Keisri hull. Jaan Kross
Читать онлайн книгу.
helisesid ometi otsekui kirikukellad… Kaks kella küll: madalas ja harvalt – pumm-pamm – äraandmine – kõigi nendesamade asjade äraandmine, mida ka Eeva oli oma saksakslendamise eest ära andmas… Ja kõlavalt, tihedalt, kõrgelt – pimmadi-pimmadi-pimmadi – kingitus! Kingitus! Kingitus! Koguni iseäralik taeva kingitus otse minule sülle: ma saan haritud inimeseks…
Ikka siinsamas, laupäeval, 4. juunil
Üle-eelmisel kirjutamiskorral kujutasin ma ainult ette, et mind segatakse, ja tegin proovi, kas ma jõuan oma klade küllalt kiiresti laeurgu varju torgata. Aga pühapäeval läks mul oma kogemust üpris väga vaja. Sest õhtul kella kümne ajal, nii põgusa koputuse peale, et ma seda vaevalt kuulsin, tuli meie valitseja isand Alexander Laming nõnda tiidsasti siia minu juurde sisse, et mul hädavaevalt korda läks klade sinna pista, kuhu tarvis, ja Schilleri „Wallenstein” enesele niimoodi ette tõmmata, nagu oleksin ma selle kolmanda vaatuse kohalt üles ehmunud…
Isand Laming elab oma teenija ja tütrega Kivijalas ehk väikeses häärberis härrastemaja minu poolt tiiva taga, pargi ja õunaaia vahel. Sellesama maja pahemas tiivas elab doktor Robst, kellest ma eespool juba sõnakese olen kirjutanud.
Härra Laming vabandas viisakalt sissetungimise pärast. Tema on siin mõisas ülepea kõige vaiksem ja viisakam inimene ja isegi oma algmisest ehitusmeistri elukutsest olevat ta oma ülemäära vaikse loomu pärast loobunud. Sest podrätsikutega ja kümnikutega ja ehitusmeestega ülepea olevat vaikse asjaajamisega võimatu toime tulla. Kas kupjad ja kiltrid, aidamehed ja töövanemad ja teomehed vaikse hääle peale viksimad jooksma on, selles kahtlen ma küll väga. Aga siis, kui meie eelmine valitseja Klarfeldt Timo äraviimise järel heaks arvas oma teenistust meie juures üles öelda, oli isand Lamingil julgust jätkunud tema asemele tulla. Ja kui Eeva tema pakkumise vastu võttis, oli Eeva otsus toetunud nähtavasti üsna võrdsel määral kolmele põhjusele: esiteks majapidamishädadele, mis valitsejata (ja muidugi ka peremeheta) mõisas sedamaid tekkisid (mõis ikkagi peale kolmekümne adramaa suur). Teiseks, sümpaatiale, mida isand Lamingi julgus esile kutsus – ja-jaa, see oli õieti liigutav julgus, kõige selle suure eemaleehmatamise keskel, mida meie enda ümber tähele panime! Kolmandaks oli Eeva otsust kindlasti soodustanud ka isand Lamingi tasasus.
Muidu on see Laming väheldane, suure peaga, klaari kandilise näoga ja valge harjasjuuksega mees. Ta liigub kuidagi natuke külg-ees-sammuga, mis on just nagu pisut saamatu ja siiski koguni kraps. Ja iseäranis ei ole ma töörahvast kuulnud teda kiruvat, olgugi et neil valitsejaga ka mingit soojemat vahekorda ei saa olla. Aga jutt, mis ta pühapäeva õhtul siin minu vastas korvtoolis mulle rääkis, oli umbkaudu säherdune:
„Andke andeks, härra Mettich, et ma nõnda hilisel ajal… Aga mina olin all härraste juures. Ma rääkisin härraga kevadistest töödest – te teate, tema tunneb säherduste asjade vastu aegajalt huvi – ja siis ma rääkisin härrale ja prouale Riia-uudiseid. Ma jõudsin ju laupäeva õhtul Riiast tagasi. Ja kui ma nende poolt tulema tulin – proua pakkus tunamullust vaarikalikööri ka – , siis ma panin tähele, et siitpoolt korsten suitseb. Aga et nende juures all mingit tuld ei olnud, oli selge, et teie kamin pidi küdemas olema. Millest ma järeldasin, et teie istute alles oma raamatute taga. Ja et mul Riia linnast just säherdused väikesed mured kaasa olid toodud, milles teie mind vististi aidata saaksite… Vaadake, see asi – ei, ärge imestage – see puudutab minu Jettet – ”
Ma olin mõnda aastat tähele pannud, et minul on arenenud imelik võime: ma ajan kellegagi juttu, keegi kõneleb mulle midagi – ja siis tean ma äkitselt: nüüd teeb tema jutt haagi ja ta ütleb mulle seda, midagi hoopis ootamatut – aga mina tean seda viis või kümme sekundit ette. Täiesti kindlalt.
Nagu ka eile õhtul. Ma teadsin äkitselt, kümme sekundit enne, kui isand Laming sinnamaale jõudis, et ta ütleb: see puudutab minu Jettet. Ma teadsin seda nii kindlasti, et ma selle vältimatuse tõttu vist isegi punastasin…
Jette on valitseja kaheksateistkümneaastane tütar. Henriette muidugi. Moodne, vaat et linnapreili. Talvel Riias, suvel isa juures. Ümarik nägu, sire valge kael, helepunane väike suu. Vööpaela kannab tema kõrgel rindade all, nagu nüüd moeks, ja mustad kingapaelad seob ümber säärte peaaegu et põlveõndlateni (ma ei tea, kust ma seda tean…). Ma olen temaga viimastel nädalatel mitu korda juttu teinud, pargis, õues, valitseja aiaväravas. Ei tule meelde, et ta mulle midagi väga arukat öelnud oleks. Aga naeru kihistada oskab tema ilusti ja põnevalt… Tema papa rääkis:
„Jette elab talvel Riias minu õe juures ja käib preili Friebe tütarlastekoolis. Ja nüüd, kui ma direktrissile kooliaasta lõpu puhul natukene moona viisin – mõned singid ja mõned pütid sissetehtud seeni et cetera, eks ole – kurtis tema minule, et Jettel on sel aastal olnud suuri raskusi. Ei-ei, tema on muidu nutikas ja särtsakas tüdruk. Te olete seda vist isegi tähele pannud. Aga rehkendust tema pea ei pidanud võtma. Ja Vene impeeriumi ajalugu ka mitte. Nõnda et kui tema sügisel priimasse tahab edasi saada, peaks tema neid asju suvel suure hoolega üle õppima, kõige parem, kui osava ainetundja juhatusel… Ja siis hakkasin mina koduteel mõtlema: kas ei tahaks teie, härra Mettich, seda vaeva enese peale võtta?.. Teie ei ole küll Tartu ega Saksamaa suurkoolides tuhteerinud, aga teie olete ju enamast jaost tuhteerinud meestest kaugelt targem. Ja need mõned tunnid võiksite teie oma raamatute kõrvalt, ma arvan, hõlpsasti leida. Ja kui teie ühe lihtsa valitseja hõbedat halvaks ei põlga – mina maksaksin korralikult. Jaa. Ja Jette oleks teile väga tänulik.”
Mispärast oleksin mina pidanud talle ei ütlema? Ma saan kopika, mida ma Eevale võlgu ei ole. Ja Jette on tänulik… Ma küsisin: „Kas te doktor Robstiga olete rääkinud? Ma arvan, et tema oleks hoopis sobivam mees. Nimelt Saksamaa suurkoolides tuhteerinud. Koguni koolipõllul tööd teinud…”
„Olgu-olgu. Tema on vististi asjatundja tohter,” ütles härra Laming, „ja väikesele Georgile prantsuse keelt ja muud õpetama kõlbab tema ka, aga täiskasvanud neiu õpetajaks – ei. Te olete ise võinud tähele panna. Ta on liiga mõõduta ja tasakaaluta mees. Käimise asemel kõnnib tema ju varbaotstel ja rääkimise asemel laulab… Ei-ei, õpetaja ei tohi ajada õpilasele naeru peale. Õpilane peab lugupidamises õpetaja poole üles vaatama. Nõnda nagu Jette teie poole vaatab. Ma tean…”
Siis ütlesin mina: „Hea küll. Me võime ju proovida.” Ja täna kella kuue aegu tuleb Jette minu juurde repetitsiooni.
Tunni aja pärast
Ei, juhtunud ei ole vahepeal mitte kui midagi. Preili Jette tulekuni on veel kaks tundi, nagu ma pärast kerget toakraamimist tähele panin, ja ma otsustasin pruukida seda aega mõnede asjade kirjapanemiseks.
Ühesõnaga, meie saime Eevaga Viru-Nigulasse pärale ja jäime vana Masingu juurde neljaks aastaks. Ja me olime seal mõlemad, Eeva ja mina, otsekui lehtri alla asetatud pudelid ja lasksime endile sisse kallata, mis iganes kallati, ja kallasime ise lisaks, mida ainult saime.
Peaaegu et esimesest algusest peale tohtisime meie Masingu majas ainuüksi saksa keelt rääkida. Poole aasta pärast pidime meie pooled päevad tema kasvatajannaga ja hoovimeistriga prantsuse keelt kõnelema. Ja vana Masing ise kallas meile, Eevale ja mulle, ladina keele esimesed algused sisse ja tahtis kreeka ja heebrea keelega ka algust teha, aga selle kohta ütles tema kasvatajanna, seesama, kes pärast tema prouaks sai, et see on meie jaoks liiast.
Tuli välja, et Timo oli meile kaks või kolm kastitäit raamatuid kaasa lasknud panna – kõik omaenese poisiea paremad koolitükid, Lehrbergi märkusi ja seletusi ja allakriipsutusi täis. (Seesinane Lehrberg oli hulk aastaid Timo ja tema vendade-õdede õpetaja ja kasvataja olnud ja ma teadsin juba, et Timo pidas temast hirmus sügavasti lugu. Mina ei ole seda meest ihusilmaga näinud, aga kuulnud olen ma tema kohta seda, et ta oli olnud lihtsast Tartu antvärgiperest vaeslaps, nagu räägiti, koguni vist poolkaudu maarahva seast pärit, ja et tema teadmised olevat olnud nõnda suured, et ta oma iseäraliselt sirge iseloomu peale vaatamata juba üsna noores eas Peterburi akadeemikuseks oli ülendatud, missuguse au sees tema ka varsti mingi koleda jooksvahaiguse kätte suri, juba enne seda, kui meie Viru-Nigula stuudiumiaastad algasid. Masingu majas räägiti Lehrbergist kui eriti lugupidamisväärt mehest ja ühtlasi ka kui omainimesest. Tema lesk käis