Ärata endas hiiglaslik vägi. Kuidas hetkega haka. Anthony Robbins
Читать онлайн книгу.
peksis teda korduvalt näkku, kuni ta verest nõretas. Seejärel nad vägistasid ta ja jätsid surema.
Ma olen kindel, et oled kuulnud sellest traagilisest, mõeldamatust kuriteost, mis juhtus mitu aastat tagasi New Yorgi Keskpargis. Ma olin ööl, mil see juhtus, New Yorgis. Mind kohutas mitte ainult selle rünnaku metsikus, vaid veelgi rohkem see, et ründajateks olid lapsed, vanuses 14–17 aastat. Vastupidiselt stereotüüpidele polnud nad vaesed ega pärit vägivaldsetest peredest. Nad oli erakoolide poisid, mängisid pesapalli, õppisid tuubat mängima. Need poisid ei läinud hulluks narkootikumide tõttu, neil polnud rassiviha. Nad ründasid ja oleks selle 28-aastase naise peaaegu tapnud ühelainsal põhjusel – nalja pärast.
Vaid 250 miili kaugusel meie riigi pealinnast kukkus reaktiivlennuk pärast õhkutõusmist pimestava lumetormiga alla. See põrkas Potomaci silla vastu tipptunnil. Liiklus jäi seisma, kohe saadeti sündmuskohale päästekomandod ja sild muutus kaose ja paanika tõttu õudusunenäoks. Tuletõrjujad ja parameedikud tegelesid purustustega, meeskond meeskonna järel sõitsid Potomacile, et püüda päästa õnnetuse ohvreid.
Üks mees päästis paljude teiste inimeste elu, aga mitte enda oma. Selleks ajaks kui päästehelikopter lõpuks tema juurde jõudis, oli ta libisenud jäisesse vette ja uppunud. See mees andis oma elu, et päästa täiesti võõraid inimesi! Mis sundis teda niimoodi väärtustama nende inimeste elu – keda ta isegi ei tundnud –, et ta andis selle käigus oma elu?
Mis paneb „hea taustaga“ inimese nii metsikult käituma, ilma et ta midagi kahetseks, ja teine annab oma elu, et päästa täiesti võõraid inimesi? Mis kujundab kangelase, närukaela, kurjategija, heategija? Mis määrab vahe inimeste tegude vahel? Kogu oma elu olen ma kirglikult otsinud nendele küsimustele vastust. Üks asi on mulle selge: inimesed pole juhuslikult tegutsevad olendid; kõike, mida me teeme, teeme põhjusega. Me ei pruugi põhjusest teadlikud olla, aga kahtlemata on igasuguse käitumise taga üksainus liikumapanev jõud. See jõud mõjutab meie elu igat aspekti, alates suhetest ja rahast kuni keha ja ajuni. Mis jõud see on, mis valitseb sind isegi praegu ja kogu su elu? VALU ja NAUDING! Kõike, mida me teeme, teeme kas vajadusest ära hoida valu või soovist saada naudingut.
Sageli kuulen ma inimesi rääkimas muutustest, mida nad tahavad oma elus teha. Aga nad ei suuda panna end seda tegema. Nad tunnevad rusutust, masendust, nad on enda peale isegi vihased, sest teavad, et peavad tegutsema, aga ei suuda. Sellel on üks lihtne põhjus: nad püüavad muuta oma käitumist, mis on tagajärg, selle asemel et tegeleda käitumise põhjusega.
Valu ja naudingu rollist arusaamine ja nende kasutamine laseb sul viimaks luua need kestvad muutused, mida sa soovid endale ja neile, kellest sa hoolid. Kui sa sellest aru ei saa, mõistab see sind tulevikus elama reaktsioonide tasandil, nagu loom või masin. Võib-olla kõlab see täieliku lihtsustamisena, aga mõtle selle üle järele. Miks sa ei tee mõnda asja, mille puhul sa tead, et pead seda tegema?
Pealegi, mis on edasilükkamine? See, kui tead, et peaksid midagi tegema, aga ikkagi ei tee seda. Miks sa seda ei tee? Vastus on lihtne: mingil tasandil sa usud, et praegu tegutsema hakkamine oleks valusam kui lihtsalt edasilükkamine. Oled sa kunagi midagi edasi lükanud nii kaua, et äkki tunned survet lihtsalt seda teha, et see asi saaks lõpuks tehtud? Mis juhtus? Sa hakkasid valu ja naudinguga seostama teisi asju. Äkki muutus mittetegutsemine valulisemaks kui edasilükkamine. Selline tendents ilmneb paljudel ameeriklastel samaaegselt 14. aprilli paiku!
„Inimene, kes kannatab enne kui vaja, kannatab rohkem kui vaja.“
Mis hoiab sind lähenemast su unistuste mehele või naisele? Mis hoiab sind loomast uut firmat, mida oled aastaid kavandanud? Miks sa dieeti edasi lükkad? Miks sa väldid oma väitekirja lõpetamist? Miks sa pole võtnud oma kontrolli alla investeerimisportfelli? Mis ei lase sul teha vajalikke samme, et muuta oma elu täpselt selliseks, nagu oled kujutlenud?
Ehkki sa tead, et nende asjade tegemine tooks sulle kasu – et need võiksid kindlasti tuua su ellu naudingut – ei saa sa tegutseda, sest sulle tundub, et praegusel hetkel tegutsemine on vaevalisem kui võimaluse käestlaskmine. Pealegi, kui sa sellele inimesele läheneksid, aga ta lükkaks su tagasi? Mis siis saaks, kui looksid oma firma, aga kukuksid läbi ja kaotaksid kindlustunde, mis sul on praeguse töö puhul olemas? Mis siis saaks, kui alustaksid dieeti ja näljutaksid ennast, aga võtaksid hiljem ikkagi kaalus juurde? Ja kui teeksid investeeringu ja kaotaksid oma raha? Milleks siis üldse proovida?
Inimeste hirm midagi kaotada on sageli palju suurem kui iha potentsiaalsete naudingute järele. Mis sind rohkem innustaks: kas viimase viie aastaga teenitud 100 000 dollari kasutamine nii, et keegi mingit laadi majandustegevuse käigus seda varastada ei saaks või potentsiaal teenida 100 000 dollarit järgmise viie aasta jooksul? Fakt on see, et enamik inimesi töötaks palju kõvemini, et rippuda selle küljes, mis neil on, kui et võtaksid vajalikke riske, et saada, mida nad tõesti tahavad.
„Edu saladuseks on õppida, kuidas ära kasutada valu ja naudingut, selle asemel et valu ja nauding sind valitseksid. Kui sa seda teed, siis valitsed oma elu. Kui sa seda ei tee, siis elu valitseb sind.“
Arutledes nende kahe jõu üle, mis meid valitsevad, kerkib sageli esile huvitav küsimus: miks inimesed kannatavad välja valu, ent neil ei õnnestu muutuda? Nad pole veel piisavalt palju valu kannatanud; nad pole jõudnud selle piirini, mida ma nimetan emotsionaalseks künniseks. Kui su lähisuhted on muutunud hävitavaks ning lõpuks oled teinud otsuse kasutada oma isiklikku väge, et asuda tegutsema ja oma elu muutma, siis ilmselt seetõttu, et jõudsid valutasemeni, mida sa polnud valmis taluma. Me kõik oleme elanud läbi aegu, mil oleme öelnud: „Mulle piisab – mitte kunagi enam – see asi peab nüüd muutuma.“ See on maagiline hetk, mil valust saab meie sõber. See paneb meid tegutsema ja saavutama uusi tulemusi. Me omandame veelgi suurema jõu tegutsemiseks, kui samaaegselt ka mõistame, kuidas muutus toob meie ellu veel rohkem naudingut.
See protsess ei piirne muidugi vaid suhetega. Võib-olla oled jõudnud sellele künnisele seoses oma füüsilise seisundiga: sul saab lõpuks sellest kõrini, et sa ei mahu lennukiistmele, sa ei mahu oma rõivastesse ja trepist ülesminek võtab su võhmale. Lõpuks sa ütlesid: „Mulle aitab!“ ja tegid otsuse. Mis seda otsust motiveeris? See oli soov vabaneda piinlemisest ja saada naudingut: uhkusenaudingut, mugavusenaudingut, enesest lugupidamise naudingut, naudingut elada oma elu nii, nagu sa selle ise kujundad.
Muidugi, valul ja naudingul on palju tasandeid. Näiteks, piinlikkustunne on suhteliselt intensiivne emotsionaalse valu vorm. Ebamugavustunne on samuti valu. Sama on tüdimusega. Kõik need tunded pole samavõrra intensiivsed, aga ka need mängivad otsuse tegemisel mingit rolli. Samamoodi osaleb selles protsessis nauding. Peamiselt lähtume otsustades ootusest, et meie teod viivad rahuldustpakkuvama tulevikuni, et tänane töö on pingutamist väärt, et naudinguna saadav tasu on lähedal. Ehkki ka naudingutel on palju tasandeid. Näiteks teinekord võib mugavusest saadav rahulolu üles kaaluda intensiivse ekstaasinaudingu. Kõik sõltub individuaalsest vaatenurgast.
Näiteks, oletame, et sul on lõunavaheaeg ja sa möödud pargist, kus mängitakse Beethoveni sümfooniat. Kas sa jääd seisma ja seda kuulama? See oleneb kõigepealt sellest, mis sul klassikalise muusikaga seostub. Mõned inimesed jätaks kõik sinnapaika, et kuulata „Heroilise sümfoonia“ jõulist muusikat – nendele tähendab Beethoveni muusika naudingut. Ent teiste arvates on klassikalise muusika kuulamine sama hea kui vaadata, kuidas värv seinal kuivab. Sellise muusika kuulamine võrdub neil valuga ja nad kiirustavad pargist mööda tagasi tööle. Ent isegi mõned neist inimestest, kes armastavad klassikalist muusikat, ei otsusta peatuda ja kuulama jääda. Võib-olla kaalub nende hirm tööle hiljaks jääda üles naudingu, mille nad saavad selle tuttava meloodia kuulamisest. Või arvavad nad, et peatumine ja muusika nautimine keset päeva on aja raiskamine ning ebamugavustunne millegi tühise ja ebasobiva tegemise pärast on suurem kui muusikast saadav nauding. Iga päev on tulvil selliseid psüühilisi läbirääkimisi. Me kaalume pidevalt oma kavandatavaid tegusid ja mõju, mis neil meile on.
Donald Trumpi ja ema Teresat juhib üks ja seesama jõud. Ma kuulen,