Särin. Susan Mallery
Читать онлайн книгу.
hullem ei ole.”
Walker kehitas õlgu. “Ürita asjad perspektiivi panna.”
Ei, see ei olnud hullem, mõtles Reid, aga peaaegu sama hull. Liiga peaaegu sama hull.
Reid ootas peaaegu kella kümneni, enne kui paatmajja sõitis. Ta laenas Walkeri džiibi, et asjad autosse panna ja Gloria juurde viia. Hilisest ajast hoolimata ootasid paadisillal kaks fotograafi. Nad klõpsisid pilte paatmajja sisenevast Reidist ja ta kuulis, kuidas üks neist helistas ja ütles, et ta on üles leitud. Ta kuulis ka soovitust võtta Interneti-kursus naiste rahuldamise teemal.
Kakskümmend minutit hiljem oli Reid asjad kahte kohvrisse pakkinud ja tagurdas parkimisplatsilt välja. Puksiirauto, mille ta oli palganud, jäi külalistele määratud parklaosas fotograafide autode taha seisma, takistades neid Reidi jälitamast. Mees jääb paariks minutiks sinna ja sõidab siis ära. Reid tahtis vaid vaba põgenemisteed.
Gloria juures ootas teda Walker, et aidata asju maha laadida. Nad vahetasid autovõtmeid ja Walker sõitis džiibiga ära. Reidi Corvette oli juba garaažis peidus.
“Kuradi viis elada küll,” pomises Reid sisse astudes.
Ta hakkas trepist üles minema, kuid peatus, nähes tuttavavõitu pikakasvulist blondiini trepist alla tulemas. Naine naeratas.
“Tere, Reid. Kuidas läheb?”
“Hästi,” valetas mees ja püüdis meelde tuletada, kust ta naist tunneb. Siis köitis tema tähelepanu haiglariietus ja ta taipas, et naine oli üks Gloria õdedest.
“Sandy,” ütles naine temaga samale trepiastmele jõudes. “Sandy Larson. Sa küsitlesid mind töövestlusel.”
Just. Ja naise särav naeratus ütles, et vestlus oli hästi läinud. Nüüd meenus Reidile – Sandy oli innukas oma lemmikpesapalluriga magama. Neil oli tema suurel laual Downtown Sports Baris tohutult lõbus olnud.
“Ma kuulsin, et sa kolid siia,” ütles Sandy.
“Ajutiselt.”
“Muidugi. Loogiline.” Ta puudutas mehe käsivart. “Kuule – mul oli sinuga imeline pärastlõuna, aga ma tahtsin sulle öelda, et ma olen nüüd kellegagi koos. See on eksklusiivne suhe. Nii et ma ei ole kordusetendusest huvitatud. Palun ära võta seda isiklikult, eks?”
“Muidugi mitte,” ütles Reid viisakalt huvitatud ilme näol hoidmisega vaeva nähes.
Ta poleks Sandyga uuesti magamisest vähem hoolida saanud, aga asi polnud selles. Naine peaks ta küljes rippuma, sest hei, tema oli Reid Buchanan.
Aga miks ta üldse imestas, arvestades, milline tema päev oli olnud?
Lori jõudis paar minutit enne vahetuse algust kohale. Ta pani jaki ja koti esikukappi ja leidis köögist veel ühe pika, kena kehaga kaunitari.
Ta vihkas tunnet, et ta on lühike ja vormitu. Põhjus oli veel hullem. Ta keeldus laskmast naistekütist ajukääbikul oma päeva rikkuda.
“Tere,” ütles ta rõõmsalt. “Mina olen Lori Johnston.”
“Kristie Ellsworth,” ütles imekaunis brünett naeratades. “Gloria magas suurema osa ööst ja küsis ärgates sinu järele. Ilmselt jätsid sa talle sügava mulje.”
“Loodetavasti oli mulje hea.”
“Ma kavatsesin talle hommikusöögi viia,” ütles Kristie.
“Ma võin seda ise teha, kui sa tahad minema hakata.”
“See oleks suurepärane.”
Viie minuti pärast astus Lori Gloria hommikueinega tuppa.
“Sa oled tagasi,” ütles vana naine. “Kui halvasti.”
“Ma kuulsin, et sa küsisid minu järele, nii et ära tee nägu, et sul pole hea meel mind näha.”
“Mul ei ole hea meel. Ma küsisin lootuses, et sa oled töölt ära läinud.”
“Võimatu.” Lori pani kandiku lauale. “Me peame sulle mingi hobi leidma. Midagi peale virisemise. Võib-olla kudumine. Kõik koovad.”
Gloria ei teinud sellest väljagi ja sorkis kahvliga pannkooke. “Ma ei söö hommikust. Ma joon kohvi ja muud ei midagi.”
Lori kummardus lähemale ja ütles vaikselt. “Noor daam, mul on sulle üks sõna: toitmistoru. Ära sunni mind inetult käituma. Söö ja ole rõõmus.”
“Sa oled kõige tüütum inimene.”
“Ma olen seda kuulnud. See on minu jaoks teatud mõttes uhkuse küsimus.”
Gloria põrnitses teda paar sekundit ja ulatas talle osa ajalehest. “Kas sa lugesid seda eile?”
“Ma ei loe ajalehti.”
“Peaksid lugema. Naised peavad teadma, mis maailmas toimub. Asi pole selles. Reid on ajutiselt siia kolinud. Ta kasutab muidugi minu haigust ära. Võiks arvata, et ta on piisavalt vana, et ise oma jamad lahendada, aga tuleb välja, et ei ole. Nüüd vedas ta perekonna nime mutta. Ta valmistab pidevalt pettumust ja piinlikkust.”
Lori heitis pilgu pealkirjale ja pilgutas silmi. “Hea voodis… mitte eriti? See on külmavõitu.”
“Tuleb välja, et ta ei rahuldanud ajakirjanikku ja too otsustas kogu maailmale rääkida. See on vastik. See ajakirjanik on lipakas, aga hoidku jumal, et me seda ütleme.” Gloria koputas sõrmega vastu ajalehte. “Loe seda. Õpi sellest. Minu pojapoeg oskab naistega ümber käia. Ära ole üks neist idiootidest, kes temasse armub ja laseb oma südame murda. Ma ei kannata rumalaid naisi.”
“Sa hoiatad mind,” ütles Lori korraga taibates. Ta muigas. “Sa muretsed minu pärast.”
“Kao minema.”
Seekord täitis Lori käsku, põhiliselt sellepärast, et tahtis artiklit lugeda.
Ta seadis end köögilaua äärde, laotas lehe enda ette, libistas pilgu üle paari esimese lõigu ja krimpsutas nägu. Ükski mees ei taha kuulda, et ta pole voodis hea, eriti avalikult ja trükisõnas. See pidi haiget tegema.
Tal oli Reidist peaaegu kahju. Ehkki Loril polnud mehe seksuaalsetest oskustest aimu, oli ta pidanud kõigist nendest kogemustest midagi õppima. Eks ole?
Tema oletuste räsitud ja väsinud välimusega objekt astus kööki. Ta oli ainult teksased jalga tõmmanud, juuksed olid sassis ja habe ajamata.
Ta oli igati imeline.
Lori jälgis meest, kes üle köögi läks ja endale tassi kohvi valas. Reidi muljetavaldavad lihased liikusid ja pinguldusid iga liigutuse juures. Ta paistis soe ja seksikas, sügaval sisimas tundis naine värina algust.
Reid tõstis pilgu ja nägi naist.
“Hommikust,” pomises ta ja lahkus.
Lorit polnud tema jaoks olemas. Polnud kunagi olnud ega saagi olema. Mehe suhtes külgetõmbe tundmine saatis naise nii sügavale idiootide laagrisse, et ta ei leia sealt kunagi tagasiteed.
Lori oli häbiks kõikidele intelligentsetele naistele. Hullemgi veel, ta ei saanud selle vastu midagi ette võtta.
Kolmas peatükk
Natuke pärast viit keeras Lori oma sissesõiduteele. Tema kodukant oli Gloria uhkete häärberite rajoonist valgusaastate kaugusel, aga Loril polnud selle vastu midagi. Ta armastas oma kodu juures kõike.
Kahe magamistoa ja kahe vannitoaga maja oli tema jaoks ideaalse suurusega. Talle meeldis käsitööliste stiilis maja välimus, sisseehitatud osad, vormitud detailid. Ta armastas seda, et oli kõik seinad ise värvinud ja suurema osa remondist iseseisvalt teinud. Ta armastas värve, aeda, verandat, maja tugevat välimust… see tekitas temas turvatunde.
Ta astus sisse ja tõmbas küüslaugu lõhna ninna. “Sa teed süüa,” hüüdis ta tervituse asemel. “Sa ei tohiks süüa teha.”
Madeline tuli köögist ja muigas. “Ma ei usu, et lepingus, millele ma allkirja andsin, oleks see