Ja näha und…. Richard Matheson
Читать онлайн книгу.
on, kus kaks patsienti pannakse samasse voodisse?
Veider. Kummardusin lähemale, et teda silmitseda. Tema nägu oli täiesti minu näo moodi. Raputasin pead. See oli võimatu. Heitsin pilgu tema vasakule käele. Ta kandis laulatussõrmust, mis oli täpselt samasugune kui see, mida kannan mina. Kuidas see on võimalik?
Kõhtu tekkis valulik külmus. Püüdsin lina tema kehalt ära tõmmata, kuid ei suutnud. Miskipärast oli mul kompimismeel ära kadunud. Jätkasin katsetamist, kuni nägin, et mu sõrmed lähevad linast läbi ja tõmbasin käe vastikust tundes tagasi. Ei, see pole mina, ütlesin endale. Kuidas võiks see olla mina, kui mina olin ju elus? Mu keha tundis isegi valu. See oli kindel tõend elus olemise kohta.
Kui kaks arsti tuppa tormasid, keerasin järsult ümber ja astusin kõrvale, et nad saaksid surnukeha juurde minna.
Üks neist hakkas mehele kunstlikku hingamist tegema, teisel oli aga käes sast – tähthaaval s-ü-s-t-al. Vaatasin, kuidas ta torkas nõelaotsa mehe ihusse. Siis tuli jooksuga sisse meditsiiniõde, kes lükkas enda ees mingit ratastel masinat. Üks arst surus kaks paksu metallpulka otsapidi vastu mehe paljast rinda ja see tõmbles korraks. Nüüd teadsin, et minu ja selle mehe vahel pole mingit seost, sest mina ei tundnud midagi.
Nende jõupingutused jäid asjatuks. See mees oli surnud. Pole midagi parata, mõtlesin ma. Perekond jääb leinama. See pani mind mõtlema Annile ja lastele. Pidin nad üles otsima ja neid rahustama. Eriti Anni; ma teadsin kui hirmul ta on. Mu vaene armas Ann.
Keerasin ümber ja astusin ukse poole. Minust paremale jäi vannituba. Sisse vaadates nägin tualetipotti, lülitit ja nuppu, mille kõrval oli punane lambike ja all kiri Häire.
Astusin ooteruumi ja tundsin selle ära. Jah, muidugi. Minu rahakotis oli kaart, millel kirjas, et õnnetuse puhul palutakse mind viia just sinna haiglasse. Motion Picture haiglasse Woodland Hillsis.
Jäin seisma ja püüdsin aru saada. Minuga oli juhtunud õnnetus ja mind oli toodud siia. Miks ma polnud voodis? Kuid ma olin olnud voodis. Sealsamas voodis, kus lamas too surnud mees. Mees, kes nägi välja minu moodi. Selle kõige jaoks pidi olema mingi seletus. Ma ei osanud seda aga leida. Ma ei suutnud selgelt mõelda.
Lõpuks leidsin vastuse. Ma polnud kindel, et see oli õige vastus, aga midagi muud mulle pähe ei tulnud, vähemalt mitte tol hetkel.
Mind opereeritakse praegu ja ma olen anesteesia mõju all. Kõik toimub minu peas. Selline pidi olema õige vastus. Muul polnud mõtet.
Mis siis nüüd saab? mõtlesin ma. Hoolimata sellest, et kõik toimuv valmistas mulle kannatusi, pidin ma naeratama. Kui kõik toimub mu peas, miks ei suuda ma seda siis kontrollida?
Õigus, mõtlesin ma. Teen täpselt seda, mida ise tahan. Ja praegu tahtsin leida Anni.
Kui olin teinud selle otsuse, nägin teist arsti jooksmas trepist alla minu poole. Püüdsin teda meelega peatada, kui ta minust mööda kiirustas, kuid minu väljasirutatud käsi läks ta õlast läbi. Olgu peale, ütlesin endale. Tegelikult näen und. Unenäos võib juhtuda igasuguseid kentsakaid asju.
Kõndisin mööda koridori. Möödusin ühest palatist ja nägin rohelist kaarti, millele oli valgete tähtedega kirjutatud SUITSETAMINE KEELATUD – SIIN KASUTATAKSE HAPNIKKU. Ebatavaline unenägu, mõtlesin mina. Ma pole varem kunagi suutnud unenäos midagi lugeda; kui püüdsingi seda teha, siis sulasid sõnad alati kokku. See kiri oli aga täiesti loetav, hoolimata sellest, et nägemine oli ikka veel ähmane.
See pole muidugi täpselt sama, mis unenägu, ütlesin endale, püüdes seda kuidagi seletada. Anesteetikumi mõju all olla pole seesama, mis magada. Noogutasin selle selgitusega nõustudes ja astusin edasi. Ann on kindlasti ooteruumis. Koondasin mõtted sellele, kuidas ma ta üles leian ja teda lohutan. Tajusin tema piinlemist, nagu oleks see mu enda piinlemine.
Möödusin õdede valvetoast ja kuulsin neid rääkimas. Mina omalt poolt ei teinud mingit katset nendega rääkida. Kõik see toimub vaid mu peas. Pidin sellega kaasa minema; selle mängu reegleid tunnistama. No hästi, see pole päris unenägu, kuid sellest oli lihtsam mõelda kui täiesti tavalisest unenäost. Las see siis olla pealegi unenägu, kuigi narkoosi all.
Oot-oot, mõtlesin peatudes. Unenägu või mitte, aga ma ei saa kõndida ringi patsiendi rõivais. Lasksin pilgul endast üle libiseda ja nägin hämmastunult, et mul olid seljas samad riided, mis autoõnnetuse ajal. Kus on veri? imestasin ma. Meenutasin hetkelist nägemust iseendast, kui lamasin teadvusetuna autorusude vahel. Veri pritsis igasse suunda.
Mind valdas juuli… ei! Andestust, et kiirustan. Mind valdas j-u-u-b-e-l-d-u-s-t-u-n-n-e. Miks? Sellepärast, et kuigi mu mõistus töötas praegu aeglasemalt, olin ma millestki aru saanud. Mitte mingil juhul ei saanud ma olla too mees, kes lamas voodis. Ta oli haiglariietes, sidemetesse mähitud, teda toideti torude kaudu. Mina aga olin riietatud tavaliselt, polnud kusagilt kinni seotud ja liikusin ringi. Täielik vastand.
Mulle lähenes tänavarõivastuses mees. Oletasin, et ta läheb minust mööda. Minu üllatuseks pani ta selle asemel mulle käe õlale ja pidas mu kinni. Tundsin oma ihul eraldi iga ta sõrme survet.
„Kas sa tead, mis sinuga juhtus?” küsis ta.
„Juhtus?”
„Jah.” Mees noogutas. „Sa oled surnud.”
Vaatasin teda põlastavalt. „See on absurdne,” sõnasin.
„Täiesti õige.”
„Kui ma oleksin surnud, siis poleks mul aju,” ütlesin talle. „Ma ei saaks sinuga rääkida.”
„Asi ei käi üldse mitte niimoodi,” jäi mees endale kindlaks.
„Mees seal palatis on surnud, mina aga mitte,” ütlesin. „Olen anesteetikumi mõju all, sest mind opereeritakse. Tegelikult näen und.” Olin oma analüüsiga väga rahul.
„Ei, Chris,” lausus mees.
Minust jooksis üle külmavõbin. Kuidas ta mu nime teab? Silmitsesin teda teraselt. Kas ma tunnen teda? Kas sellepärast ilmuski ta mu unenäkku?
Ei, hoopiski mitte. Ta oli mulle ebameeldiv. Kuidas see ka poleks, mõtlesin ma (ja see mõte pani mind pahameelest hoolimata naeratama), on see ikkagi minu unenägu ja temal pole selle peale mingit õigust. „Mine otsi endale oma unenägu,” ütlesin talle, väga rahul oma teravmeelse soovitusega.
„Kui sa mind ei usu, Chris,” kostis mees, „siis vaata ooteruumi. Sinu abikaasa ja lapsed on seal. Neile pole veel öeldud, et sa oled surnud.”
„Oota, pea kinni.” Sihtisin teda sõrmega. „Just sina olid see, kes käskis mul juhtunule mitte vastu hakata, kas pole nii?”
Ta pidi peaaegu vastama, aga ma olin nii ärritatud, et ei lasknud tal rääkida. „Olen tüdinud sinust ja sellest tobedast paigast,” ütlesin. „Lähen ära koju.”
Samal hetkel kiskus miski mind temast eemale. Oli tunne, nagu ümbritseks mu keha metallkest, mida tõmbab enda poole mingi kaugel asuv magnet. Kandusin läbi õhu nii kiiresti, et ei jõudnud midagi näha ega kuulda.
See lõppes sama äkitselt nagu oli alanudki. Seisin udus. Vaatasin ringi, kuid ei näinud üheski suunas mitte midagi. Hakkasin kõndima, liikudes aeglaselt läbi udu. Aeg-ajalt tundus mulle, et märkan põgusalt mõnd inimest. Kui aga püüdsin neid selgelt näha, haihtusid nad olematusse. Üht pidin peaaegu hüüdma, kuid eelistasin siiski seda mitte teha. Mina olin selle unenäo valitseja. Ma ei lase sel hakata minu üle valitsema.
Püüdsin end lõbustada, kujutledes, et olen jälle Londonis. Kas mäletad, kuidas ma reisisin 1957. aastal sinna üht stsenaariumi kirjutama. Siis oli november ja ma jalutasin sellises udus – „hernesupp” on hea sõna selle kirjeldamiseks – rohkem kui üks kord. Praegune udu oli aga isegi tihedam. Mul tekkis tunne, nagu oleksin vee all. Kõikjal valitses niiskus.
Lõpuks nägin läbi udu meie maja. See vaatepilt rahustas mind kahel viisil. Esiteks rahustas mind selle nägemine. Teiseks see, et olin nii kiiresti sinna jõudnud. See võis juhtuda ainult unenäos.
Äkki valdas mind inspiratsioon.