Maali mulle lootus II osa. Vennad. Erika Nessel
Читать онлайн книгу.
oma teed. See oli tema valik. Ta ei jätnud mind maha, ta hoolitses mu eest.”
„Sa kaitsed teda endiselt, hoolimata sellest, et ta sind lolliks tegi. Kui ta sinust hooliks, hoiaks ta sinuga sidet, kas pole nii. Ma ju ütlesin kohe, et ta vaid kasutab sind ära. Kas ma valetasin? Ma ju tunnen teda läbi ja lõhki. Sina aga oled lihtsalt üks järjekordne sinisilm, kes usub pimesi tema lubadusi. Te, naised olete kõik ühesugused!” Ta näis olevat nördinud.
„SINA see-eest näed temas ainult kõike halba!” tõstsin ma reavukalt häält. „ Sa isegi ei ürita näha temas ka midagi head! Mina nägin see-eest tema paremat poolt – ja seda on palju enam kui halba! Ta pole ei loll ega argpüks – selliseks teeb teda vaid sinu enese suhtumine! Ta on kõige vapram poiss, keda ma tunnen! Ja ta on tark ja kaval ja ma usun, et sa ei leia ilmaski teda üles, kui ta ise end sulle kätte anda ei taha!”
„Pea nüüd kinni, kaunitar! Sul on karmid sõnad, ei tasu neid karjuda üle terve tänava!” püüdis Steven Jason mind ruttu vaigistada.
„Siis jäta lõpuks oma vend rahule! Las ta olla kuskil seal, kus ta on, jäta sina ta lihtsalt rahule! Ma vihkan sind kõige selle eest, mis sa talle teinud oled! Sest ajast, kui taipasin, milline rõve pervo sa oled, kuidas sulle meeldib nõrgemaid alandada! Sa pole mingi jumal, Steve, et otsustad teiste elu üle! Sa oled sama palju väärt, kui koerapask tänavanurgal!” Seda viimast ma juba täitsa karjusin talle näkku, teades juba ette, et säärane rünnak paneb tema suu ruttu kinni. Steve ei salli, kui tema patte kõigile kuulutatakse. Ülejäänu mind hetkel ei huvita.
”Olgu siis nii, HÜDRA!” vangutades ähvardavalt pead, surus Steve läbi hammaste. Ta taganes minust samm-haaval oma lumivalge „Hyundai” poole. „Ega Lance ei pääse mu käest. Ja mida kauem ta end peidab, seda halvem talle endale. Ja sina, Lorie, vaata temaga ette, sa võid kergesti kahe tule vahele jääda. Ära minuga niimoodi mängi, plika!” Hüvastijätuks saatis ta mulle ühe väga kurjakuulutava pilgu, istus autosse ning „Hyundai”, keerates end vurrina keset tänavat ringi, sööstis täiskiirusel minema.
Ma seisin kui soolasammas ning vaatasin talle järele, teades kindlalt, et see polnud kaugeltki mitte viimane kohtumine mr. Steven Jasoniga.
Õnneks ei näinud ma Steven Jasonit veel niipea. Ta kadus taas ning Jumal olgu selle eest tänatud.
Juba nädala pärast koondati mind lõplikult. Jälle jäin ma oma tööotsast ilma. Püüdsin kohe leida ruttu uut kohta, kuid peagi loobusin ja lõin lihtsalt käega. Esialgu võib ju elada edasi Onni kulul, küll ehk aeg pöördub ükskord taas minu kasuks.
Danger oli see alatu tüüp, kes kasutas kohe olukorda ära, et ma jälle rohkem hakkasin Onnis viibima ning puges osavalt mulle külje alla. Äkki avastasin, et meil on temaga päris palju ühiseid jooni. Ma justnagu keeldusin varem uskumast, et Bill Tanger oskab käituda nagu tõeline gentelman. Miski tärkas mu hinges ja ajas taas võrseid. Kas on võimalik, et ma hakkasin temasse tõesti armuma?
Ta polnud iialgi nii nahhaalselt pealetükkiv nagu Funkie. Ta mõistis luua romantilist suhet ka ilma seksita, sellega näitas ta igati, et arvestab kõiges minu sooovidega. Polnud ju kellelegi uudis, et ta algusest peale on minust kõrvuni sisse võetud, kuid see, mida ta nüüd tegi, oli midagi uut. Ta jättis mulle alles vabaduse, ei maininud poole sõnagagi oma tegelikke soove. Ta lihtsalt kutsus mind parki jalutama, rääkis endast ja imetles looduse ilu. Ta oli valmis mind otsast-lõpuni ära kuulama, ei katkestanusd ka siis, kui julgesin talle rääkida Lance Jasonist, meenutades oma tundeid tema vastu. Ta kuulas ja lohutas, justnagu tahaks ta tõepoolest uskuda ja loota koos minuga, et Lance ei ole lõplikult kadunud. Et ükskord tuleb ta kindlasti veel tagasi. Loomulikult ei uskunud ma tema siiraid sõnu. Armunud mees ei talu iialgi konkurenti. Nii on alati olnud ja nii ka alati jääb, kuid Danger oskas oma tõelisi tundeid hämmastavalt hästi varjata. Ilmselt oleks ta meelsasti Lance ´ile juba praegu haua valmis kaevanud, et mitte raisata aega, kui ta tõesti kord tagasi ilmub. Niisiis püüdsin ma enamuse mõtteid siiski enda teada jätta, sest ma teadsin, et Danger on armukade, ükskõik, kui hästi ta seda ka ei varjanud. Sel teemal oli targem rääkida Slipiga, sest tema oli tõesti mulle ainult sõber.
Ühel kaunil kuuvalgel augustikuu õhtul kutsus Danger mind oma autoga sõitma nagu ta nii mõnigi kord varem oli teinud. Seekord lubas ta mind viia varemetesse. Mitte sinna, kus vanas koolimajas lootis Horror uute kogemuste varal targemaks saada. Olid meil läheduses veel ühed varemed. Ammuilma maha põlenud mõis natuke linnast väljas, pargi serval.Kõrge künka tipul seisid sellest veel püsti tontlikud varemed, ei midagi muud. Puud- põõsad püüdsid seda suve jooksul endi taha ära peita, nii et ega see hästi enam igaühele silma ei paistnudki. Ma teadsin, et Dangeril on sääraste kohtade suhtes oma nõrkus. Ta ütles, et ka majadel on hing ja see seal kindlasti leinab pererahvast just nii nagu inimene, kes õnnetuse tagajärjel kaotab kõik, mis tal kunagi oli.
Lähenedes tondilossile hakkas mul veidi kõhe. Ma küll usaldasin Dangerit täiesti, kuid see koht iseenesest ei meeldinud mulle.
„Miks sa mind siia tõid?” küsisin ma kõhklevalt, olles siiski valmis temaga kaasa minema, kui ta mind varemete poole tulema kutsus. Hoidsin kinni tema käest, kõndides vihmaniiskes pikas rohus. Kuu säras vaid üürikest aega, sest üks pilv oli läinud ja teine, äikese müristades eemalt tulemas.
„Ma tahaksin tutvustada sulle oma veidrusi,” ütles ta. See oli tema poolt ka kogu selgitus toimuva kohta. Nii me kõndisime künka tippu ja sisenesime varemete kõrgete seinte vahele. Pimedus mähkis meid endasse, kui mööda kitsast keerdtreppi astusime käsikäes teisele korrusele. Meie kohale jäi veel kolmaski korrus. Ma tundsin end halvasti, miski õhkus seintest – kurjus… või mitte. Mulle ei meeldinud see koht, see oli ohtlik, kuidagi ähvardav. Või mina ei meeldinud sellele majale. Mälestused minevikust muutusid piltideks kuskil mu ajus. Ma ei näinud, ma tunnetasin mingi seitsmenda meelega, kuidas maja mulle oma sündmustest räägib.
Danger usub kaljukindlalt, et kõigil esemetel ja hoonetel ja kõigel loodul – olgu ta Jumala või inimkäega tehtud – on olemas hing ja mingi isemoodi teadvus. Inimesed ei peatu, neil on alati kiire ja enamasti ei vaevu nad tähelegi panema, mis toimub nende kõrval. Kui nad ei kuula isegi teine- teise muresid, pole ju siis ka midagi imestada, kui nad ei suuda hoomata teistsuguse olendi ehk teadvuse tasandeid, tundeid või mõtteid. Sellest on raske aru saada ja ega minagi hästi taibanud, mida nimelt Danger oma teooriatega mulle selgitada püüdis. Nüüd aga tundus mulle, et see majajäänuk siin igatseb tohutult inimeste ja suhtlemise järele, et ta samas tervitab Dangerit, kuid põlgab ära mind, kes ma teda ei mõista. Ta peaks ju olema ammuilma surnud, kuid ilmselt siiski ei ole. Ei lõpe tema elu enne, kui viimnegi kivi oma kohalt minema veetakse. Ja võib-olla jääb temast ka siis veel midagi alles.
Bill näitas mulle lääne poolt lähenevaid hirmuäratavaid äikesepilvi. Nad tulid kiiresti lähemale, all nende sähvimas nooled. Taevas oli päikeseloojangust veel natuke punane, värvis altpoolt pilvi, nii et nad meenutasid justkui roiskuva liha räbalaid. Mul käisid judinad üle selja. Äike polnud just mu lemmikute hulgast. Just selline võiks välja näha maailmalõpp… võ põrgu. Vaade teise korruse aknast oli tontlikult lummav, tõeliselt võimas, ja näis, et Danger kogu täiega nautis seda vaadet.
Ma vaatasin silmanurgast Dangerit, kes näis sootuks mind unustanud olevat. Näol mänglemas kummaline naer, pea kuklasse heidetud, ootas ta midagi võimsat ja kaunist, justkui mõni võlur muinasjutust, kes ootab õiget hetke, et hakata nõiduma. Esimene vali kõuekõmin pea kohal pani mind Billyle lähemale nihkuma. Ta embas mind ühe käega ja julgustas vastu võtma tema erakordset hullust. Järgmine tuulehoog surus puud all pargis looka ja keerutas lehti üles varemete poole. Mõni keerles minust mööda, langes tuppa. Tuul sasis juukseid, ta oli külm, värskusest tulvil, metsikult vabastav iil.Siis langesid esimesed vihmapiisad, korraks vaid, kuni saabus tohutu vihmasein. Just halli seinana kihutas see meile vastu, kattis taeva musta linaga ja puistas vihmapiisku meile armutult näkku. Bill naeris ja hüples nagu väike laps, kastes end meelega märjaks. Ta oli nii õnnelik nagu ei kunagi varem. Lasi oma tunded valla, embas mind ja hüüdis üle tohutu piksekärgatuse: „See on ju nii vahva! Hüdra, see on vägev!” Ebamaiselt sinakas valgus pimestas mind, kui Bill, suutmata end enam talitseda, mind äkki sealsamas kirglikult