Mitte keegi peale sinu. Jennifer Crusie
Читать онлайн книгу.
ütles Alex.
„Ma ütlesin talle, et sa tuled. Põrgusse, sa ei saa sellest kõrvale hiilida. Ta ütles, et kohtub sinuga kell seitse Levee juures. Kõigepealt mõned joogid.”
„Oh, põrgusse.” Alex keeras uuesti selili ja põrnitses värvitud akustilist lage. „Sa oleksid võinud talle öelda, et ma olen haige. Sa oleksid võinud talle öelda, et diagnoosisid mul midagi vastikut ja nakkavat.”
„Ma olen günekoloog,” ütles Max. „Mida ma oleksin pidanud talle ütlema? Et sa ei saa õhtusöögile tulla, sest sul on tupeseen?”
„Kas ta oleks tähele pannud?”
„Jah,” ütles Max. „Ta töötas, nii et ta oli kaine.”
„Suurepärane. Just see, mida ma oma sünnipäeval teha tahtsin – toppida vanameest keskööl taksosse.”
„Ma hoolitsesin selle eest,” ütles Max. „Ma ütlesin, et meil on kella üheksast plaanid. Ta sai aru.”
Alex heitis vennale hävitava pilgu. Nii et ma topin ta taksosse kell üheksa. Aitäh sulle.”
„Läheb veel hullemaks.” Max säras rõõmsameelselt, nagu alati. „Ta ütles, et sinu ema tuleb homme linna.”
Alex tõusis istuli. „Mu ema lendab minu sünnipäevaks kohale?”
„Ei,” ütles Max. „Ta tuleb ühepäevasele uue lasertehnoloogia seminarile. See lihtsalt sattus sinu sünnipäev olema.”
„Jumal tänatud.” Alex potsatas tagasi padjale. „Ma mõtlesin, et ta kavatseb emalik olla.”
„Ta rääkis papsile, et tahab sinuga lõunat süüa,” ütles Max. „Keskpäeval Hiltonis. Ole õigel ajal kohal, tema ettekanne on kell üks.” Ta võttis põrandalt uue õllepurgi ja klõpsas selle lahti. „Kahju, et sa ikka veel tööl oled. Sa oleks võinud ka ühe õlle võtta.”
„Mu ema,” ütles Alex lae poole. „Terve tund koos emaga.”
„Sa saad tunni ka minu emaga,” ütles Max tubli lonksu järel. „Ta tahab kell neli sinuga koos ühe dringi teha. Tal on kell üks operatsioon ja ta arvas, et on selleks ajaks vaba.”
„Ma suudan sinu emaga ühe tunni vastu pidada,” ütles Alex. „Ma arvan.”
„Ja ma kujutan ette, et Stella kavatseb helistada,” alustas Max.
„Ta juba helistas.” Alex hõõrus käega silmi. „Hommikusöök, enne kui ta ringkäiku alustab.”
Max võpatas. „Mis sa arvad, kas ta teeb sellepärast kõike hommikul, et ta on vanim?”
„Ei, ta teeb kõike hommikul sellepärast, et tal on ora tagumikus,” ütles Alex. „Sellegipoolest on ta mu lemmiksugulane.”
„Kuule!” Max ajas ennast toolil sirgu. „Aga mina? Ma säästsin sind terve õhtu vanamehele oma karjääri puudumise õigustamisest. Sa oled mulle võlgu.”
„Mul on karjäär,” ütles Alex miljonendat korda. „Ma olen arst.”
„Jah, aga sa valisid vale eriala,” sõnas Max. „Sa oleksid pidanud valima millegi tulusama, mitte kiirabiosakonna. Nad panid minu paika ja panevad ka sinu. Kardioloog, onkoloog, günekoloog…”
„Ei,” ütles Alex. „Mulle meeldib see, mida ma teen. Mine minema. Ma püüan magada.”
Tumedapäine õde pistis pea ukse vahele. „Kuule, Alex, meil on sind vaja. Õnnetus tuli sisse.” Ta kadus enne, kui mees istuma tõusis.
Alex heitis jalad voodilt ja põrnitses Maxi. „Kui sind poleks siin olnud, oleksin saanud tervelt viisteist minutit magada.”
„See on teine teema,” ütles Max. „Kui sa poleks kiirabiarst, oleks ta sulle öelnud dr. Moore.”
Õde pistis pea uuesti ukse vahele. „Alex, tule juba. Oi, tere, Max. Ma ei märganud sind.” Ta kortsutas mehe poole kulmu. „Peida see õlu kohe ära.”
„Tere, Zandy.” Max kergitas tervituseks oma õllepurki. „Sa näed hea välja.”
Enne, kui ta lause lõpetas, oli naine kadunud.
„Ta paistab sinust kõvasti lugu pidavat,” ütles Alex. „Sina ju ei ole kiirabiarst.”
„Ma käisin temaga kunagi kohtamas,” ütles Max.
„See selgitab asja.” Alex tõusis ja suundus ukse poole. „Mine minema. Mul on vaja tööd teha.”
„Ära homset unusta,” hõikas Max talle järele. „Perepäeva. Kogu Farkle’i pere päeva.”
„Olgu,” pomises Alex endale nina alla, kui ta pikkade sammudega mööda roheliseruudulise põrandaga koridori eemaldus. „Dr. Farkle ja dr. Farkle ja dr. Farkle.”
„Mida?” küsis Zandy, püüdes talle järele jõuda.
„Ära kunagi astu esivanemate jälgedes, Zan,” ütles Alex. „Madalaima positsiooniga mees dünastias on põrgulik olla.”
„Kas nad püüavad sind veenda kiirabiosakonnast lahkuma?” Zandy keksles paar korda, et temaga sammu pidada, tema jalad olid tubli tosin sentimeetrit lühemad kui mehel ja Alex aeglustas sammu.
„Jah,” ütles Alex.
„Ära tee seda.”
Alex vaatas naist üllatunult. „Miks mitte?”
„Sa vajad seda kohta,” ütles Zandy, „ja see koht vajab sind. Ära tee neist välja. Nad kõik on ennast täis.”
Alex muigas. „Isegi Max?”
„Max on ahv,” ütles Zandy. „Aga sina oled hea kutt. Jää meie juurde.”
„Olgu, ma mõtlen selle peale,” alustas Alex, kuid kuulis siis sireene ja liikus uste poole, unustades Zandy ja Maxi ja kogu Farkle’i perekonna, minnes tormijooksul tegema seda, mida ta üle kõige armastas – päästma elusid.
„Mille sa said?” Charity seisis keset Nina kõrgete lagedega korterit ja põrnitses hämmastusega Fredi.
„Charity, see ei ole lihtsalt mingi koer.” Nina tõmbus pingule, ikka veel kaheldes koera lohutuseks ostmise mõistlikkuses. Charity poleks trööstiks koera ostnud. Tema oleks ostnud uue punase nahast miniseeliku kauplusest, mida ta juhatas, tõmmanud oma punased kiharad musta kummiga pealaele sõlme, läinud välja ning leidnud uue mehe. Vähemalt oli ta seda teinud viimati, kui üks tema suhe purunes, enne kui ta leidis Seani, oma Ainsa Tõelise Armastuse. Tegelikult oli Sean tema Kaheteistkümnes Tõeline Armastus, aga nagu Charity ütles, kes neid ikka loeb.
Kuna Nina võimalused kanda nahast miniseelikut olid nullilähedased, ta ohkas ja pööras tähelepanu uuesti Fredile, kes istus nagu õnnetusehunnik keset puitpõrandat, vaadates segadusse ajavalt jumaldades tema poole. Fred oli parem kui nahast miniseelik. Ta ei saanud pakkuda naisele uut meest, aga ta pakkus tingimusteta armastust. Kahtlemata oli Fred parem.
Charity ei vaadanud sellele samamoodi. „Sa kolid Lehigh Terrace’i häärberist sellesse viktoriaanlikku lobudikku, selle viktoriaanliku lobudiku kolmandale korrusele ja siin ei ole isegi lifti…”
„Kui sa ei käi kümnesentimeetristel kontsadel, ei ole kaks trepijärku probleem,” pomises Nina.
„…aga see ei ole veel piisavalt halb, sa pead endale koera võtma.” Charity heitis Fredile pilgu. „See on ju koer, eks ole?”
Fred tõusis, pööras naisele selja ja jalutas üle põranda eemale, tagumik majesteetlikult õõtsumas.
„Charity, ma vajan Fredi,” ütles Nina. „Ma juba tunnen ennast paremini. Temas on isikupära.”
Charity noogutas. „Selle lõhna ma tunnengi. Tema isikupära.”
„Ma ei tahtnud teda kohe pesema hakata.” Nina jälgis, kuidas Fred elutuba avastas, peatudes tema viigipuud uurima. „Ära isegi mõtle sellele, Fred,”