Valitud teosed 2. Öösse kaduv tee. Robert Silverberg
Читать онлайн книгу.
Broadway’le ja vaatan, mida ma leian. Ehk on seal mõni hulkuv koer. Ma lähen vaatan. Me ei saa siia igavesti jääda.»
«Ära mine, Paul.»
Katterson pöördus, ägestudes. «Miks? Kas on parem siin nälgida, püüdmatagi end aidata, või minna välja jahti pidama? Sa oled väike mees, sa ei vaja nii palju toitu kui mina. Ma lähen Broadway’le, ehk leian ma midagi. Vähemasti ei saa asjad enam hullemaks minna, kui nad on.»
North naeratas. «Olgu, mine.»
«Ma lähen.»
Ta pani noa vööle ja kõik soojad riided selga, mida ta leidis, ning läks trepist alla. Ta tundis end hõljuvat – nälg tegi ta nõnda uimaseks. Tema kõht oli kõvaks tõmbunud.
Tänavad olid mahajäetud. Kõikjal oli kerge lumevaip, kattes linna väändunud varemed. Katterson suundus Broadway’le, tehes puhtale lumele jäljed, ja hakkas kesklinna kõndima.
96nda ja Broadway ristil nägi ta esimesi elumärke, inimesi järgmisel tänavanurgal. Kasvava põnevusega liikus ta 95nda poole, aga peatus siis.
Lumel lebas värske surnukeha. Kaks umbes kaheteistaastat poissi pidasid selle nimel surmavõitlust, samas kui kolmas ettevaatlikult nende ümber tiirutas. Katterson jälgis neid hetke, läks siis üle tänava ja kõndis edasi.
Ta ei pannud enam tähele lund ega tühja linna üksildust. Ta säilitas ühtlast, tasast tempot, justkui masin. Maailm tema ümber lagunes kiirelt, ja tema üksildane retk tõotas talle ainsat võimalikku abi.
Ta pööras korraks tagasi ja vaatas enda taha. Näha olid vaid tema jalajälgi, pikka rada, mis ulatus kaugusse, kuni silmist kadus – ainsad jäljed ühtlasel valgel pinnal. Ta kriipsutas mõttes tühje kvartaleid maha.
90, 87, 85. 84ndalt märkas ta järgmise kvartali juures värvilaiku, ja kiirendas sammu. Kui ta lähedale jõudis, nägi ta, et tegu on lumel lebava inimesega. Katterson sörkis kergelt sinna ja seisatas lamaja juures.
Mees lebas, nägu allapoole. Katterson kummardus ja pööras ta ettevaatlikult ümber. Mehe põsed olid ikka veel punased; ilmselgelt oli ta tulnud ümber nurga ja surnud vaid mõne minuti eest. Katterson tõusis ja vaatas ringi. Lähima maja akendes nägi ta kaht klaaside vastu surutud kahvatut nägu ahnelt vahtimas.
Äkitselt pöördus ta ja nägi teisel pool laipa seismas väikest tõmmut meest. Nad silmitsesid hetkeks üksteist, väike mees ja hiiglane. Katterson märkas teise põlevaid silmi ja tardunud ilmet. Ilmus veel kaks inimest, räbalais naine ja kaheksa- või üheksa-aastane poiss. Katterson liikus laibale lähemale ja tegi näo, nagu otsiks sellelt dokumenti, hoides samas ühe silma tema ees oleval stseenil.
Veel üks mees liitus rühmaga, siis veel üks. Nüüd oli neid viis, kõik vaikselt poolringis seismas. Esimene mees viipas, ja lähimast majast tuli kaks naist ja veel üks mees. Katterson kortsutas kulmu; toimuma hakkas midagi ebameeldivat.
Sadas kerget lund. Nälg lõikas Kattersoni nagu tulikuum nuga, sellal kui ta seisis ja ootas, et midagi juhtuks. Tema ja teiste vahel oli ainult surnukeha.
Stseen käivitus hetkega. Väike tõmmu mees tegi mingi liigutuse ja haaras laiba järele; Katterson kummardus kähku ja korjas surnud mehe üles. Siis olid kõik tema ümber, kisendades ja sikutades korjust.
Tõmmu mees haaras laibal käest ja asus tirima, ning üks naine küünitas Kattersoni juuste järele. Katterson tõmbas käsivarre tagasi ja lõi nii kõvasti, kui suutis. Väike mees kerkis maast ja lendas paar jalga tagasi, varisedes lumme.
Kõik olid nüüd tema ümber, haarates laiba ja Kattersoni järele. Ta võitles nendega, kasutades oma üht vaba kätt, jalgu, õlgu. Ehkki ta oli nõrk ja arvulises vähemuses, oli tema suurus siiski tähtis faktor. Tema rusikas tabas kellegi lõuga ning kõlas rahuldustpakkuv raksatus; samal ajal lõi ta jalaga ning tundis selle vastas murduvaid ribisid.
«Kaduge minema!» hüüdis ta. «Kaduge minema! See on minu! Kaduge!» Esimene naine hüppas tema pihta, ning ta lõi teda jalaga, saates ta tuigerdades lumevalli. «Minu! See on minu!»
Nemad olid veelgi enam näljast nõrgestatud kui tema. Mõne hetkega olid nad kõik lumel laiali peale väikese poisi, kes sihikindlalt Kattersoni poole tuli, äkilise sööstu tegi, ja Kattersonile selga kargas.
Poiss rippus seal, suutmata teha midagi peale kinnihoidmise. Katterson ei teinud tast välja ja astus mõned sammud, kandes nii laipa kui poissi, lahingupalavik temas aeglaselt jahtumas. Ta viib korjuse tagasi äärelinna Northi juurde; nad raiuvad selle suurema vaevata tükkideks. Sellest võivad nad päevi ära elada, mõtles ta. Nad…
Ta mõistis, mis oli juhtunud. Ta pillas laiba ja tuikus mõned sammud tagasi, vajus lumme ning langetas pea. Poiss libises tal seljast maha ning väike inimestesalk kogunes häbelikult laiba ümber ja kandis selle võidukalt minema, jättes Kattersoni üksi.
«Andesta,» pomises ta kähedalt. Ta lakkus pead raputades närviliselt huuli. Ta jäi sinna pikaks ajaks põlvitama, suutmata üles tõusta.
«Ei, ei mingit andestust. Ma ei või endale valetada, ma olen nüüd üks neist,» sõnas ta. Ta tõusis ja vaatas oma käsi, hakates siis kõndima. Ta kõndis aeglaselt ja metoodiliselt edasi, mängides kokkuvolditud paberitükiga taskus; teades, et ta oli kõik kaotanud.
Lumi ta juustes oli külmunud, ning ta teadis, et ta pea on lumest valge – vana mehe pea. Ka ta nägu oli valge. Ta kõndis veidi Broadway’d mööda, siis lõikas Central Park West’ile. Lumi tema ees oli rikkumata. See kattis kõike – märk algavast pikast talvest.
«Northil oli õigus,» ütles ta vaikselt valgele ookeanile, milleks oli Keskpark. Ta silmitses rusuhunnikuid, mis lume all varju otsisid. «Ma ei jõua enam vastu panna.» Ta vaatas aadressi – Malory, 218. maja 42. tänavast läänes – ja läks edasi, külmast peaaegu kange.
Tema silmad ahenesid piludeks ning ta ripsmed ja pea olid härmas ja valged. Kattersoni kurk valutas ja nälg surus ta huuled kokku. 70. tänav, 65. Ta siksakitas ja uitas, minnes vahel mööda Kolumbuse avenüüd, mööda Amsterdami avenüüd. Kolumbus, Amsterdam… need nimed olid kajad minevikust, mida polnud kunagi olnud.
Möödus vist tund, siis teine. Tänavad olid tühjad. Need, kes elus olid, püsisid ohutult ja nälgides majades, vaadates oma akendest kummalist hiiglast, kes üksi läbi lume rühkis. Päike oli taevast peaaegu laskunud, kui ta 50ndale tänavale jõudis. Tema nälg oli peaaegu kustunud; ta ei tundnud midagi, teades vaid, et tema eesmärk on lähedal. Ta vaatas enda ette, võimetuna minema mujale kui edasi.
Viimaks 42. tänav. Ta pööras sinnapoole, kus ta teadis, et võis leida Malory. Ta jõudis õige hooneni. Kui ööpimedus tänavaid katma tuli, läks ta trepist üles: ühest trepist, veel ühest, ja siis veel ühest. Iga aste oli mägi, aga ta sundis end kõrgemale ja kõrgemale.
Viiendal korrusel Katterson tuikus ja istus astmetele maha, ahmides õhku. Mööda läks livrees teener, nina püsti, roheline ülikond poolvalguses helkimas. Ta kandis hõbekandikul küpsetatud siga, õun suus. Katterson küünitas ettepoole siga haarama. Tema krabavad käed läksid sellest läbi ning siga ja teener lõhkesid kui seebimullid ja lendasid vaikseid koridore mööda minema.
Ainult üks korrus veel. Särisev liha ahju peal – kuum, mahlane, õrn liha täitmas auku, mis oli olnud ta kõht. Ta tõstis ettevaatlikult jalgu ja pani neid maha, ning jõudis lõpuks üles. Ta kogus end hetkeks trepi tipus, varisedes peaaegu tahapoole, ent haarates viimasel hetkel käsitoest ja sundides end siis edasi.
Seal oligi uks. Ta nägi seda, kuulis valje hääli selle tagant. Käimas oli pidusöök, bankett, ja ta ihkas sellega liituda. Ta läks koridori pidi edasi, pööras vasakule ja prõmmis siis uksele.
Lärm läks valjemaks.
«Malory! Malory! See olen mina, Katterson, suur Katterson! Tulin sinu juurde! Tee uks lahti, Malory!»
Link hakkas pöörama.
«Malory! Malory!»
Katterson vajus koridoris põlvili ja langes näoli, kui uks viimaks avanes.