Märgitud mees. Stella Cameron
Читать онлайн книгу.
keeras end küljega laua poole ja tõstis jala teisele põlvele. Raudse tahtejõuga vaikne rahusobitaja Roche ütles märksa vähem, kui mõtles, palju vähem. Max oli ainus, kes suutis vaatamata kaksikvenna saladuslikule käitumisviisile ta mõtteid lugeda. Kumbki ei kasutanud liigseid sõnu.
„Noh, kurat, hakkabki sadama,“ ütles Kelly ja tõstis pilgu, et vaadata katuseaknale langevaid esimesi suuri vihmapiisku. Ta langetas häält. „Lähen närvi, muud ei miskit. Sul on õigus, otsin probleeme. Püüan sellest üle saada.“
„Unusta ära,“ ütles Max. „Mõnda aega hoiame silmad lahti. Pikapeale õpime aga seda unustama.“ Ta ei öelnud, et nad hoiavad silmad lahti, püüdes kuulda ebaloomulikest surmajuhtumitest, mida võidaks määrida Maxi kaela, nagu oli juhtunud kahe omavahel viieteistkümne aastase vahega aset leidnuga, millest viimane toimus kolme aasta eest. Samuti ei maininud ta seda, et püüdis mitte välja näidata, nagu hooliks ta mõnest naisest enam kui lihtsalt niisama tuttavast, kuna lähedasem seos temaga võib selle daami tervisele saatuslikuks saada. Kelly ja Roche arvasid, et Annie Duhon on pelgalt teretuttav.
„Heakene küll,“ ütles Roche, tõmmates tagataskust pesapallimütsi ja seda lauale heites. „Kas ongi kõik, Kelly? Sa oled närvis ja tahtsid, et me kõik siia koguneksime, et sa sellest rääkida saaksid?“
„Võttes arvesse, et sa oled psühhiaater, ei oska sa üldse inimestega ringi käia,“ ütles Kelly kandilist lõuga ette ajades. „Ma juba ütlesin, et olen pinges, kuid me pole mitte sellepärast siin. Tahtsin minna kuskile, kus saame rääkida nii, et poleks ohtu, et Devolid või need õnnetud ehitustöölised meie juttu pealt kuulevad.“
„Tõesti või?“ Roche vaatas lähima laua poole, kus neli meest ilmutasid kähku suurt huvi oma söögi vastu. „Räägi siis. Vaikselt. Ja ehitustöölised teevad oma tööd hästi. Tundub, et nad saavad õigeks ajaks valmis ja seda ei juhtu just eriti sageli.“
Kelly toetas küünarnukid lauale ja toetas näo kätele. „Lihtsalt ma pole selles kohas enam nii kindel, muud ei midagi.“
Roche ja Max vaatasid korraks teineteisele otsa ja Roche raputas kergelt pead.
No nii, mõtles Max, nagu ikka pidid nad arvestama Kelly ennustamatute tujudega ja talle järele andma. „Mis sa sellega öelda tahad?“ küsis ta, suutmata vastu panna. „Kui sa väidad, et teeme Green Veilis avamisega vea, siis oleksid sa pidanud suu juba aasta tagasi lahti tegema.“
„Sa olid sellest nii sisse võetud,“ ütles Kelly, nägu ikka veel kätele toetumas. „Su semu Reb Girard ütles sulle, et see on pakku pugemiseks hea koht ja sina uskusid teda. Ma ei tea enam, mida sellest arvata.“
„Mina usun teda endiselt,“ ütles Max ja tundis, et hakkab marru minema.
Roche’i krabid saabusid taldrikul särisevana lauda. Ta tänas ettekandjat, kes vaatas pisut liiga pikalt ta ääretult sinistesse silmadesse ja enne lahkumist Kelly poole.
„Rebi isa oli siin linnaarstiks ja tema hoolitseb siinse rahva tervise eest juba teist põlvkonda. Ta peaks ju teadma, kas see on kolgas või ei. Pooled ta arvetest või enamgi veel makstakse kanade ja munadega – kui veab, siis singiga.“
„Vaene doktor Reb,“ ütles Kelly, vedades sõrmedega mööda nägu allapoole, kuni ta silmad nähtavale ilmusid. „Tema ja ta arhitektist mees lausa suplevad rahas. Mehe omandis on peaaegu pool linnast.“
„Ja mis siis?“ Kui Kellyl oli käsil mõni selline faas, siis ei jõua nad kuskile välja. „Ma pean minema.“
„Oota,“ ütles Kelly käega vastu lauda lajatades. „Ma ütlen, et peaksime kaaluma maja müüki panekut ja siit minema kolimist, kuni see veel võimalik on. Keegi mõtleb välja, kes sa oled. Ma lausa tunnen seda. Su sõbra Rebi sugulane otsib pidevalt kõntsa, mida oma ajalehte pista. Sina pakuks talle pikaks ajaks ainest.“
Mainitud sugulane oli Lee O’Brien, kes elas Girardide juures Cloud’s Endis ja andis välja linna ainsat ajalehte Toussaint Trumpet.
„Sa ei tea pooligi asju, mis siin vaikses kolkas aset on leidnud, või kuidas?“ küsis Kelly.
Max arvas, et teab kõike, mis teadmist väärib, kuigi osa sellest talle ei meeldinud. Kuid see ei teinud veel Toussaintist suurlinna. „Neil on siin omajagu ebaõnne olnud – kriminaalset – kuid sellega on ühel pool. Varem või hiljem tuleb mu minevik ilmsiks. Keegi räägib kindlasti välja ja eks siis paistab, kuidas kohalikud suhtuvad. Kuid praegu ei saa asjade üle kurta.“
„Jah,“ ütles Roche. „Mulle tundub, et sulle meeldib siin päris hästi ja mulle ka. Mis sinul selle linna vastu on, Kelly?“
Selle tulemuseks olid suured silmad. „Ma jumaldan siinset elu. Eriti veel siis, kui tundub, nagu näeksin mõne etenduse esmakordset lavastust.“
Max hakkas naerma. „Kui sa vaid ise teaksid, kuidas su jutt kõlab, muudaksid sa teemat. Sa võid minna millal iganes vaatama mõnd etendust või mida tahad – või keda tahad – niipea, kui sul selleks tuju tuleb. Kui sa ei taha, ei pruugi sa üldse siin olla.“
„Nii et te ei kavatse siis ringi mõelda?“ küsis Kelly.
„Ei.“
„Mina samuti mitte,“ ütles Roche.
Naeratus, milles oli sellist siirast sarmi, mis kindla peale relvituks tegi, muutis Kelly hoopis teiseks. Ta hakkas naerma ja heitis pikaks kasvanud kartulikoore karva juuksed kuklasse. „Lihtsalt kontrollisin.“
Roche kargas esimesena püsti ja raputas Kellyt õlast. „Siga! Sina ei muutu ka iial. Välja. Ma kolgin su vaeseomaks.“
Mõistus sai Maxi just õigel hetkel pidama ja ta vajus tagasi istmele, kuid vaatas muheldes, kuidas teised kaks naljatledes maadlesid. „Härraspsühhiaatri poolt peen keelekasutus,“ ütles ta. „Sa oled meie lollimängu siin juba piisavalt kaua kuulanud. See polnud naljakas, Kelly, aga sul on alati julmad naljad olnud.“
„Tahtsin meid vaid korraks kokku saada,“ ütles Kelly ja andis Roche’ile heatujuliselt obaduse. „Kuid tunnen kergendust kuuldes, et sa ei näe maailma läbi roosade prillide, Max. Kurat, saa aru, ma olen ju sinu pärast mures, Roche samuti. Sa oled paraja jama sees ja me ei taha, et see juhtuks taas seal, kus sa end turvaliselt tunned.“
Maxil hakkas sees keerama, kuid ta sundis suunurgad naeratusele. „Mu silmad on avatud,“ ütles ta. Tal polnud vähimatki plaani jagada mõningaid peas pöörlevaid mõtteid. Green Veilist saab asja. Nad Roche’iga moodustasid hea paari ja koos hoolikalt valitud meeskonnaga saavad nad asuda uuesti selle kallale, mida armastavad. Kelly finantsoskused muutsid kõik lihtsamaks ja võib-olla oligi hea, et ta kõiki kahe jalaga maa peal hoiab.
Pappy restoranis oli rahvast rohkem kui tavaliselt, kuigi vaikne polnud siin iial. Iga natukese aja tagant avanes peauks ja sealt sisenesid uued kliendid. Siis avanes see taas ja sisse astus Annie. Carmen läks kohe Annie juurde ja nad vahetasid mõned sõnad, enne kui Annie otse oma kabinetti läks ja enda taga ukse sulges.
Max tõmbus pingesse. Annie polnud vaadanud ringi, kas ta on siin, kuid ilmselt oli ta arvanud, et Max on nüüdseks juba lahkunud. Ta jääb lähedusse seniks, kuni vennad on lahkunud, ja tuleb siis tagasi, et Anniega rääkida. Pinge õlgades andis järele. Muretsemiseks polnud vähimatki põhjust.
Mitte eriti kaugel kohast, kus istus Max, jälgis keegi ta reaktsioone Annie Duhonile. Nauding, leidis vaatleja, tohtrihärra tundis Anniet nähes suurt rahulolu. Ta tahtis naist – seda oli ta näost näha. Kui sobilik.
NELJAS PEATÜKK
Gator Hibbs ja ta naine Doll, Toussainti ainsa hotelli Majestic omanikud, saabusid lauda. Gator kohendas ebakindlalt oma suurt keret ja võttis peast kulunud pesapallimütsi, tuues nähtavale higistava kiila pealae. Doll seisis mehe taga, just nagu oleks ta häbelik, mis Maxi kogemuste kohaselt polnud üldse tema moodi. Mittemidagiütleva välimusega, kummiga kuklasse kinnitatud õhukeste pruunide juustega Dolli silmad olid ta ainsaks tähelepanuväärseks omaduseks. Need ei sobinud temaga kokku. Need olid helehallid ja suured, just nagu oleks ta pidevalt millegi