Komandandi tydruk. Pam Jenoff
Читать онлайн книгу.
visati, on ta rohkem kodus, aga tema poliitkoosolekud toimusid nüüd lausa metsikus tempos ja neid peeti salaja erinevates korterites üle linna ja öösiti. Ehkki ta ei öelnud midagi, hakkasin aru saama, et need koosolekud on kuidagi seotud natsidele vastu hakkamisega. Ma tahtsin paluda, anuda, et ta lõpetaks. Ma kartsin kohutavalt, et ta arreteeritakse või juhtub midagi veel hullemat. Teadsin siiski, et minu muretsemine ei jahutaks tema kirge.
Septembri lõpus ühe teisipäeva õhtul jäin ma teda oodates tukastama. Ärkasin mõne aja pärast. Meie öökapil olev kell näitas üle kesköö. Ta oleks pidanud juba kodus olema. Hüppasin voodist välja. Majas oli vaikne, välja arvatud minu paljaste jalgade tatsumine parketil. Mu aju töötas täistuuridel. Kõndisin majas ringi nagu hullumeelne ja vaatasin iga viie minuti tagant välja tänavale.
Veidi pärast poolt kahte kuulsin köögist hääli. Jakob oli tulnud sisse tagauksest. Tema juuksed ja habe, alati hoolitsetud, olid nüüd sassis. Ülehuule kohal oli kitsas higitriip. Ma heitsin värisedes käed talle ümber kaela. Ta võttis sõnatult mu käest kinni ja viis meie magamistuppa. Ma ei üritanud rohkem rääkida, sest ta lükkas mu voodile pikali ja tuli mulle peale, tegutsedes pakilisemalt kui kunagi varem.
„Emma, ma pean ära minema,” ütles ta pärastpoole, kui me lebasime pimeduses, kuulatades möödasõitvate trollide mürinat. Armatsemise ajal minu nahale tekkinud higi oli jahedas sügisõhus kuivanud ja mul oli külm.
Minu sisemus kiskus pingule. „Töö pärast?”
„Jah.”
Ma teadsin, et ta ei pea silmas endist tööd ülikoolis. „Millal?” küsisin ma väriseva häälega.
„Varsti… mõne päeva pärast.” Jakobi hääles oli pinge, mis andis mõista, et ta ei räägi mulle kõigest, mida teab. Ta keeras end külili, tõmbas mind enda vastu ja lükkas põlve minu omade vastu. „Ma jätan sulle igaks juhuks raha.”
Ma rehmasin pimeduses käega. „Ma ei taha seda.” Pisarad tungisid silma. Ma oleksin palunud tal minu juurde jääda, kui oleksin arvanud, et sellest on kasu.
„Emma…” Ta vaikis. „Sa peaksid oma vanemate juurde minema.”
„Ma lähengi.” Kui sina oled läinud, mõtlesin ma.
„Veel üks asi…” Jakob tõmbus minust eemale ja võttis midagi öökapi sahtlist. Ta andis mulle mingi paberi, mis tundus katsudes uus, vahapitseriga. „Põleta see ära.” See oli ketuva, meie heebreakeelne abielutunnistus. Sündmuste keerises polnud meil olnud aega oma abielu perekonnaseisuametis registreerida.
Ma lükkasin selle tagasi. „Mitte iialgi.”
„Sa pead sõrmused sõrmest võtma, teesklema, et me pole abielus. Ütle oma vanematele, et nad sellest ei räägiks.” Ta jätkas: „Kui mind ei ole, on see ohtlik, kui keegi saab teada, et sa oled minu naine.”
„Ohtlik? Jakob, ma olen juut ja elan riigis, mille on okupeerinud natsid. Kuidas see saaks veel ohtlikumaks minna?”
„Tee seda ikkagi,” käis ta peale.
„Olgu,” valetasin, võtsin dokumendi ja torkasin madratsi alla. Ma ei kavatsenud põletada ainsat asja, mis seob teda igavesti minuga.
Ma lebasin ärkvel ka siis, kui Jakob oli uinunud ja hakkas ühtlaselt hingama. Puudutasin kergelt tema juukseid kohas, kus need ulatusid kraeni, surusin nina nende vastu ja hingasin sisse nende lõhna. Silitasin tema kätt, püüdes selle kuju mällu söövitada. Ta niheles ja ümises, võideldes unes vaenlasega. Ma hakkasin uniseks jääma, kuigi üritasin ärkvel püsida. Küllap jõuan hiljem magada.
Viimaks pidin väsimusele alla vanduma. Ärkasin mitu tundi hiljem, kuuldes, kuidas kojamehed tänavaid pühivad ja kaupmeeste hobuste kabjad rütmiliselt munakividel klobisevad. Väljas oli veel pime. Panin käe tühjale kohale voodil enda kõrval. Linad olid veel soojad ja kortsus seal, kus mu abikaasa oli lebanud. Tema muskuslõhn hõljus raskelt minu kohal õhus. Ma ei pidanud vaatamagi teadmaks, et tema seljakott ja muud asjad on kadunud.
Jakob oli läinud. Me olime abielus olnud poolteist kuud.
„… kõht tühi?” Krysia hääl kisub mu tagasi olevikku. Ma näen, et ta on astunud külalistuppa ja minuga rääkinud, aga ma ei kuulnud teda. Pöördun vastumeelselt tema poole, nagu oleks mind meeldivast unenäost äratatud. Ta sirutab minu poole taldriku juustuleivaga.
„Ei, aitäh.” Ma raputan pead, ikka veel mälestustes viibides.
Krysia paneb taldriku diivanilauale ja tuleb minu juurde. „See on ilus foto,” ütleb ta minu pulmapildile viidates. Ma ei vasta. Ta võtab kätte foto Jakobist lapsena. „Aga me peaksime need ära panema, et keegi neid ei näeks.”
„Kes neid näha võiks?” küsin ma. „Me oleme siin ju kolmekesi.” Krysia andis teenija ja aedniku vabaks enne seda, kui mina ja Lukasz tema juurde kolisime ning sellest saadik pole majas kedagi teist käinud.
„Iial ei või teada,” vastab ta. Tema hääl on imelik. „Igaks juhuks.” Ta sirutab käe ja ma kõhklen, soovimata anda käest viimast sidet oma abikaasaga. Tal on siiski õigus. Valikut ei ole. Ohates ulatan ma talle foto ja vaatan tuimalt, kuidas ta selle toast välja viib.
2. peatükk
Tol hommikul, kui Jakob lahkus, julgemata mulle kirjagi jätta, istusin ma tükk aega voodis, pilgutasin silmi ja vaatasin magamistoas ringi. „Ta ei tule tagasi,” ütlesin valjusti. Ma olin liiga jahmunud, et nutta. Tõusin ja panin riidesse, tehes kõike automaatselt, nagu oleksin selleks hetkeks tuhat korda harjutanud. Pakkisin kiiresti oma väikese kohvri. Võtsin vastu tahtmist sõrmest kihla- ja abielusõrmuse ning pistsin need koos abielutunnistusega kohvripõhja.
Meie magamistoa uksel lõin ma kõhklema. Ukse kõrval raamaturiiulis olid Jakobi füüsikaõpikute ja poliitiliste uurimuste all romaanid „Ivanhoe”, „Uhkus ja eelarvamus” ja veel mõned, peamiselt välismaiste autorite teosed. Puudutasin raamatute selgi, meenutades, et Jakob oli need mulle kinkinud varsti pärast meie kohtumist.
Ta käis iga päev mul raamatukogus külas ja tõi tihti väikesi kingitusi, näiteks õuna või lille või parimal juhul raamatu. Ma naersin, kui ta seda esimest korda tegi. „Sa tood raamatuid raamatukokku?” pilkasin ma, vaadates Charles Dickensi õhukest nahkköites raamatut „Suured ootused”.
„Aga ma olen kindel, et sinul seda pole!” vaidles Jakob tõsiselt, sirutades raamatut minu poole, naer silmis. Ja tal oli õigus. Ehkki ma olin lugenud väga palju, ei olnud mul seni olnud ühtegi mulle kuuluvat raamatut. Minu vanemad olid mind õppima ärgitanud ja saatnud mu juudi tütarlastekooli kohe, kui see võimalik oli, aga peale piibli ja palveraamatu ei olnud meil raamatute jaoks raha. Ma hindasin Jakobi kingitud raamatuid kõrgelt, ütlemata talle, et olin need raamatukogus varem läbi lugenud, pealegi nii mitu korda, et teadsin neid peaaegu peast. Lugesin need kõik uuesti läbi – need tundusid kuidagi erinevad, teades, et raamatud on minu omad – ja peitsin need siis oma kummutisahtlisse. Need olid olnud väheste asjade hulgas, mille ma vanematekodust Baude majja tõin.
Kujutades ette Jakobit mulle esimest raamatut andmas, hakkasid mul silma kipitama. Kus sa oled, arutlesin ma raamaturiiulit vaadates, ja millal sa tagasi tuled? Pühkisin pisara ära ja vaatasin raamatuid. Ma ei saanud neid kaasa võtta. Need olid liiga rasked, aga kõiki ma ka maha ei jätnud. Võtsin viimaks riiulist kaks raamatut ja toppisin kotti.
Läksin Baude maja välisukse poole, kotid käes. Vaatasin roospunaseid siidkardinaid, mis olid kõrgete akende eest ära tõmmatud ja pronksikarva paelaga elegantselt kinnitatud ning kuldse servaga portselannõusid esiku seina ääres klaasustega kapis. Maja jääb nüüd tühjaks, nii et mis takistab hulkureid või natse seda rüüstamast? Hetkeks kaalusin sinnajäämist. Jakobil oli siiski õigus – mul üksinda poleks seal turvaline. Gestaapo korraldas tihtipeale läbiotsimisi ning kesklinnas olid mitmed uhked korterid juba nende juudist omanikelt sundvõõrandatud ja kõrgete natsi ohvitseride käsutusse antud. Mõtlesin korraks, et võtan kaasa mõned Baude isiklikud asjad, et neid kaitsta, ehk mõned väikesed maalid või hõbedased küünlajalad, aga isegi kui ma oleksin suutnud need oma