Sissejuhatus

      Käsikiri, mida te praegu hakkate lugema, sattus minu kätte järgmisel viisil.

      1976. aasta 17. veebruari õhtul helises meie uksekell ja minu abikaasa läks ust avama. Mõne hetke pärast tuli ta tagasi magamistuppa, kus me parajasti vaatasime televiisorit ja ütles, et keegi naine tahab minuga rääkida.

      Tulin voodist välja ja läksin eestuppa. Uks oli lahti ja ma nägin selle ees seismas pikka, umbes viiekümneaastast naist. Ta oli hästi rõivastatud ja hoidis käes suurt paksu ümbrikku.

      „Kas teie olete Robert Nielsen?” küsis ta.

      Vastasin, et just see ma olen ja ta sirutas ümbriku mulle. „Siis on see teile,” lausus ta.

      Vaatasin seda kahtlustavalt ja küsisin, mis see on.

      „Teade teie vennalt,” vastas naine.

      Minu kahtlused suurenesid. „Mida te sellega tahate öelda?” küsisin.

      „Teie vend Chris dikteeris mulle selle käsikirja,” kostis naine.

      Tema sõnad ajasid mind vihale. „Ma ei tea, kes te olete,” ütlesin naisele, „aga kui teil minu vennast veidikegi aimu oleks, siis teaksite, et ta suri rohkem kui aasta tagasi.”

      Naine ohkas. „Ma tean seda, härra Nielsen,” sõnas ta väsinult. „Olen meedium. Teie vend andis selle materjali mulle…”

      Kui hakkasin ust sulgema, jäi naine vait ja ütles siis kiiresti: „Härra Nielsen, palun teid.”

      Tema hääl oli nii siiras ja tungiv, et ma vaatasin teda üllatunult.

      „Olen kulutanud kuus väsitavat kuud selle käsikirja transkribeerimisele,” lausus naine. „Ma ei valinud seda tööd ise. Mul on endalgi asju ülepeakaela, kuid teie vend ei jätnud mind rahule, enne kui olin üles kirjutanud iga viimasegi sõna tema sõnumist ja tõotanud, et annan selle teile edasi.” Tema hääles kõlas meeleheide. „Nüüd te peate selle vastu võtma, et ma saaksin rahu.”

      Nende sõnadega surus ta ümbriku mulle pihku, pöördus ümber ja läks mööda teerada kiiresti kõnniteele. Nägin, kuidas ta autosse istus ja kohe minema sõitis.

      Ma pole teda enam kunagi näinud ega temast kuulnud. Ma ei tea ta nimegi.

      Olen selle käsikirja nüüd kolm korda läbi lugenud ja tahaksin, et keegi mulle ütleks, mida sellega peale hakata.

      Ma pole usklik ja nagu iga teinegi inimene tahaksin uskuda, et surm on midagi enamat kui vaid unustus. Siiski on mul raske, kuigi mitte päris võimatu, võtta seda käsikirja puhta kullana. Arvan ikka veel, et see pole midagi enamat kui vaid üks lugu.

      Tõsi, selles loos on olemas faktid. Faktid minu venna ja tema perekonna kohta, mida see naine ei võinud kuidagi teada – kui me just ei lähtu sellest, et ta võis nende teadasaamiseks kulutada kuude kaupa aega väsitavatele – ja kulukatele – uurimustele, enne kui asus käsikirja kirjutama. Kuid mis oli sel juhul tema töö mõte? Mis kasu ta sellest oleks võinud saada?

      Selle raamatu kohta on mul endalgi palju igasuguseid küsimusi. Ma ei hakka neid üles lugema, vaid lasen lugejal sõnastada tema enda küsimused. Ainult ühes asjas olen täiesti kindel. Kui käsikirjas kirjeldatu on tõsi, siis peaksime kõik oma elu tähelepanelikult üle vaatama. Väga tähelepanelikult.

      Surmani

      Vilkuvate piltide tulv

      Sageli öeldakse: „Alustage algusest.” Mina aga ei saa seda teha. Alustan lõpust – oma maise elu lõpust. Kirjeldan seda sulle nii, nagu see toimus – ning räägin ka sellest, mis juhtus pärast seda.

      Üks märkus selle teksti kohta. Sa oled lugenud minu kirjatöid, Robert. See jutustus võib sulle näida võõrapärane. Põhjus on selles, et mind piirab teksti interpreteerija mõttemaailm. Minu mõtted peavad läbima tema teadvuse. Sellest ei saa üle ega ümber. Mitte kõik terad ei mahu läbi sõela. Kui sulle tundub, et ma midagi lihtsustan, siis püüa mind mõista. Eriti alguses.

      Me mõlemad teeme, mida suudame.

      Tänu jumalale olin ma tol õhtul üksinda. Harilikult käis Ian koos minuga kinos. Kaks korda nädalas – minu töö oli selline, sa ju tead.

      Sel õhtul ta ei tulnud. Ta võttis osa kooli näitetrupi etendusest. Veel kord – tänu jumalale.

      Läksin kinno, mis asub kaubanduskeskuse kõrval. Nimi ei tule meelde. Suur kino, mis oli jagatud kahte ossa. Nime võid küsida Ianilt.

      Kui ma kinost lahkusin, oli juba üle üheteistkümne. Istusin autosse ja sõitsin golfiväljaku poole. Nimelt pisikese – laste golfiväljaku poole. Mulle ei tule see sõna meelde. Hästi. Ütlen tähthaaval. Aeglaselt. M-i…ni…g-o-l-f. Hästi. Saimegi hakkama.

      Tänaval… ei, see oli midagi laiemat… pui..es…teel oli elav liiklus. „Puiestee” pole päris täpne sõna, kuid kõlbab siiski. Ma arvasin, et näen kohta, kus saab teistest mööduda ja väljusin oma sõidureast. Pidin pidurdama, sest üks auto kihutas just minu poole. Tee peal oli küllalt ruumi, et minust mööda sõita, aga see auto ei kasutanud seda ära. Ta sõitis vastu minu auto vasakut eesmist poritiiba ja auto hakkas koha peal keerlema.

      Sain põrutada, aga turvapael oli kinni. Ei, mitte pael. V-ö-ö. Ma poleks kuigi tugevasti viga saanud. Minu autot riivas aga kaubik, mis sõitis vastu tagumist parempoolset poritiiba, lükates mu teisele teepoolele. Üks veoauto sõitis just vastassuunas. Ta andis mulle otsehoobi. Kuulsin kokkupõrke kriginat, klaasi purunemist. Lõin pea ära ja valgus mu silme ees kustus. Hetkeks tundus mulle, et näen iseennast verise ja teadvusetuna. Siis tuli pimedus.

      Olin jälle teadvusel. Valu oli hirmus. Kuulsin oma hingamist, mis kostis kohutavana. See oli aeglane ja pinnapealne, aeg-ajalt katkestasid seda korisevad ohked. Jalad olid jääkülmad. Ma mäletan seda.

      Pikapeale tajusin, et minu ümber on mingi ruum. Seal oli vist ka inimesi. Miski segas mind selles kindel olemast. Rahulik. Ei, mõtle uuesti. Kirjuta aeglaselt, tähthaaval. R-a-h… rahusti.

      Hakkasin kuulma kellegi sosinat. Ma ei saanud sõnadest aru. Hetke jooksul nägin enda lähedal kellegi kuju. Mu silmad olid kinni, kuid ma nägin teda. Ma ei osanud öelda, kas see oli mehe- või naisekuju, aga teadsin, et ta räägib