Kadunud naine. Sheila O'Flanagan
Читать онлайн книгу.
järele vaatamas. Selleks ajaks, kui ta eskalaatoriga üles ooteruumi jõudis, oli Vince siiski ära sõitnud.
Imogen ootas, kuni on saanud turvaväravast läbi, enne kui otsis üles sularahaautomaadi ja võttis nende jooksvalt kontolt välja nii suure summa, kui sai. Seejärel kontrollis ta, kui palju raha on teisel kontol. Tema omal. Sellel, millest mees ei teadnud.
Ta oli teinud sellele kolm ülekannet. Need kõik olid firmast, kus ta töötas: Pariisis asuvast peakontorist saadud preemiasummad. Imogenil oli õnnestunud sättida Dublini raamatupidamisosakonnas asjad nii, et tema preemiad makstaks eraldi kontole. Firma raamatupidaja Annie Costigan oli jäänud talle üllatunult otsa vaatama.
„Aga meil on sinu konto andmed failis,” ütles ta.
„See on meie ühine konto,” seletas Imogen. „Tahan, et preemiaraha läheks minu isiklikule kontole.”
„Miks sa palka oma kontole ei lase maksta?” küsis Annie. „Sealt võiksid selle maksekorraldusega ühiskontole üle kanda ja …” Nähes Imogeni näoilmet, jättis ta lause lõpetamata.
„Mulle meeldiks niiviisi rohkem,” ütles Imogen. „Palun, Annie!”
Annie kõhkles, sõrmed arvutiklahvide kohal.
„Kas kodus on kõik korras, Imogen?” küsis ta.
„Muidugi on.” Imogeni hääl oli terav. „Täiesti korras. Ainult et … Vince’il on varsti sünnipäev ja tahan teha talle üllatuse. Ma ei saa seda teha, kui ta näeb maksekorraldust.”
„Aa.”
„Mis puutub sellesse, et võiksin lasta palga omaenda kontole kanda, siis seda ma tean, aga leppisime kord juba kokku, et mõlema palk läheb kokku, seepärast …”
„Olgu peale,” lausus Annie. „Ma ajan selle asja sulle joonde.”
„Aitäh,” ütles Imogen.
Tema preemiad polnud just teab mis suured. Juhtide isiklikele sekretäridele, olgu nood pealegi nii andunud, nagu Conor kiitis teda olevat, ei makstud kunagi hiigelsummasid. Ometi piisas nendestki, et alustada otsast peale. Piisas, et muuta plaan millekski enamaks kui tühipaljaks mõttemõlgutuseks. Piisas, et viia see ellu. Vähemasti nii kaugele oli ta nüüd jõudnud. Imogen heitis voodis pikali ja sulges silmad. Peaaegu kohal, ümises ta. Peaaegu kohal.
Järgmisel hommikul kell pool seitse läksid Imogeni silmad uuesti lahti ja ta oli paugupealt täiesti ärkvel. Kulus hetk, et mõista: ta ei ole Dublinis. Ta ei ole ka Pariisis. Ta on oma plaani tõesti käiku lasknud. Soontesse tulvas adrenaliini ja Imogen ajas end istukile, märgates üllatusega, et tumesinine kostüüm on tal ikka veel seljas. Ta ei mäletanud üldse, et oli riietega magama jäänud.
Imogen lõi luugid valla ning laskis ihmjal hommikuvalgusel läbi tüllkardina tuppa immitseda. Seejärel riietus ta lahti, läks vannituppa ja astus leige duši alla, kallutades end natuke, et juuksed märjaks ei saaks, sest dušimütse Auberge’i hostelis ei olnud ning talle polnud tulnud pähegi enda oma kaasa võtta. Plaanis on tõrge, ütles ta endale, aga üksnes tilluke. Imogen tuli duši alt välja, hõõrus end ühe rohelise rätiga kuivaks ja läks magamistuppa tagasi. Ta pani selga lihtsa T-särgi ja jalga pleekinud teksad. Seejärel uuris ta ennast peeglist.
Tema pruunid silmad tundusid kahvatus näos tohutu suured. Tumedad kohvikarva juuksed olid pääsenud duši alt kuivana ja kähardusid kergelt allpool kõrvu. Just juuksed üllatasid teda kõige rohkem. Alles päev tagasi olid need olnud pikad ja lopsakad – šampoonireklaami läikivad lained. Nüüd olid tema juuksed siledad ja salgutatud ega ulatunud päris õlgadenigi. Imogen tundis ennast hädavaevu ära. See on hea, ütles ta endale. Just soov, et teda ära ei tuntaks, oligi põhjus, miks ta pikad juuksed maha lõigata oli lasknud. Swarovski kristallidega kõrvarõngad – need oli talle kahekümne esimeseks sünnipäevaks kinkinud kasuisa – paistsid lühikese soenguga paremini välja. Tillukesed kristallid sädelesid päikesekiirtes, mis nüüd aknast sisse piilusid.
Imogen tupsutas näole niisutavat jumestuskreemi, et ta ei paistaks nii kahvatu, ning piserdas siis randmetele ja kaelale Nina Ricci lõhnaõli. Pärast seda voltis ta sinise kostüümi kokku ja pani kohvrisse. Korraks kaalus naine, kas ei peaks seda maha jätma, aga loobus sellest mõttest. Ehkki see oli kaunis ebatõenäoline, võisid kappi rippuma jäetud riided ikkagi kellegi temani juhtida. Ning kui asjad arenevad soovitud suunas, läheb tal seda kostüümi ehk tulevikus töövestlusel vaja. Tõmmanud kohvriluku uuesti kinni, pani Imogen jalga madalad kingad ja väljus toast.
Bussipeatusse oli kahekümne minuti tee, aga järgmise bussini jäi peaaegu tund, sestap tegi ta hetke ajel midagi ettekavatsematut: võttis istet ühes varakult avatud välikohvikus, kus pakuti lõhnavat kohvi ja sooje lehttainast sarvesaiu, mis maitsesid Prantsusmaal sootuks teistmoodi kui kusagil mujal. Kohv ja sarvesaiad turgutasid teda nagu suvepäikegi, mis tõusis selges sinises taevas üha kõrgemale. Kauguses nägi Imogen esimest korda Püreneede purpurpunaseid ja rohelisi tippe. Ta lõpetas, maksis hommikusöögi eest ning ostis ühtlasi bussipileti. Kui ta kohale jõudis, seisis buss juba peatuses ning ta peaaegu jooksis mööda konarlikku kõnniteed, kartes, et jääb muidu maha. Ehkki päeva peale läks veel busse, oli tähtis plaanist kinni pidada, teha kõik täpselt nii, nagu ette nähtud. Teha kõik, nagu ette nähtud, oli Imogeni kindlustuspoliis. See tõendas, et ta saab asjaga hakkama. See aitas säilitada eneseusku, mille külge ta püüdis kümne küünega klammerduda.
Bussile minejate hulgas oli igapäevaseid noori ja vanu töölesõitjaid ning muid reisijaid. Leidus ka Henri-taolisi tudengeid, kes tassisid raskeid seljakotte ning olid ametis mobiiltelefoniga.
Imogeni mõte läks sellele, missugused sõnumid võiksid olla praegu tema omas.
Mis pagan sul viga on? Miks sa mu sõnumitele ei vasta?
Kas unustasid telefoni laadida?
Proovisin sulle helistada. Krt, Imogen, sa oled lootusetu!
Läksin koosolekule. Vihane. Räägime hiljem.
See buss polnud küll nii mugav kui eelmine, aga sõit oli ikkagi imeline. Ilus oli isegi see teeosa, mis kulges läbi linnatänavate, enne kui pöörati ranniku poole. Imogen toetas pea vastu akent ning laskis pilgul puhata sügavsinisel Atlandi ookeanil ja kaldale mürisevatel lainetel. Siis võttis buss jälle suuna sisemaale ning sõitis edasi Iirimaad meenutavate mäekuplite vahel, üha lähemale hoopis teistsugustele, kõrgetele mägedele. Majadki olid seal sootuks isemoodi: oma suhteliselt lameda laia räästaga katuse tõttu tuletasid need meelde Alpi mägionne. Imogen kujutles, missugused võiksid need välja näha lumisena. Enne Provence’ist lahkumist oli ta sealkandis elanud, aga lund ei mäletanud. Imogen oleks tahtnud mäletada rohkem. Ei tea, kas tunnen kohale jõudes veel ümbruse ära, mõtiskles ta. Aga isegi kui ei tunne, pole midagi katki. Eks vaadanud ta ju tulevikku, jättes mineviku seljataha.
Peaaegu kaks tundi pärast sõidu algust jõudis buss lõpuks Püreneede jalamil unelevasse Hendaye rannikulinna. Esmapilgul ei tulnud ka seal miski tuttav ette, aga Imogen polnud ju teab kui ammu käinud selles paigas, mida oli kord nimetanud koduks. Tõtt-öelda oli tema kodutunne üldse ähmane. Ta ei teadnud, kas pidada end iirlaseks, inglaseks või prantslaseks. Ta ei teadnud, kellega ennast samastada. Sellepärast olidki juured talle alati nii tähtsad olnud.
Vince oli tekitanud Imogenis tunde, et ta kuulub mehe juurde ning on Dublinis end turvaliselt ankrusse heitnud. Enam naisel säärast tunnet ei olnud. See oligi põhjus, miks lahkumise kasuks rääkivad argumendid olid saanud lõpuks võitu neist, mis veensid jääma, ning ta oli lasknud oma plaani käiku.
Imogen oli valinud Prantsuse Baskimaa, sest oli olnud seal õnnelik ning kinnitanud endale ikka, et pöördub sinna kunagi tagasi. Aga naasmise kõige tähtsam põhjus oli siiski asjaolu, kui vähesed inimesed teadsid, et see paik oli tema elus mingit rolli mänginud. Kui juttu tuli Prantsusmaa ajast, rääkis Imogen alati üksnes Provence’ist ja Pariisist. Hendaye jättis ta mainimata, et ei hakataks pärima, miks tema ja Carol sealt lahkusid, sest seda ei tahtnud ta arutada. Provence’ist ja Pariisist oli hoopis kergem kõnelda. Pealegi olid need säärased kohad, mida enamik inimesi teadis.
Buss