Rasedusarmid. Juha Vuorinen
Читать онлайн книгу.
ma midagi peale tervistavate jookide joonudki.”
Sirpa liugles siidist hommikumantlis nagu iluuisutaja. Kristian pööras tähelepanu läbi riide kumavale peaaegu täiuslikule naisekehale. Lõin teda vastu põlve ja pilgutasin silma. Kristianile tekkis näkku tulipunane indukavärv. Sosistasin talle kõrva:
“Kujuta seda naist ilma ühegi hilbuta minu all…”
Värv Kristiani näos muutus sügavamaks.
Jõime teed ja sõime leiba. Aeg-ajalt võttis Sirpa terve soolakurgi ja kugistas selle kahe ampsuga alla. Kristian jälgis silmanurgast imestades Sirpa söömist ja registreeris iga käigu laua ja külmkapi vahel.
“Lähen veel natukeseks pikutama,” haigutas Sirpa ja tõusis lauast.
Kui Sirpa oli läinud, põrnitses Kristian mind vihaselt ja prahvatas:
“Kas sa oled sundinud Sirpa õlut jooma või?”
“Mh?”
“Ta on hommikul väsinud. Sirpa on ilus naine ja sa ei riku teda ära.”
Mõtlesin, kas võiksin Sirpa väsimusest tõtt rääkida või mitte. Otsustasin küsida Sirpa arvamust.
“Oota üks hetk, olen kohe tagasi.”
“Ega sa talle ometi õlut juurde andma ei lähe?”
Vaatasin Kristiani nagu koera, kellele antakse käsklus: “Paigal!”
“Kristian arvab, et ma olen sulle õlut sisse jootnud.”
“Õlut? Ei tea mispärast?”
Rääkisin hommikusest väsimusest.
“On alles nutikas poiss,” naeris Sirpa. “Räägime siis Kristianile, ta on ju ikkagi su parim sõber.”
“Nojaa…”
Kui me köögiuksele astusime, uuris Kristian keskendunult oma taimeteekotikest.
“Kuule, Kristian,” alustas Sirpa.
Teekott lendas uhkes kaares köögi lakke.
“Ai kole! Ma arvasin, et te olete teises toas.”
“Türamaivõi, see jäi sinna lakke kinni,” panin laes rippuvat teekotti imeks.
“Juha, too hari ja võta see alla,” käsutas Sirpa. “Kristian, meil on sulle üks uudis.”
Kristian ehmatas.
“Noo?”
“Sa märkasid, et olen hommikul väsinud.”
Kristiani ilme muutus süngeks.
“Jah, ma ütlesin Juhale, et ta ei tohi sulle õlut joota ja neid jubedaid rasvavorstikesi sööta!”
“Rahu, Kristian, pole see Juha mulle mingit õlut jootnud. Otse vastupidi, sellest ajast, kui mu rasedus kinnitust leidis, keelab Juha mul üldse alkoholi joomast,” teatas Sirpa.
Kristian sattus täiesti segadusse.
“Rasedus? Ei ole võimalik,” innustus ta. “Kas me Juhaga võime ristiisadeks saada?”
Sirpa naeratas hellalt.
“Sina võid minu poolest saada küll, aga Juha siin küll ristiisaks ei sobi.”
“Ma loodan, et ta ei solvu,” nuuksatas Kristian ja pühkis põskedelt pisaraid.
Pühkisin köögi lage ja mõtlesin, kas Kristian peab mind mingiks kuradi meesteenijaks, kes oma kodus, põll ees, ringi sebib.
“Ega sa pahaseks ei saa, kui ma Sirpa lapsele ristiisaks hakkan?”
“Muidugi mitte. Sa oled minu ja Sirpa lapse ristiisaks kindlasti päris põnev valik.”
“Sinu?”
“Jah, minu ja Sirpa või Püha Vaimu ja Sirpa…”
“Juha!” nähvas Sirpa kulmu kortsutades.
Kristian murdus täielikult ja hakkas lohutamatult nuuksuma
“Ju-Juha isaks, minu sõber Juha isaks…”
Sirpa silitas nuuksuvat Kristianit. Sosistasin Sirpale kõrva:
“Kui sa teda nutmise ajal silitad, läheb asi aina hullemaks.”
“Mine juba!” sisistas Sirpa.
Kuulasin teisest toast peaaegu kolmveerand tundi kestnud Kristiani nuuksumist ja Sirpa lohutavat häält. Mida see tegelane seal kõhus küll oma tulevasest ristiisast mõelda võis?
Pesin nõusid, kui Sirpa talutas punasilmse Kristiani kööki.
“Anna talle vett,” palus Sirpa.
Nägin Sirpa ilmest, et praegu ei ole õige aeg midagi Kristiani olemuse kohta öelda. Kristian istus laua taha.
“On see tüdruk või poiss?” päris Kristian.
“Ilmselt küll,” vastasin.
Sirpa pilgust lendas rakett otse mu silmade vahele.
“Noh, kõige tähtsam on loomulikult beebi ise, on ta siis kumb tahes,” parandasin kiiresti.
“Kumba sa rohkem ootad?” küsis Kristian.
Nüüd ootas ka Sirpa uudishimulikult mu vastust. Ma polnud sellele küsimusele veel mõelnudki.
“Hmmm… Võib-olla tüdrukut, sest neid on ju lihtsam kasvatada.”
Sirpa purskas naerma.
“Helista mu emale ja küsi, kui lihtne minuga murdeeas oli.”
Sirpa üllatuseks võtsin toru ja valisin ämma numbri.
“Raija Saikkonen.”
“Siin räägib su lemmikväimees.”
“Oh, tere, Mikko.”
See oli hoop näkku. Katsin toru käega ja küsisin Sirpalt, kas tal on õdesid. Sirpa raputas pead.
“Aga venda, kes on homo?”
“Ei. Ma olen ainus laps. Milles asi?”
Võtsin toru kätte. Raija naeris teisel pool, nii et vats vabises.
“Oi, Juha, kullake, sa oled nii tore. Sul on minu huumori asjus veel pisut õppimist. Sina oled loomulikult mu kallis lemmikväimees-musike.”
Higi otsaees hakkas kuivama. Küsisin Sirpa murdeea kohta. Sain viieminutilise kiirloengu tüdrukute murdeea kohta.
“Tänan väärtusliku informatsiooni eest. Ja tervita Mikkot, kui ta veel sinna peaks juhtuma,” meenutasin.
Raija naer tuli otse südamest.
Sirpa ja Kristian ootasid mu vastust.
“Kindlasti poega.”
Kristian jäi meile terveks päevaks. Nad olid Sirpaga nagu kaks eite, kui sirvisid nunnude beebide ajakirju ja otsisid lastetubade sisustusnippe. Kristian õppis mõne tunniga kõkutama. Mu esimene laps sai endale maailma parima ristiisa, või siis mitte. Ühte või teise äärmusesse kuulus Kristian igal juhul. Eks aeg näitab, kumba.
10. NÄDAL
Olime Sirpaga minemas tulevase vanaema juurde. Aasta tagasi poleks küll arvanud, et leian endale tagasihoidliku taksojuhi-kuulutuse kaudu kombinatsiooni ämmakandidaadist, ülemusest ja esiklapse vanaemast.
Olukord muutus täielikult, kui Raija oma tütre rasedusest teada sai. Nüüd sain valida vahetust kas või graafikusse noolt visates. Enam polnud vaja ega võimalustki töötada öövahetuses. Kahtlustasin, et ema suust kõlasid tütre sõnad.
Raija oli taksoäriga kokku ajanud sedavõrd korraliku varanduse, et peenrahapuudust ei olnud. Ehkki ma ei saanud aru, miks ei paigutanud ta pennigi oma välimusse. Tatsas aasta läbi ringi teismelistele tüdrukutele mõeldud H&M-i suusapükstes ja liiga liibuvates litritega džemprites.
Kuulsin juba alla trepile tuttavat kähisevat häält.
“Sirpaa!