Tiffany oli piisavalt lugenud, teadmaks, et kuigi see konkreetne õpetaja võis olla asjatundja mandrite alal, oleks talle abiks tulnud mees, kellel oleks olnud järgmine lett.

      Järgmist letti ehtisid stseenid ajaloost, peamiselt üksteisel päid otsast raiuvad kuningad ja muud taolised huvitavad tipphetked. Leti ees seisev õpetaja kandis punast jänesenahast ääristega räbaldunud rüüd ning ta peas oli vana silinderkübar, millest turritasid lipud. Käes oli tal väike hääletoru, mille ta suunas Tiffanyle.

      „Kuningate surmad läbi ajaloo?” teatas ta. „Väga hariv, palju verd!”

      „Parem mitte,” kostis Tiffany.

      „Aga preili, te peate teadma, kust te tulete,” ütles õpetaja. „Kuidas te muidu teada saate, kuhu te lähete?”

      „Ma tulen pikast Achingite suguvõsast,” ütles Tiffany. „Ja ma arvan, et ma lähen edasi.”

      Ta leidis otsitu leti juurest, mille küljes rippusid pildid erinevatest loomadest, sealhulgas, nagu ta enda rahuloluks avastas, ka kaamelist.

      Silt kuulutas: Kasulikud Olendid. Täna: Meie Sõber Siil.

      Tiffanyl tekkis küsimus, kas jõekoletis oli just kasulik elukas, kuid siinne lett tundus ainsa kohana, kus ta võis seda teada saada. Mõned lapsed ootasid leti taga pinkidel juba õppetunni algust, kuid õpetaja seisis ikka veel väljas, lootes tühje istekohti täita.

      „Tere, väike tüdruk,” ütles ta, tehes oma esimese suure vea. „Sa tahad kindlasti siili kohta kõike teada saada, eks ole?”

      „Ma võtsin seda ainet eelmisel suvel,” kostis Tiffany.

      Mees kummardus lähemale ja tema naeratus hääbus. „Ah jah,” ütles ta. „Mulle meenub. Sa küsisid kõiki neid… väikesi küsimusi.”

      „Ma tahan täna ka ühele küsimusele vastust,” ütles Tiffany.

      „Eeldusel, et see ei puuduta kohta, kust tulevad pisikesed siilid,” ütles mees.

      „Ei,” sõnas Tiffany kannatlikult. „See puudutab zooloogiat.”

      „Või zooloogiat? See on üks pirakas sõna.”

      „Ei ole,” ütles Tiffany. „Patroniseerima on suur sõna. Zooloogia on üsna lühike.”

      Õpetaja silmad tõmbusid veelgi rohkem pilukile. Tiffany-sugused lapsed ei tähendanud midagi head. „On näha, et sa oled taibukas,” ütles ta. „Aga ma ei tea, et siinkandis oleks ühtki zooloogia õpetajat. Vetinaaria küll, aga mitte zooloogia. On see mõni konkreetne loom?”

      „Jenny Rohehammas. Vees elav koletis, kellel on suured hambad, küüned ja silmad nagu supitaldrikud,” ütles Tiffany.

      „Kui suured supitaldrikud? Kas sa mõtled suuri taldrikuid, kuhu mahub terve portsjon koos küpsiste ja isegi saiaviiluga või lihtsalt väikest alustassi, mida antakse näiteks siis, kui sa tellid ainult supi ja salati?”

      „Nagu taldrikud, mille läbimõõt on kaheksa tolli,” ütles Tiffany, kes polnud oma elus kordagi suppi ja salatit tellinud. „Ma kontrollisin järele.”

      „Hmm, see on paras pähkel,” sõnas õpetaja. „Üsna kahtlane. Kasulik ta kindlasti pole, selles olen ma küll kindel. Tundub väljamõelduna.”

      „Seda arvasin ka m i n a,” ütles Tiffany. „Aga ma tahaksin ta kohta ikkagi rohkem teada saada.”

      „Sa võid tema juures proovida. Ta on uus.”

      Õpetaja viipas pöidlaga letirea lõpus seisvale väiksele telgile. See oli must ja üsna räämas. Telgi ees polnud ühtki silti ja mitte ainumastki hüüumärki.

      „Mida ta õpetab?” küsis Tiffany.

      „Pole aimugi,” kostis õpetaja. „Ta ise väidab, et mõtlemist, aga ma ei saa aru, kuidas sellist asja saab õpetada. See teeb ühe porgandi, suur tänu teile.”

      Lähemale minnes märkas Tiffany telgi ukse ette kinnitatud väikest teadet. Seal oli kirjutatud tähtedega, mis pigem sosistasid kui hüüdsid:

      II peatükk

      Preili Tick

      Tiffany luges teadet ja naeratas.

      „Ahaa,” ütles ta. Sissepääsu juures polnud midagi, millele koputada ja ta lisas veidi valjema häälega: „Kopp, kopp”.

      Naisehääl telgi sisemusest küsis: „Kes seal on?”

      „Tiffany,” ütles Tiffany.

      „Milline Tiffany?” küsis hääl.

      „See Tiffany, kes üritab mitte nalja teha.”

      „Või nii. Kõlab paljutõotavalt. Astu sisse.”

      Ta lükkas ukselapatsi kõrvale. Telgi sisemuses oli hämar, umbne ja palav. Väikese laua taga istus kondine inimkogu. Tal oli õhuke ja väga terav nina ning ta kandis suurt musta õlgkübarat, mida ehtisid paberlilled. Kübar oli sedasorti näo jaoks täiesti sobimatu.

      „Kas te olete nõid?” küsis Tiffany. „Mul poleks selle vastu midagi.”

      „Väga kummaline küsimus,” lausus naine kerge üllatusega. „Sa ju tead, et teie Parun on siinmail nõiad ära keelanud, ja esimene asi, mida sa mult küsid, on: „Kas te olete nõid?” Miks ma peaksin nõid olema?”

      „Te kannate ju üleni musta,” ütles Tiffany.

      „Ükskõik kes võib musta kanda,” kostis naine. „See ei tähenda veel midagi.”

      „Ja te kannate õlgkübarat, millel on lilled,” jätkas Tiffany.

      „Ahaa!” ütles naine. „Siis on ju asi selge. Nõiad kannavad kõrgeid terava tipuga kübaraid. Rumal laps, seda teavad ju kõik.”

      „Jah, aga nõiad on ka väga kavalad,” kostis Tiffany rahulikult. Naise sätendavates silmades oli midagi, mis julgustas teda jätkama. „Nad liiguvad ringi salamisi. Võimalik, et tihti ei näe nad üldse nõia moodi väljagi. Ja siia tulev nõid teaks kindlasti Parunit ja nii kannaks ta sellist kübarat, mida nõiad inimeste arvates kunagi ei kanna.”

      Naine vahtis talle otsa. „See oli vapustav arutluskäik,” ütles ta lõpuks. „Sinust saaks hea nõiaotsija. Kas sa tead, et nõidu põletati?

---

Скачать книгу