Tants lohedega II osa. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
naituksime Westerose tavade järgi…”
„Ei pea Ghisi jumalad seda tõeliseks liiduks.” Galazza Galare nägu varjus rohelisest siidist loori taga. Näha olid vaid tema rohelised, targad ja kurvad silmad. „Terve linna silmis oleksite ülla Hizdahri konkubiin, mitte tema seaduslik abikaasa. Teie lapsed oleksid sohikud. Teie Hiilgus peab naima Hizdahri Armuliste templis ja kõik Meereeni ülikud peavad teie liidu tunnistajaks olema.”
Too kõigi üllaste kodade pead mingil ettekäändel nende püramiididest välja, oli Daario öelnud. Lohe sõnad on tuli ja veri. Dany heitis selle mõtte peast. See ei olnud tema vääriline. „Kuidas soovite,” ohkas ta. „Ma naitun Hizdahriga Armuliste templis, mähituna tillukeste pärlitega palistatud valgesse tokar’i. Kas veel midagi?”
„Üks pisike asi veel, Teie Hiilgus,” sõnas Reznak. „Teie pulmade tähistamiseks oleks äärmiselt sobilik, kui lubaksite võitlusareenid taas avada. See oleks teie pulmakink Hizdahrile ja teid armastavale rahvale, märk sellest, et olete võtnud omaks Meereeni iidsed tavad ja kombed.”
„See oleks ka jumalatele meelepärane,” lisas Roheline Armuline oma õrnal ja lahkel toonil.
Verega makstud mõrsjatasu. Daenerys oli väsinud selle vastu võitlemisest. Isegi ser Barristan ei arvanud, et ta võiks võita. „Ükski valitseja ei saa oma rahvast heaks muuta,” oli Selmy talle öelnud. „Baelor Õnnis palvetas ja paastus ja ehitas Seitsmele nii suurepärase templi kui jumalad soovida oskasid, aga ta ei suutnud teha lõppu sõjale ja puudusele.” Kuninganna peab oma rahvast kuulda võtma, meenutas Dany endale. „Pärast naitumist on Hizdahr kuningas. Las tema avab võitlusareenid, kui ta seda soovib. Mina ei taha selles mingit osa etendada.” Lasugu veri tema kätel, mitte minu omadel. Ta tõusis. „Kui mu abikaasa soovib, et tema jalgu peseksin, peab tema esmalt minu omi pesema. Ütlen talle seda täna õhtul.” Teda huvitas, kuidas tema kihlatu sellesse suhtub.
Ta ei oleks pidanud muretsema. Hizdahr zo Loraq saabus tund pärast loojangut. Tema enda tokar oli tumepunane, kuldse triibuga ja palistatud kuldsete helmestega. Mehele veini valades rääkis Dany talle kohtumisest Reznaki ja Rohelise Armulisega. „Need rituaalid on tühised,” teatas Hizdahr, „täpselt need, mis kõrvale peame heitma. Meereen on nendest rumalatest vanadest traditsioonidest juba täiesti läbi imbunud.” Mees suudles Dany kätt ja lausus: „Daenerys, minu kuninganna, ma pesen teid rõõmuga pealaest jalatallani, kui see minust teie kuninga ja abikaasa teeb.”
„Minu kuningaks ja abikaasaks saamiseks peate mulle vaid rahu tooma. Skahaz räägib mulle, et olete viimasel ajal sõnumeid saanud.”
„Vastab tõele.” Hizdahr ristas oma pikad jalad. Ta näis enesega rahul olevat. „Yunkai lubab meile rahu, aga teatud tasu eest. Orjakaubanduse katkestamine on tervele tsiviliseeritud maailmale suurt kahju tekitanud. Yunkai ja tema liitlased nõuavad meilt hüvitist, mis tuleb maksta kullas ja vääriskivides.”
Kulda ja vääriskive oli lihtne hankida. „Mida veel?”
„Yunkai jätkab orjapidamisega nagu varem. Astapor ehitatakse uuesti üles orjalinnana. Teie ei sekku.”
„Yunkai jätkas orjapidamist veel enne, kui nende linnast kahe penikoorma kaugusel olin. Kas ma pöördusin tagasi? Kuningas Cleon anus mind, et liituksin temaga nende vastu ja ma ei võtnud tema palveid kuulda. Ma ei soovi sõda Yunkaiga. Mitu korda ma seda ütlema pean? Mis lubadusi nad minult nõuavad?”
„Jah, lillekimbus on üks okas, mu kuninganna,” kostis Hizdahr zo Loraq. „Kurb tunnistada, aga Yunkai ei usu teie lubadusi. Nad korrutavad ikka ja jälle üht ja sama viisijuppi mingist saadikust, kelle teie lohed põlema süütasid.”
„Põletada sai ainult tema tokar,” vastas Dany põlastavalt.
„Olgu sellega, kuidas on, aga nad ei usalda teid. Uus-Ghisi elanikud tunnevad sama. Sõnad on tuul, nagu olete isegi tihti öelnud. Ükski teie lubadus ei taga Meereeni jaoks rahu. Teie vaenlased nõuavad tegusid. Nad tahavad näha meid naitumas ja mind kuningaks kroonituna, et teie kõrval valitseda.”
Dany täitis mehe peekri uuesti, kuid soovis terve lähkri talle pähe valada ja enesega rahuloleva irve mehe huulilt pühkida. „Abielu või tapatalgud. Pulmad või sõda. Kas need on minu ainsad valikud?”
„Mina näen vaid ühte valikut, Teie Kirkus. Anname Ghisi jumalate ees oma vanded ja loome koos uue Meereeni.”
Kuninganna oli just oma vastust vormimas, kui ta kuulis samme. Toit, mõtles ta. Tema kokad olid lubanud serveerida ülla Hizdahri meelisrooga – meekastmes ja ploome ning pipraid täis topitud koera. Kui ta aga vaatama pöördus, seisis seal ser Barristan, äsja pestud ja valgesse rõivastatud, pooleteisekäemõõk vööl. „Teie Hiilgus,” ütles ta kummardades, „andestage tülitamast, aga arvasin, et soovite kohe kuulda. Tormivaresed on linna naasnud ja toovad teateid vaenlase kohta. Yunkailased on teel siia, täpselt nagu seda kartsime.”
Hetkeks varjutas Hizdahr zo Loraqi üllast nägu pahameel. „Kuninganna einestab. Need sõjasulased võivad oodata.”
Ser Barristan ei teinud temast välja. „Palusin isand Daariol asjast mulle ette kanda, nagu Teie Hiilgus seda käskis. Ta naeris ja ütles, et kirjutab selle omaenese verega üles, kui Teie Hiilgus saadaks tema juurde oma väikese kirjutaja, kes talle kirjasõna õpetaks.”
„Verega?” küsis Dany kohkunult. „Kas see on nali? Ei. Ei, ära ütle mulle, pean teda oma silmadega nägema.” Ta oli noor tüdruk ja üksi ning noored tüdrukud võivad meelt muuta. „Kutsu mu kaptenid ja pealikud kokku. Hizdahr, ma tean, et andestate mulle.”
„Meereen on esmatähtis.” Hizdahr naeratas leebelt. „Meil on teisi öid. Tuhat ööd.”
„Ser Barristan saadab teid välja.” Dany kiirustas toaneitseid hüüdes minema. Ta ei võta oma pealikku vastu tokar’is. Lõpuks proovis ta selga tosin kleiti enne, kui leidis meeldiva, aga keeldus Jhiqui pakutavast kroonist.
Kui Daario Naharis tema ees põlvele laskus, jättis Dany süda löögi vahele. Mehe juuksed olid verekorpas ja tema meelekohas helkis sügav, punane ja värske haav. Mehe parem varrukas oli pea küünarnukini verine. „Sa oled haavatud,” ahmis Dany õhku.
„See siin?” Daario puudutas meelekohta. „Üks ambur püüdis noole läbi minu silma lasta, aga ma ratsutasin noolest kiiremini. Ma kiirustasin koju oma kuninganna juurde, et peesitada tema naeratuse soojuses.” Ta raputas punaseid piiskasid piserdades oma varrukat. „See ei ole minu veri. Üks mu alampealikest ütles, et peaksime Yunkai poolele üle minema, seega toppisin oma käe talle kurku ja rebisin tema südame välja. Tahtsin selle oma hõbedasele kuningannale kingituseks tuua, aga neli Kassi lõikasid mul tee ning asusid mulle lõrisedes ja sisisedes kannule. Üks sai mind peaaegu kätte, seega paiskasin südame talle näkku.”
„Väga üllas teist,” ütles ser Barristan toonil, mis vihjas kõigele muule, „aga kas teil on Tema Hiilgusele uudiseid?”
„Süngeid uudiseid, ser Vanaisa. Astapori pole enam ja orjapidajad liiguvad kogu jõuga põhja suunas.”
„Need on vanad ja kopitanud uudised,” urises Paljaspea.
„Sama ütles sinu ema sinu isa suudluste kohta,” vastas Daario. „Kallis kuninganna, oleksin kiiremini naasnud, aga mäed kihavad yunkailaste sõjasulastest. Neli vabakonda. Teie Tormivaresed pidid endile tee läbi kõigi nende raiuma. Uudiseid on veelgi ja halvemaid. Yunkailased marsivad väega mööda rannikuteed ja nendega on mesti löönud neli leegionit Uus-Ghisist. Neil on sada turvises ja seljas piiramistorne kandvat elevanti. Lisaks lingujad Tolosist ja korpus Qarthi kaameliväge. Veel kaks leegioni Uus-Ghisist astus Astaporis laevadele. Kui meie vangid tõtt rääkisid, maabuvad nad teisel pool Skahazadhani, et lõigata meid ära dothraki merest.”
Lugu vestes tilkus marmorpõrandale aeg-ajalt helepunast verd ning Dany võpatas iga kord. „Mitu meest tapeti?” päris ta, kui mees oli lõpetanud.
„Meie omi? Ma ei hakanud lugema. Saime siiski juurde rohkem kui kaotasime.”
„Veel äraandjaid?”
„Veel