RALPHIE NAISED. Christine Rimmer
Читать онлайн книгу.
valmis?”
Rose võttis Tiffi hüljatud joogist pika sõõmu ja pani klaasi otsustavalt letile. “Valmis.”
Phoebe saatis nad ukseni, vastas nende hüvastijätu- ja sünnipäevaõnnitluste-duetile ja astus suure akna juurde nende minekut vaatama, kui nad istusid Tiffi antiiksesse, täiuslikult hooldatud Volvo sedaani, mille Ralphie talle kaks aastat tagasi kinkinud oli, kui Tiffi logisev väikeauto lõpuks otsad andis. Nad kinnitasid turvavööd ja Tiff tagurdas tänavale.
Kaunis vana auto libises tänavale – ja pidurdas järsult, kui Mustang mürisedes Westerni mööda alla tuli ja Tiffi autole peaaegu otsa sõitis. Mõlemad autod andsid signaali. Mees Mustangis keeras Volvost mööda, hüüdes möödudes midagi inetut. Rose pistis käe kaasreisija aknast välja, keskmine sõrm üleval.
Phoebe vangutas pead. Rose’il oli alati iseloomu olnud.
Volvo veeres edasi, näitas suunda Kolmekümne kuuendale tänavale ja kadus samas suunas, kuhu Mustangki läinud oli. Phoebe toetas otsmiku vastu jahedat klaasi ja sulges oma kipitavad silmad.
Ta juba igatses Kuningannade järele, kuigi viis minutit tagasi ei suutnud ta nende lahkumist ära oodata. Laul plaadimasinas lõppes. Masin surises hetke ja siis tekkis vaikus.
Oli küllalt vaikne, et kuulda, rehvide krabinat Westernil ja nelja kuldnoka vaikseid hüüdeid elektritraadil üle tänava asuva mööblipoe kohal. Phoebe kuulis isegi selle kuramuse jäämasina tilkumist kaugel baarileti taga. Ja tema päkad valutasid. Ta tõstis vasaku jala üles ja libistas kinga jalast. Taevas. Ta võttis ka teise ära. Jahedad kulunud põrandalauad tundusid tema paljaste jalgade vastas nii mõnusad. Kingad käes pöördus ta baarileti poole.
Ka tsiklimees oli end pööranud. Mees istus näoga Phoebe poole, vaadates teda oma mustade, mustade silmadega.
Phoebe lasi väikesel siivutul värinal endast läbi virvendada – kehitas siis õlgu ning heitis kingad üle õla näpu otsa rippuma. “Ära ütle mulle ette. Sa oled uus tervisekaitseinspektor.” See oli kehv nali ning näis lame.
Mees kehitas õlgu. “Mitte mina.”
“Järgmise klaasi jaoks valmis?”
“Kaks on mu piir.”
“Arukas mees.”
Nad vahetasid pilke. See kestis sekund või paar kauem, kui pidanud oleks. Siis osutas mees oma tumeda peaga tühjale toolile enda kõrval.
Parem mitte, mõtles Phoebe. Aga mis teha? Tema paljad jalad loivasid siiski teda endaga kaasa kandes sinnapoole. Ta hüppas üles toolile, näoga samale poole, kui meeski, tõmmates kergelt seelikut, et see ei libiseks ta reitel liiga kõrgele.
Kingi põrandale visates pöördus ta mehe poole ja sirutas käe välja. “Olen Phoebe Jacks.”
Pärast kerget kõhklust võttis mees käe vastu. Tema suur, soe ja kare käsi neelas Phoebe oma ning naine tundis taas seda värinat, kuuma erutust oma käsivart mööda üles sööstmas ja üle keha levimas
Iha esimesest silmapilgust, mõtles ta, püüdes olla filosoofiline ning endale taas meelde tuletades, et tal oli lihtsalt halb päev ning ta ei järgneks tungile rebida oma suvekleit seljast ja mehele sülle hüpata. Ehk oleks ta kunagi seda teinud. Aga mitte enam. Nüüd oli ta vanem ja targem. Ta oli elanud üle abielu Ralphiega ning pärast seda nõrkuse mustas nahas tumedate poiste vastu. Selle kõigega oli nüüd lõpp.
Nad kätlesid.
Phoebe ütles: “Ja sina oled?”
“Rio,” vastas mees. “Rio Navarro.”
Phoebe süda seiskus ja hakkas siis taguma. Ettevaatlikult tõmbas ta oma käe ära. “Minu uus partner.” Tema hääl oli vaikne. Täiesti rahulik. Justkui oleks ta klaasi poleerimas.
“Õige.”
“Ralphie on surnud,” ütles Phoebe, justkui mees veel ei teaks seda.
“Nii ma kuulsin.”
Phoebe vaatas Rio Navarrot ning arutles, kuidas oli võimalik, et see – kuidas see kõik – juhtunud oli. Ralphie lahkumine igaveseks. Darla lõputu nutmine. Selle tumedasilmse seksika võõra ilmumine eikusagilt tema sünnipäeval ning osutumine meheks, kes omab poolt tema elatusvahendist.
Seda kõike oli liiga palju, lihtsalt liiga kuramuse palju.
“Vabanda mind,” ütles Phoebe ning pidi vaikima, et raskelt neelatada. “Olen kohe tagasi.” Ta hüppas toolilt üles, haaras oma kingad ja kiirustas ümber baarileti, suundudes ukse poole, mis viis taha köögi- ja laoruumidesse.
Kuigi see nõudis temalt iga tema uhkuse- ja eneseaustuseraasu, mis tal oli, ei puhkenud ta nutma enne kui uks tema taga sulgus.
Teine peatükk
Preeriakuningannal on teravmeelne vastus igale kehvale külgelöömiskatsele.
Näide: Mees: Kas oleme varem kusagil kohtunud?
Preeriakuninganna: Jah, sellepärast ma sinna enam ei lähegi.
Rio ootas neli ja pool minutit enne kui Ralphie eksnaine taas läbi ümara aknaga tiibukse välja ilmus.
Kui Phoebe tuli, olid tema silmad ja nina punased. Ta oli jalga pannud madala kontsaga mustad kingad. Ta trügis tumedajuukselist pead püsti hoides läbi ukse ja marssis otse mehe juurde – jäädes baarileti taha, nii et pikk tammepuust lett nende vahele jäi.
Ta vaatas Riole nina luristamata tõsiselt silma ning mees mõtles sellele, mida Ralphie naise kohta alati öelnud oli: Phoebe on tugev tüdruk. Nagu kalju. “Vabandust selle pärast.”
“Pole midagi.” Mees teadis, et Phoebele ei meeldiks tema muretsemine, kuid leidis end siiski lähemale nõjatumas ja küsimas: “Kas kõik on korras?”
“Minuga on kõik hästi.” Iga sõna oli tugev ja lõplik, vaatamata Oklahoma aktsendi ninatooniga venivatele täishäälikutele. Phoebe pilk kaldus kõrvale ja siis tagasi. “Nii. Sa tulid terve tee Californiast siia selle suure tsikliga seal väljas?”
“Just nii.”
“Sa reisid lihtsalt.”
“Mul on komps ja kiiver. Jätsin need motelli.”
Phoebe vaatas letile nõjatudes silmi kissitades mehe poole. Pahvak Phoebe parfüümi jõudis Rioni. Ahvatlev. Nagu kõik ülejäänugi naise juures. Siis taganes Phoebe taas ja asetas käe letile. “Ei tahaks küll kedagi solvata, aga äkki sa näitaksid mulle mõnda dokumenti.”
Phoebe soov meest ei üllatanud. Kui kohtusid kellegagi Ralphie Stylesi kaudu, oli alati hea küsida isikut tõendavat dokumenti. “Siin see on.” Mees tõmbas nahkvesti seesmisest taskust rahakoti ning lõi selle lahti, ulatades rahakoti üle baarileti, et naine tema juhiluba vaadata saaks.
Phoebe sirutas oma tumedajuukselise pea lähemale, et juhiluba uurida. Mees vaatas naise kaitsetut pealage ja tundis taas tema võrgutavat lõhna. Kui naine end sirgu ajas nägi Rio tema punaste servadega rohelistes silmades ikka veel kahtlust. “Vean kihla, et hea võltsija suudab teha mõne sellise, mis näeb välja nagu päris.”
Rio keeras rahakoti ümber, nii et tema eradetektiivi tõend vastassahtlis õigetpidi jäi. Phoebe silmitses seda veelgi kauem kui juhiluba. Lõpuks viipas ta veidi kurnatult ohates käega, et mees selle ära paneks. Too pistis rahakoti tagasi vestitaskusse.
“Sa oled siis eradetektiiv?”
Rio noogutas. “Töötan vahetevahel ka kautsjonikäendajate heaks ja toon pahasid poisse koju.”
Naine vaatas kõrvalt tema poole. “Nagu pearahakütt?”
“Täpselt nii.”
“Noh,” ütles Phoebe, “ja nüüd on sul pool minu baarist.” Ta rõhutas kergelt sõna minu. Tema huuled olid mossis. “Tundsime sinust matusel puudust.” Ilmselge nöök.
“Millal