Must rada. Antonio Manzini
Читать онлайн книгу.
tõusis voodist, läks tugitooli juurde, istus ja hak-kas kingi jalga panema. Rocco Schiavone kandis ainult Clarkse, sest ta ei tunnistanud ühtegi muud marki jala-nõusid. Nora jäi voodisse. Ta tundis end natuke rumalalt, lebades seal niimoodi meigituna ja satiini mähitult. Nagu kaetud laud ilma külalisteta. Ta tõusis. „Kahju. Valmis-tasin sulle õhtusöögiks rakletti“.
„Misasja?“ küsis aseprefekt kahtlustavalt.
„Kas sa pole seda kunagi söönud? Raklett on tald-rikutäis sulatatud fontina-juustu, mida süüakse artišok-kide, oliivide ja salaamilõikudega.“
Rocco tõusis ja tõmbas ümmarguse kaelusega kamp-suni selga. „Selge. Kindlasti kergesti seeditav.“
„Kas me homme kohtume?“
„Kust mina tean, Nora! Ma ei tea ju isegi, kus ma homme olen.“
Ta väljus toast. Nora ronis mossitades voodist välja. Ta jõudis mehele välisukse juures järele ja sosistas talle kõrva: „Ootan sind.“
„Ega ma buss ei ole!“ ütles Rocco. Siis ta naeratas: „Nora, anna andeks, aga täna on vale päev. Sa oled era-kordselt kaunis naine. Kindlasti Aosta vaatamisväärsus number üks.“
„Peale Rooma-aegse võidukaare.“
„Mul isiklikult on Rooma-aegsetest kivikamakatest kõrini. Sinust mitte.“ Ta suudles naist rutakalt huultele ja sulges enda järel ukse.
Nora oleks tahtnud naerda. Selline oli Rocco Schia-vone. Võta või jäta. Ta heitis kiire pilgu pendliga kellale, mis esiku seinal rippus. Tal oli just niipalju aega, et he-listada Sofiale ja sõbranna kinno kutsuda. Ja pärast võib-olla pitsat sööma minna.
Trepikoja uksest väljudes tundis Rocco, kuidas jäine käsi tal kõri pigistas.
„Kuradi külm!“
Auto oli pargitud majast saja meetri kaugusele. Niipea kui ta astus kõnniteele, mida kattis valge märg lumi nagu glasuur, hakkasid ta jalad Clarkside sees külmetama. Läbilõikav tuul lõõtsus inimtühjadel tänavatel. Ta istus Volvosse ja lülitas kiiresti soojenduse sisse. Ta puhus oma kätele sooja hingeõhku. Vaid saja meetri peale olid need külmetama hakanud. „Kuradi külm!“ kordas ta nagu mantrat. Need sõnad kleepusid koos hingeauruga auto esiklaasile ja see läks uduseks. Ta käivitas diiselmootori, vajutas klaasisulatusnuppu ja naelutas pilgu sepistatud tänavalaternale, mis tuules kõikus. Selle valguskoonuses lendlesid lumehelbed pimeduse taustal nagu tähesadu.
„Lund sajab! Seda ma arvasin!“
Rocco lükkas tagurpidikäigu sisse ja sõitis Duvet’st minema.
Ta peatas auto oma kodu ees Piave tänaval, kus politsei-nik Pierroni BMW teda juba ootas, mootor surisemas. Rocco ronis sisse. Pierron oli auto salongi 23-kraadiseks kütnud ja Roccot valdas mõnus heaolutunne, nagu oleks keegi ta villase teki sisse mähkinud.
„Italo, ega sa uksekella ei helistanud?“
Pierron lükkas käigu sisse: „Nii loll ma ka ei ole, härra komissar.“
„Tubli. Aga sellest kohutavast harjumusest mind ko-missariks kutsuda pead sa nüüd lahti saama. Komissare pole enam olemas.“
Kojamehed pühkisid auto esiklaasilt lumehelbeid.
„Kui juba siin lund sajab, siis kes teab, mis Champo-lucis veel toimub,“ sõnas Pierron.
„Kui kõrgel see asub?“
„Tuhat viissada meetrit merepinnast.“
„Ah sa kurat!“ 137-meetrine Monte Mario küngas Roomas oli kõige kõrgem koht merepinnast, kuhu Rocco jalad eales olid astunud. Kui välja arvata viimased neli kuud Aostas 577 meetri kõrgusel. Ta ei kujutanud ette, kuidas mitme tuhande meetri kõrgusel saab üldse elada. Ainuüksi mõte sellest pani tal pea ringi käima.
„Ei tea, mida teevad inimesed tuhande viiesaja meetri kõrgusel?“
„Suusatavad. Ronivad jääliustikel. Suvel matkavad.“
„Ah või nii.“ Aseprefekt võttis politseiniku suitsu-pakist ühe Chesterfieldi. „Mulle meeldib Camel.“
Italo muigas.
„Chesterfield on raua maitsega. Osta Camelit, Italo!“ Ta süütas suitsu ja tõmbas esimese mahvi. „Tähti ka pole,“ lausus ta aknast välja vaadates.
Pierron keskendus sõidule. Ta teadis, et kohe alustab Rocco oma tavapärast melanhoolset sonaati. Nii ka oli: „Roomas on ka praegu külm, aga kui tuleb põhjatuul, puhub see pilved laiali. Päike hakkab paistma, õhk on jahe. Terve linn on punakasoranž, taevas on selge ja sinine, munakividest sillutisel on ütlemata mõnus jalu-tada. Põhjatuul toob kõik värvid esile, see on nagu tolmu-lapp, millega antiikmaal puhtaks pühitakse.“
Pierron pööritas silmi. Ta oli Roomas vaid korra elus käinud, viis aastat tagasi, ja seal kolm päeva järjest haisu pärast oksendanud.
„Ja naised. Sa ei kujuta ette, kui palju ilusaid naisi on Roomas. Võib-olla ainult Milanos on neid rohkem. Kuule, seal sa ikka oled käinud?“
„Ei ole.“
„Siis on küll pahasti. Pead Milanosse minema. See on imeline linn. Aga seda tuleb tundma õppida.“
Pierron oli hea kuulaja. Mägedes sündinud mees os-kas õigel hetkel vaikida ja rääkis siis, kui vaja oli. Ta oli 27-aastane, aga nägi kümme aastat vanem välja. Ta ei olnud Val d’Aostast peaaegu mitte kunagi lahkunud, välja arvatud need mõned Roomas veedetud päevad ja üks nädalane reis oma ekskallima Veronicaga Djerbale.
Italole meeldis Rocco Schiavone, sest ta oli lihtne mees ja temalt oli alati midagi õppida. Ühel päeval kavatses ta aseprefektilt, keda ta jätkuvalt komissariks kut-sus, Roomas juhtunu kohta küsida. Aga nende tutvus oli alles noor, Italo tundis, et praegu ei olnud veel õige aeg detailidesse laskuda. Seni oli ta oma uudishimu taltsutanud dokumentides ja raportites sorides. Rocco Schiavone oli Roomas palju juhtumeid ära lahendanud, seal-hulgas mõrvu, röövimisi ja väljapressimisi. Teda oli ees oodanud hiilgav karjäär. Aga äkki oli Schiavone täht kursilt kõrvale kaldunud ja kukkunud taevast otse Val d’Aostasse, kuhu ta distsiplinaarkaristuseks kiirelt ja vaikselt saadeti. Italo ei olnud veel suutnud välja selgitada, mis sellise pleki Rocco Schiavone CV-sse oli jätnud. Polit-seijaoskonnas oli asja arutatud. Caterina Rispoli kaldus arvama, et põhjuseks oli Schiavone ülemäärane otse-kohesus. „Ju ta astus mõnele tähtsale isikule varba peale, Roomas käib see kergelt.“ Deruta aga oli veendunud, et ta otsustati ära saata, kuna ta käis kellelegi närvidele ja tal puudusid õiged tutvused. D’Intino kahtlustas naisi. „Võib-olla hakkas ta mõne sellise naise vastu huvi tund-ma, kelle oleks pidanud rahule jätma.“ Italol oli oma teooria, aga ta hoidis seda saladuses. Ta pidas silmas Rocco Schiavone kodust aadressi: Alessandro Poerio tänav Gianicolos, kus korterid maksid üle 8000 euro ruutmeetri kohta, nagu ta oma Gressoneys tegutsevalt kinnisvara-agendist nõolt teada oli saanud. Aseprefekti palga eest sellist korterit juba ei osta.
Rocco kustutas sigareti tuhatoosis. „Millest sa mõt-led, Pierron?“
„Ei millestki, dottore. Meie sõidust.“
Rocco vaatas vaikides kiirteele langevaid lumeräitsa-kaid.
Kui nad Champoluci peateelt oma pilgu üles mäe poole tõstsid, paistsid metsa vahelt tuled. See oli halogeenlam-pidega valgustatud sündmuskoht. Pilku teritades võisid nad seal näha politseinike ja sahajuhtide tumedaid kogusid. Uudis laiba leidmisest oli levinud kiirelt nagu kulu-tuli. Inimesed seisid summas köisraudtee jaamahoone ees ja vahtisid, kaelad õieli, metsatuka poole mäenõlval. Neil kõigil mõlkus meeles üks ja sama küsimus, millele nad arvatavasti niipea vastust ei saa. Nende seas oli purjus inglise turiste, aga ka mureliku ilmega itaallasi. Kohalikud lõõpisid murdekeeles, kujutades ette, mis näo teevad järgmisel hommikul Milanost, Genovast ja Piemon-test saabuvad suusatajad, kui nad leiavad eest suletud suusaraja.
Italo peatas oma BMW köisraudtee jaamahoone ees. Aostast kohalejõudmiseks oli neil kulunud poolteist tundi.
Mööda kurvilist maanteed üles mäkke sõites oli