Abielu Rosiega. Graeme Simsion
Читать онлайн книгу.
ma oma võitluskunstide õppijaid vältima suunan. Kui mõlema osapoole eesmärgiks on ülemvõimu kehtestamine ja nad rakendavad seetõttu algoritmi „vastata suurema jõuga”, on lõpptulemuseks ühe osapoole vigastus või surm. Pesupesemise pärast.
Ent pesuolukord oli kogu nädala kontekstis tühine. Sest oli toimunud katastroof.
Mind süüdistatakse sageli selle sõna ülekasutuses, ent iga arukas inimene nõustuks, et see on kohane termin kirjeldamaks mu lähima sõbra abielu nurjumist, kaasosalisteks kaks ülalpeetavat last. Gene ja Claudia olid Austraalias, ent see olukord võis põhjustada mu ajakava veelgi suuremat häiritust.
Gene ja mina olime vestelnud Skype’i teel ja suhtluse kvaliteet oli olnud nigel. Võimalik, et Gene oli ühtlasi purjus. Ta näis üksikasju teatavaks tegevat vastumeelselt, ilmselt seetõttu et
1. inimesed ei soovi üldjuhul avalikult rääkida seksuaalsest tegevusest, millesse on kaasatud nemad ise.
2. Ta oli käitunud äärmisel rumalalt.
Gene oli küll lubanud Claudiale, et hülgab projekti seksida mõne naisega maailma igast riigist, ent ei olnud suutnud tõotust täita. Rikkumine oli toimunud ühel konverentsil Göteborgis, Rootsis.
„Don, ilmuta nüüd natuke kaastunnet,” ütles Gene. „Mis šansid olid, et ta elab Melbourne’is. Ta oli islandlanna.”
Ma osutasin, et mina olen austraallane ning elan Ameerika Ühendriikides. Vastunäite varal oli lihtne ümber lükata Gene’i naeruväärset väidet, et inimesed püsivad omal maal.
„Olgu, aga Melbourne. Ja tunneb Claudiat. Mis selle šansid oleksid?”
„Seda on keeruline arvutada.” Ma osutasin, et Gene oleks pidanud seda küsima enne, kui naise arvepidamisele lisas. Kui ta soovis tõepärasuse kohta arvestatavat hinnangut, siis vajaksin ma infot migratsioonimallide ning Claudia sotsiaalse ja ametialase võrgustiku kohta.
Oli veel üks faktor. „Riski kalkuleerides on mul vaja teada, kui palju naisi oled sa võrgutanud sestpeale, kui sa nõustusid sellest loobuma. Arusaadavalt kasvab risk võrdeliselt.”
„Kas sellel on mingit tähtsust?”
„Kui sa tahad hinnangut, siis ma oletan, et vastus ei ole null,” ütlesin ma.
„Don, konverentsid – meretagused konverentsid ei loe. Sellepärast inimesed konverentsidel käivadki. Igaüks saab sellest aru.”
„Kui Claudia aru saab, miks on see siis probleem?”
„Vahele ei tohiks jääda. Mis juhtub Göteborgis, jääb Göteborgi.”
„Islandi naine ei olnud oletatavasti sellest reeglist teadlik.”
„Ta on Claudia raamatuklubis.”
„Kas raamatuklubidele kehtib mingi erand?”
„Unusta ära. Igal juhul on see läbi. Claudia viskas mu välja.”
„Ja sa oled kodutu?”
„Enam-vähem.”
„Uskumatu. Kas sa dekaanile oled rääkinud?” Melbourne’i ülikooli loodusteaduskonna dekaan tundis ülikooli avaliku kuvandi pärast suurt muret. Mulle näis, et kodutu isik psühholoogiaosakonna juhina ei „jäta head muljet”, kui kasutada tema tavapärast väljendust.
„Ma võtan vaba semestri,” ütles Gene. „Kes teab, äkki ilmun New Yorki ja teen sulle õlle välja.”
See oli hämmastav mõte – mitte õlu, mida suutsin ka ise osta, vaid võimalus, et mu kõige pikaajalisem sõber on New Yorgis.
Kui välja arvata Rosie ja perekonnaliikmed, oli mul kokku kuus sõpra. Kokkupuute koguaja alusel järjestades (kahanevas järjekorras) olid need
1. Gene, kelle nõuanded olid sageli osutunud ekslikeks, ent kel oli köitvaid teoreetilisi teadmisi inimese seksuaalse veetlusvõime kohta, võimalik, et ajendatud tema oma libiidost, mis oli neljakümne seitsme aastase mehe kohta ülemäärane.
2. Gene’i naine Claudia, kliiniline psühholoog ja maailma kõige mõistlikum isik. Ta oli ilmutanud Gene’i truudusetuse suhtes erakordset sallivust, enne ta muutumislubadust. Mõtlesin, mis saab nende tütrest Eugeniest ja Carlist, Gene’i pojast esimesest abielust. Eugenie oli praegu üheksa-aastane ja Carl seitsmeteistkümneaastane.
3. Dave Bechler, külmutusseadmete insener, keda olin kohanud pesapallimängul oma esimesel New Yorgi külastusel koos Rosiega. Nüüd kogunesime iga nädal kokkulepitud „poisteõhtule”, et arutada pesapalli, külmutusseadmeid ja abielu.
4. Sonia, Dave’i naine. Ehkki kergelt ülekaaluline (KMI hinnanguliselt kakskümmend seitse), oli ta äärmiselt ilus ja tal oli hästi tasustatud töö finantskontrolörina katseklaasiviljastamise ettevõttes. Need omadused põhjustasid stressi Dave’ile, kes uskus, et naine võib ta mõne kütkestavama või rikkama isiku pärast maha jätta. Dave ja Sonia olid püüdnud sugu jätkata viis aastat, kasutades katseklaasitehnoloogiat (kummalisel kombel mitte Sonia töökohas, kus ta minu oletust mööda saanuks allahindlust ja pääsenuks vajaduse korral ligi kõrgekvaliteedilistele geenidele). Hiljuti oli see neil õnnestunud ja beebi oli kavandatud sündima jõulu esimesel pühal.
5.–6. Isaac Esler, Austraalia päritolu psühhiaater, keda olin mõnda aega pidanud kõige tõenäolisemalt Rosie bioloogiliseks isaks.
5.–6. Judy Esler, Isaaci Ameerika naine. Judy oli keraamik, kes ühtaegu kogus raha heategevuse ja uuringute jaoks. Tema oli vastutav mõningate dekoratiivobjektide eest, mis meie korterit ummistasid.
Kuus sõpra, eeldades, et Eslerid on endiselt mu sõbrad. Kontakt nendega oli puudunud pärast intsidenti siniuim-tuuniga kuus nädalat ja viis päeva tagasi. Ent isegi neli sõpra oli rohkem, kui mul kunagi varem oli olnud. Nüüd oli olemas võimalus, et kõik peale ühe – Claudia – võiksid olla koos minuga New Yorgis.
Ma tegutsesin kiiresti ja küsin Columbia ülikooli arstiteaduskonna dekaanilt professor David Borensteinilt, kas Gene võiks oma vaba semestri seal veeta. Gene, nagu ta nimi juhtumisi viitab, on geneetik, ent on spetsialiseerunud evolutsioonilisele psühholoogiale. Teda võinuks paigutada psühholoogia, geneetika või meditsiini osakonda, ent psühholoogiat ma ei soovitanud. Enamik psühholooge ei nõustu Gene’i teooriatega, ja ma eeldasin, et Gene ei vaja oma ellu rohke konflikte. See äratundmine nõudis empaatiataset, mis ei olnuks mulle enne Rosiega koos elamist saavutatav.
Ma osutasin dekaanile, et professorina ei soovi Gene ilmselt tegelikku tööd teha. David Borensteinile olid teada vaba semestri reeglid, mis nõudsid, et Gene’i töötasu maksab tema Austraalia ülikool. Talle oli ühtlasi teada Gene’i reputatsioon.
„Kui ta saab mõne artikli kaasautoriks olla ja käed doktorantidest eemal hoiab, siis ma võin talle mingi kabineti leida.”
„Muidugi, muidugi.” Gene oli vilunud artiklite avaldamises minimaalse jõupingutusega. Meil oleks hulgaliselt vaba aega, et rääkida huvitavatel teemadel.
„Ma mõtlen doktorantide asja tõsiselt, kui tal sekeldusi tuleb, siis sina vastutad.”
Ähvardus tundus ülekohtune, ülikooli juhtkonnale tüüpiline, aga see andis mulle ettekäände Gene’i käitumist reformida. Ning pärast doktorantide ülevaatamist järeldasin ma, et on äärmiselt ebatõenäoline, et mõni neist Gene’i huvitaks. Ma kontrollisin seda, kui helistasin, et teatada edust töökoha leidmisel.
„Sul on Mehhiko olemas? Õige?”
„Ma olen sellest rahvusest daamiga aega veetnud, kui sa seda küsid.”
„Kas sa seksisid temaga?”
„Midagi sellist.”
Doktorantide hulgas oli mitu rahvusvahelist tudengit, aga Gene oli suurema osa tiheasustusega maadest juba katnud.
„Niisiis, kas võtad töö vastu?” küsisin ma.
„Ma pean oma võimalused üle vaatama.”
„Rumalus. Columbia on maailma parim meditsiiniülikool.