Rasedusarmid. Juha Vuorinen
Читать онлайн книгу.
liiklusele jalgu jääda ja astusin autost välja.
“Teie tellisite takso lennujaama?”
“See on tõsi. See puhkuseleminek on alati üks igavene sebimine,” ütles mees.
Sebimine? Mida kuradit ta sellega mõtles? Tõstsin kohvrid autosse, kuna vana läks tagaistmele. Vaatasin peeglisse ja nägin ärevaid silmi, mis vilasid ühelt küljelt teisele. Tegelasel oli seljas S-Style Seppälä satiinjope, mille alt vilkus havai särk ja väikese sõrme paksune kuldne kaelakett. Panin imeks, et ta külmast ei värisenud, jõulud olid ju juba ukse ees. Kiilaspead püüdis reisumees varjata nii, et kammis vasakult poolt juuksed mingi plögaga üle pea paremale. See oli kindlasti pärast esimest tuulepuhangut päris eksootiline vaatepilt. Želeed oli nii palju, et tukk oleks kindlasti püsti nagu kaevukaas.
“Kas te sõidate juba pikka aega taksot?” küsis vana minu poole vaatamata.
“Ei, see on esimene sõit.”
Rannalõvi pea jäi pidama, nagu oleks talle jäätisepulk perse torgatud.
“Te olete siis esimest korda taksos?”
“Kuidas nii?”
“Täna on teie esimene päev taksojuhina?”
“Kahjuks mitte. See on mu esimene tellimus täna.”
“Jaa, jaa… Ah siis sedapsi jah,” ümises vana ja patsutas oma vasakut tukka paremini peanaha külge.
Mulle oli õpetatud, et juht ei tohi vestlust alustada ja selle eest olin nüüd tänulik. Seisime südalinna ummikus. Äkki koputas tüüp mulle õlale. Ehmatasin jubedalt.
“Kas teil on siin autos raadiot?”
“Mida? Ah et kas on raadiot? No muidugi on. Mis jaama peale panen?”
“Kas seal on mõni kodumaist muusikat mängiv jaam, nii minekule saateks?”
“Kas SuomiPop sobib?”
“Kas sealt tuleb seda rätätätää-muusikat?”
“Mis on rätätätää-muusika?”
“Selline kitarripläristamine.”
Keerasin SuomiPopi peale, kust lasti parajasti J. Karjalaise lugu “Jussi olet hyvä”.
“See on tore muusika,” leidis vana ja hakkas tagaistmel õõtsuma, nii et terve auto kiikus. “Mina olen muide Seppo.”
“Väga tore, Seppo…”
Panin imeks, miks kõik kliendid tahtsid mulle oma nime öelda. Mina küll takso- ega bussijuhtidele kunagi oma nime ei öelnud.
Jõudsime lõpuks Mäkelänkatule. Satiinjope kahises, kui reisumees põuetaskust lapikut pudelit õngitses.
“Kas teid häirib, kui ma võtan ühe lonksu teravat kõhurohuks?”
“Muidugi mitte. Mis see minu asi on, kui sa mulle tagaistmele ära ei kustu.”
“Jaa, ei kustu…” naeris Seppo ja võttis pudelist lonksu. “Sedapsi siis…”
Vaatasin imestades peeglisse. Kummaline vana.
“Kas te tahaksite teada, miks ma siin tagaistmel istun?”
Küsimus tundus nii napakas, et vaatasin uuesti peeglisse.
“Ma võitsin lotoga.”
“Ah nii, me oleme siis saatusekaslased.”
“Tõesti või?” innustus Seppo. “Kui palju te võitsite?”
“Nelikümmend kaheksa marka.”
“Vabandust. Nüüd ma ei mõistnud.”
“Just. Nelikümmend kaheksa marka.”
Seppo oli endiselt hämmelduses.
“See on siis praeguses rahas kaheksa eurot, umbes,” selgitasin.
Tüüp suges kimbatuses oma rasvast tukka.
“Noh, seda et, mina võitsin peavõidu.”
Pöörasin hämmeldunult pead.
“Mida kuradit! Palju tuli?”
“Mitu miljonit…” häbenes Seppo. “Veel kaks aastat tagasi olin vaene väike kartulikasvataja Lopel, aga siis see eluke muutus.”
“No seda kindlasti.”
“Aga see on toonud kaasa ka probleeme.”
“Mis kuradi probleeme sellest tulla saab, kui arvel on paar milli vaba raha?”
“Inimesed muutuvad ahneks. Praegugi pean hoidma reisiraha sellises särgi alla kinnitatavas salarahakotis,” ütles Seppo ja tõstis oma havai särgi serva üles.
Selle alt paljastus poid meenutav kõht, vöörahakott ja nabast ülespoole jooksev pikk arm.
“Kust sa selle said?” uudishimutsesin.
“Citymarketist ostsin.”
“Ma mõtlesin seda armi.”
“Ah see,” naeris Seppo ja kratsis armi. “Mul oli Lopel selline tore naaber, kes ajas vahetevahel puskarit. Ükskord kutsus mu maitsma ja sai pisut liiga palju võetud.”
“Ära jama! Kas liigsest puskaritimmimisest võib kõht lõhki minna?”
“Nüüd te saite valesti aru. Sõitsin joobnult jalgrattaga oma õuel olnud kartulipanemismasinale otsa. Põrn lõhkes ja see tuli eemaldada. Sedapsi jah…”
“Põrn? Et pirn või?”
“Ei, mu kõhus olnud siseelund, mille nimi on põrn.”
“Ära jama,” imestasin. “Sul ei olegi siis põrna või?”
“Ei.”
“Aga nupp ikka nokib?”
“Kuidas põrnata olemine seda mõjutab?”
“No see kõlab nagu mingi sitaks tähtis elund.”
“Aga nupu nokkimisega pole sel midagi tegemist. Ainult vere punaliblede antikehade tootmisega.”
“Ära rohkem räägi, mul hakkab paha.”
Sõitsime pisut vaikselt edasi, kuni Seppo Lopelt kaevas õlakotist välja pooleliitrise vichypudeli ja pakkus seda mulle.
“Vichyt soovite?”
Vaatasin imestades pooltühja pudelit.
“Ei, tänan.”
Seppo keeras korgi peale tagasi ja toetus vastu seljatuge.
“Kõige rohkem kardan ma, et kaotan oma raha narkokurjategijatele,” tunnistas Seppo.
Vaatasin tüüpi, aga mulle ta küll narkar ei tundunud olevat.
“Kuidas nii?”
“Neil ei jätku ju narkootikumide jaoks raha ja siis tuleb seda riisuda rikastelt, nagu näiteks minult.”
“Aga ega sul ei ole ju mingit “Hei, olen lotomiljonär”tätoveeringut.”
“Küllap nad juba pihta saavad, kellel on raha ja kellel mitte. Ma leiutasin oivalise lahenduse aina levivale narkoprobleemile. Võtate ehk vichyt?” küsis tuhlikasvataja silmagi pilgutamata.
“Ei.”
Seppo võttis sisse parema asendi ja rääkis oma plaanist.
“Te olete ju kindlasti märganud, et narkoprobleemidega kaasneb hulgaliselt kuritegevust.”
“Jaa, ega need narkarid mingid erilised mungaõpilased ole.”
“Teate, millest see tuleb?”
“Millest see tuleb? Kurat, see on ju Soomes keelatud!”
“Just nimelt! Selles peitub ka lahenduse võti.”
Seppo otsis kotist paberit ja pliiatsit. Samal ajal märkas ta oma vichypudelit.
“Kas muide