Jeremy Poldark. Kolmas Poldarki raamat. Winston Graham
Читать онлайн книгу.
peaaegu seitse kuud. Oleks parem, kui tunnistaksite kõik puhtsüdamlikult üles.”
„Puhtsüdamlikult, tõeste …”
„Teame, et tegite laevahukuhommikul Poldarkiga innukalt koostööd. Teame, et olite rüüstamise päeval ja sellele järgneval ööl kogu aeg mere ääres. Teame, et olite suuremaid vastalisi, kes takistasid selle riigi sõjaväe esindajaid täitmast oma kohust, nii et üks sai raskesti haavata, ning nii mõneski mõttes olete ise sama palju süüdi kui teie peremees.”
„Säänest lori põle ma veel elu seeski kuuld! Mina? Ma ei saand tollele risule sammukestki lähembale, kui paergast olen …”
„Aga nagu Garth seletas, oleme valmis vaatama sellele läbi sõrmede, kui tunnistate kohtus Poldarki vastu. Meil on tema kohta juba suur hulk süütõendeid, aga tahame, et süüdistus oleks kindlam. On ju selge, et te ei võlgne sellele mehele mingit ustavust. Eks öelnud te ju ise, et ta kohtles teid häbiväärselt! Kuulge nüüd, tõtt rääkida on ainus mõistlik tegu ning lisaks veel teie otsene kohus.”
Kogunud väärikuseriismed kokku, ajas Jud end jalule.
„Pealegi,” lisas Garth, „tasuksime teile teie vaeva.”
Jud õõtsutas end mõtlikult kandadel ja võttis siis aeglaselt uuesti istet. „Kuda?”
„Muidugi mitte ametlikult. Ametlikult ei kõlbaks seda teha. Aga leidub teisigi mooduseid.”
Jud ajas kaela pikaks, et kiigata uksest välja. Prudiet ei olnud veel kusagil näha. Nõnda oli alati, kui naine sugulast vaatama läks. Ta kõõritas osmikus istuvate meeste poole, just nagu tahaks märkamatult välja uurida nende kavatsusi.
„Määnseid mooduseid?”
Garth koukis välja rahakoti ja raputas seda. „Riigil on vaja süüdimõistvat otsust. Riik on valmis õige informatsiooni eest maksma. Suure saladuskatte all mõistagi. Rangelt sõprade vahel. Võiks öelda, et see oleks justkui vahistamise eest pakutav preemia. Eks ole, härra Tankard? Midagi muud see ju pole.”
Tankard ei vastanud. Jud võttis klaasi ja kummutas kogu sinna jäänud brändi endale kurku.
Peaaegu sosinal vastas ta: „Esiti ähvardati ja nüüd tahetasse ära osta. Sulaselge äraostmine! Antagu Juudale raha, mõtlevad nood. Mene kohtusaali ja tunnista vana sõbra vasta. Ullem kui Juudas, sest tema tegi seda salamahti. Ja mille iist? Kolmekümne õbeseekli eest. Ega nad miule vist nõnnapailu pakugi. Miult oodatasse, et annassin ta ära katekümne vai kümne iist. See põle mõistlik, see põle sünnis, see põle kristlik, see põle õige.”
Järgnes lühike vaikus.
„Kümme gini kohe ja kümme pärast kohut,” ütles Garth.
„Haa!” sõnas Jud. „Nõnnamoodu ma arvasingi.”
„Summa võib tõusta viieteistkümnele ginile.”
Jud tõusis püsti, sedapuhku aeglaselt, lutsutas hambaid ja proovis vilistada, aga huuled olid kuivad. Ta kehitas pükse ning pistis kaks sõrme vestitasku, et võtta sealt näputäis nuusktubakat.
„Põle õiglane inemist nõnnamoodu nurka a’ada,” nurises ta. „Mu pia käib ringi jüsku rattarumm. Tulge kuu aja perast tagasi.”
„Kohtuistungid on määratud septembri algusse.”
Tankard oli end samuti püsti ajanud. „Ega me pikka tunnistust tahagi,” lausus ta. „Rääkige lihtsalt mõne lausega põhiline, mida teate, ja andke lubadus oma tunnistust õigel ajal korrata.”
„Ja mida ma pian ütlema?” küsis Jud.
„Tõtt muidugi – seda, mida võite vandega kinnitada.”
Garth segas kiiresti vahele. „Teadagi et tõtt, aga võib-olla saame anda teile mõne juhtnööri – noh, et teaksite, mis meid kõige rohkem huvitab. Tahan, et räägiksite sellest, kuidas sõduritele kallale tungiti. See oli ööl vastu kaheksandat jaanuari. Te olite sel ajal rannal, eks ju, härra Paynter? Kahtlemata nägite kõike juhtunut pealt.”
Jud paistis korraga vana ja umbusklik. „Tia’nd. Põle tollest enamp midagist meeles.”
„Võib-olla õnnestub leida kakskümmend gini, et teie mälu natuke turgutada.”
„Katskõnd nüid ja katskõnd perast?”
„Jah.”
„Säänse vägeva loo iist põle toda sugugist pailu.”
„Tahame, et räägiksite tõtt, mees,” lausus Tankard kärsitult. „Kas te nägite ründamist pealt või ei näinud?”
Garth asetas rahakoti kipakale kolme jalaga lauale, mis oli kord kuulunud Joshua Poldarkile. Ta hakkas laduma välja kahtkümmend kuldmünti.
„Nujah,” alustas Jud, seirates raha, „tollel sõduril löödi pia lahki ja küiditi kogu nonde kamp Hendrawna rannalt minema, kiirembidi, kui nad olivad tulnd … Selle piale mina naersin. Nii et vähe pold! Toda te vist tahtsite kuulda.”
„Muidugi. Ja mis rolli mängis selles kapten Poldark?”
Õhtu edenes ja hütis muutus järjest hämaramaks. Müntide kõlin kostis veeevulinana ja korraks tundus, justkui klammerduks vähene osmikusse jäänud valgus tuhmkuldse ginihunniku külge.
„Ja-jah,” sõnas Jud ja neelatas. „Too on mul vist õite äste meeles. Ehkki, pange tähäle, isi ma tollest mudugist osa ei võtt. Sial juures olin ma kõikse aeg.” Ta lõi kõhklema ja sülitas. „Mesperast te’s mulle otsekohe ei öeld, mes te tahate?”
Järgmisel päeval ratsutas läbi Grambleri teisele poole üks noor naine, jättis Sawle’i kiriku selja taha, möödus väikese kaarega Trenwithist ja hakkas seejärel sõitma piki järsku rada alla Trevaunance’i abajasse. Naine oli noor, tumeda peaga ja kasvult veidi üle keskmise ning kandis liibuvat sinist ratsakostüümi, helesinist pihikut ja väikest kolmnurkset kübarat. Asjatundjad poleks teda ehk just üksmeelselt ilusaks tunnistanud, aga ainult vähesed mehed sõitnuksid sellest naisest mööda, ilma et oleksid teda terasemalt silmitsenud.
Jätnud selja taha sulatustehase, mille ookerkollased aurud olid pannud abaja taimestiku kiratsema, ratsutas ta teisest nõlvast üles ning suundus sinnapoole, kus vahimehena tuuli ja torme trotsides konutas mere kohal madal ja toekas Place’i mõisamaja. Kui noor naine hobuse seljast maha ronis, võis selgesti näha, et ta on närviline. Ta kohmitses kinnastatud käega valjaste kallal ning kui tallipoiss ilmus välja, et võtta hobune, tegi külaline oma soovi teatavaks komistamisi.
„Sir John Trevaunance’iga, proua? Küsin, kas ta on kodus. Mis nime ma teatan?”
„Emand Poldark.”
„Emand Poldark. Ee … jah, proua.” Kas ta kujutas üksnes ette, et mehe silmis oli vilksatanud ootamatu uudishimu.
Külaline juhatati väikesesse sooja hommikusöögituppa, mille kaudu pääses talveaeda; olles istunud seal kindasõrmi näppides mõne minuti, kuulis ta samme uuesti lähenemas ning naasnud teenrit ütlemas, et Sir John on kodus ja ootab teda.
Sir John oli piklikus kabinetti meenutavas toas, mille akendest avanes vaade merele. Naisel oli hea meel leida ta eest üksi, kui välja arvata suur Taani dogi, kes istus mehe jalge ees. Mees ei tundunudki nii aukartustäratav, kui ta oli kartnud: kasvult temast ainult pisut pikem, nägu ruske ning silmad ja suujoon kaunis lustlikud.
„Teie teenistuses, proua,” lausus mees. „Võtaksite ehk istet.”
Sir John ootas, kuni naine oli seadnud end sisse ühe tooli serval, ning istus siis uuesti oma laua taha. Mõnda aega hoidis külaline silmad maas, teades, et mees mõõdab teda pilguga, ning leppides sellega kui oma katsumuse kohustusliku osaga.
Mees sõnas ebalevalt: „Mul pole olnud varem au.”
„Ei … Mu abikaasat tunnete hästi …”
„Muidugi. Kuni … viimase ajani sidusid meid äriasjad.”
„Ross oli väga kurb, et see ettevõtmine