänn ja ajakirjad olid toona ulmeelu keskpunktiks. Igaüks, kes kuulus sellesse pisikesse kultuslikku ringi nimega «fändom» ja kellel õnnestus professionaalsele ajakirjale mõni jutt maha müüa, saavutas sellessamas ringis kohe teatava kuulsuse ja lugupidamise, mida on tänapäeval ilmselt üsna võimatu hoomata. (Fändomist välja kasvanud kirjanikud, kes just sel teel, läbi nende uhkeldava välimusega ajakirjade 1940ndail tuntuks said, on näiteks Ray Bradbury, Isaac Asimov, Frederik Pohl ja Arthur C. Clarke.) Kui mul õnnestuks mõni lugu maha müüa, kinnitasin ma endale, vabastaks see mind ühe hoobiga kõigist teismeea ebakindluseilminguist ja tunnistaks mind täiskasvanute maailma saavutustest ja prestiižist lugu pidava kogukonna osaks.
Mitmes mõttes täpselt nii läkski, kuna minu debüüt professionaalse kirjanikuna langes ajaliselt kokku muutumisega ebakindlast ja kohmakast teismelisest tasakaalukaks ja enesekindlaks täiskasvanuks. Kuid see ei sündinud siiski üleöö ning selle muutusega olid seotud mõned iroonilised ja toimuvat keerukaks muutvad asjaolud. Esiteks oli mu esimeseks müüdud ulmeteoseks (kui jätta kõrvale mõned poolprofessionaalsetes väljaannetes avaldatud asjad) noorteromaan, mis pidi ilmuma kõvakaanelise raamatuna, mis tähendas mu jaoks peamiselt seda, et see ei ole mu sõprade jaoks fändomis niivõrd silmatorkav ja muljetavaldav kui näiteks lühijutu avaldamine tohutult prestiižikas ulmeajakirjas Astounding Science Fiction (Hämmastav Teaduslik Fantastika), mida lugesid praktiliselt kõik. Nii et see raamatukäsikirja müük, kuigi ühest küljest mu professionaalses karjääris väga oluline samm, ei aidanud mul muuta mu minapilti, nii nagu ma olin lootnud.
Ning siis õnnestus mul müüa ulmejutt ühele professionaalsele ulmeajakirjale – jaanuaris 1954, kui ma olin ikka alles viimistlemas vägagi ambitsioonikat juttu «Öösse kaduv tee». Jutt kandis pealkirja «Gorgo planeet» ja ma olin selle kirjutanud septembris 1953 esimesele ulmeajakirja toimetajale, kellega ma isiklikult tuttavaks sain – Harry Harrisonile, kes oli just võtnud üle kolme ajakirja toimetamise. Tol suvel oli Harrison palunud mul kirjutada ühe oma ajakirja jaoks lühikese artikli, mis seletaks ulmefändomi olemust, ning tegelikult oli see minu esimene professionaalne müük, aga kuna tegu oli mitteilukirjandusega, siis päriselt see mu silmis arvesse ei läinud. Mõned nädalad hiljem viisin ma talle jutu «Gorgo planeet», mis ei olnud, nagu ta ütles, küllalt hea tema peamise ajakirja Science Fiction Adventures (Ulmeseiklused) jaoks, kuid mille ta oli nõus avaldama ühes vähemtähtsas tema toimetatud ajakirjas, kas Rocket Storiesi (Raketilood) või Space Science Fictioni (Kosmoseulme) veergudel. Nii et mul oli lõpuks õnnestunud üks jutt maha müüa! (Kuigi mitte täielikult, sest Rocket ja Space maksid honorari alles ajakirjanumbri ilmudes.)
Kuna Harry ostis oma ajakirjade jaoks vaid Põhja-Ameerika avaldamisõigusi, oli mul võimalik proovida oma jutuga ka välismaiseid ajakirju, mida ma kohe tegingi, pakkudes oma lugu meeldivale, kui ehk mõnevõrra vanamoelisele šoti ulmeajakirjale Nebula Science Fiction (Udukogu Teaduslik Fantastika), mis oli aasta varem ilmumist alustanud. Arvestades õigesti, et Nebula nooruke toimetaja Peter Hamilton pidi olema raskustes oma alustavasse ajakirja tuntumate autorite kaastööde hankimisel, hakkasin talle kohe, kui olin ajakirja olemasolust teada saanud, saatma oma jutte. Ta vastas äraütlevate kirjadega, milles leidus alati sõbralikke julgustusi nagu see, mille ta saatis mulle juulis 1953: «Kui Sa tahad edasi katsetada, jagan ma hea meelega oma nõuandeid ja kui Sul õnnestub Nebula abil suureks nimeks saada, on see minu jaoks (peaaegu) sama suur asi kui Sinu jaoks.» Ning 11. jaanuaril kirjutas ta mulle: «Sul on kindlasti hea meel kuulda, et ma olen otsustanud «Gorgo planeedi» vastu võtta ning see ilmub meie 7. numbris (veebruari alguses).» Hamiltoni Ameerika agendi kaudu sain ma kohe ka honorari – 12 dollarit ja 60 senti – ja mõned nädalad hiljem ka autorieksemplari ajakirjast.
Nii et ma olin lõpuks ometi ühe jutu ühele ulmeajakirjale maha müünud! Aga kus oli mu oodatav kuulsus ja prestiiž? Mitte kusagil, kuna Nebula oli USAs praktiliselt tundmatu ajakiri ja ei toonud mulle fändomisõprade silmis mingit austust. Pidin ootama, kuni jutt ilmub Rocket Storiesi või Space Science Fictioni veergudel.
Kuid ajakirjad Rocket ja Space pandi peaaegu kohe seejärel ootamatult kinni, ilma et nad oleksid jõudnud mu juttu avaldada või selle eest honorari maksta. Nõnda läkski au ja kuulsus (kui seda sellisena saab võtta) olla Robert Silverbergi esimese professionaalselt maha müüdud ilukirjanduspala avaldajaks just Peter Hamiltonile ja ajakirjale Nebula.
Hoolimata ülikooliõpingute karmist tempost kirjutasin lühijutte pidevalt läbi 1954. aasta edasi: ühe aprillis, kaks mais, kolm juunis ja kaks oktoobris pärast suvevaheaega. Ja lõpuks õnnestus mul need kõik ka maha müüa. Aga see edenemine oli aeglane ja tihti mitte just julgustav ning kuni 1955. aasta keskpaigani ei saa rääkida pidevast kaastööde mahamüümisest.
Olin tolleks ajaks lõpetanud kolmanda kursuse – ja kuigi mul oli kindlasti plaan teha ära ka neljas ja saada kätte bakalaureusekraad, hakkasin juba tasahilju mõtisklema, et ehk õnnestub mul elukutselise ulmekirjanikuna endale mingi tagasihoidlik sissetulek tagada. Kuigi tõendeid sellise püsiva sissetuleku kohta esialgu nappis: «Gorgo planeet», «Vaikne koloonia» (The Silent Colony; 1954), raamat «Ülestõus Kentauri Alfal» ja seejärel kaks keskpärast juttu, mille oli veebruaris ja mais 1955 ostnud ajakiri Imagination (Kujutlusvõime). Mu kogu sissetulek sellest oli 352 dollarit ja 60 senti, mis jagunes pooleteise aasta peale, ning seda polnud isegi noil ammustel aegadel kuigi palju. Aga ma sain üha rohkem ja rohkem käppa lühilugude konstrueerimise ja mulle tundus, et need on vähemasti niisama head kui need, mida avaldasid tolle aja lugematud ulmeajakirjad, samuti sain ma julgustavat tagasisidet oma agendilt, kellele ma neid jutte korra või kaks kuus saatsin. Mida ma ei teadnud, oli tõsiasi, et suurem osa neist 1953. aasta ajakirjabuumi ajal ilmuma hakanud väljaannetest olid 1955. aastaks tegemas oma viimaseid hingetõmbeid. Ka ei teadnud ma, et julgustavate kirjade saatmine tagasisidena laekunud juttudele oli mu agendi tavaline poliitika ja sellega tegelesid ta alluvad. Igatahes tõstsin ma ülikooli lõpetamise ajal lugude kirjutamise tempot ning saavutasin juuniks 1955 sageduse üks jutt nädalas.
«Absoluutselt resoluutne» (Absolutely Inflexible) oli üks neist lugudest – ja üks mu esimesi edukaid katsetusi ajaparadoksi teemal. Ma kujutan ette, et lugu on võlgneb oma eksistentsi suuresti Robert A. Heinleini klassikalisele lühiromaanile «Enese ees ja järel» (By His Bootstraps; 1941), aga milline ajaparadoksilugu ei võlgneks? Ja selles on olemas ka omaenda tugevad küljed, mis ilmselt seletavad loo korduvat jõudmist erinevate antoloogiate lehekülgedele. Loo ostis pärast poole aasta pikkust marineerimist erinevate toimetajate käes lõpuks veterantoimetaja ja – kirjastaja Leo Margulies, kes avaldas selle juulis 1956 ajakirjas Fantastic Universe, teenimatult tunnustamata väljaandes, mille ta oli asutanud.
Mahleri väikese kabineti nurgas olev detektor läks mahedat punast valgust kiirates põlema. Mees näitas seda laisa žestiga kurvasilmsele ajas hüppajale, kes seisis lontis olekuga tusaselt ta laua vastas, näidates välja, et tunneb end kohustuslikus korras raskepärasesse skafandrisse topitult ebamugavalt.
«Palun väga,» sõnas Mahler lauale toksides, «nad leidsid just praegu veel ühe. Teiesugused pommitavad meid pidevalt. Kui te Kuule jõuate, näete, et neid on seal terve Kuppel täis. Sellest ajast alates, kui ma Büroo üle võtsin, olen saatnud sinna üle nelja tuhande mehe. See oli kaheksa aastat tagasi, 2776. aastal. Keskmiselt viissada meest aastas. Ei lähe päevagi mööda, ilma et mõni meile kaela sajaks.»
«Ja mitte ühtegi ei ole vabaks lastud,» tähendas ajas hüppaja. «Kõik ajas hüppajad, kes on siia sattunud, on kohemaid Kuule saadetud. Viimane kui üks.»
«Viimane kui üks,» ütles Mahler. Ta püüdis piiluda paksu kaitseülikonna sisemusse, lootes näha, mis masti mees skafandris peidus on. Mahler mõtles sageli meestele, keda ta nii kergekäeliselt Kuule kupatas. See siin oli väikest kasvu ja tema valgete juuste sassis lokid kleepusid higisele otsmikule. Ta oli olnud teadlane, omas ajas lugupeetud mees, võib-olla ka õnnelik isa (kuigi vähesed ajas hüppajad olid pereinimesed). Võib-olla oli tal varuks mõni selline teaduslik infokild, millest oleks hindamatut kasu ka kahekümne kaheksandal sajandil, võib-olla mitte. See ei lugenud. Nagunii tuleks ta saata, nagu kõik teisedki, Kuule, kus ta veedab oma ülejäänud