Õhtu Unelmate põiktänavas. Lucille Dane
Читать онлайн книгу.
seejärel lootusega. Ta peas vilksatas mõte, et vahest ehk pole kõik veel kadunud ja ema südametunnistusele võib koputada.
“Tõsi?” küsis ta ettevaatlikult.
Doris noogutas ohates.
“Viimasel ajal ei arvesta sa üldse minuga.”
Marcy jäi teda ammuli sui vahtima. Niisiis, ema oli tõlgendanud ta sõnu omamoodi!
“Mina?!” hüüatas ta, saades tagasi kaotatud kõnevõime. “Vastupidi, sina mürgitad minu elu! Kogu maja on nikotiinist läbi imbunud, selle eest ei pääse enam kusagile.”
Doris krimpsutas nägu.
“Palun, ära liialda. Või kohe läbi imbunud…”
“Sa lihtsalt ei tunne seda, nagu iga suitsetaja. Kuid tegelikkuses jääb mulje, nagu see jälkus immitseks lausa seintest välja. Ah, mis siin rääkida!” ühmas Marcy. “Küllap nii ongi. Sedavõrd pika aja jooksul on kõik, nii tapeedid, kardinad kui pehme mööbli katted läbi imbunud sellest…”
“Ma olen suitsetanud kõigest umbes aasta jagu,” katkestas teda Doris. “Sellest ajast peale, kui su isa…”
Tal ei õnnestunud oma lauset lõpetada, sest telefon helises.
“Mina vastan,” ütles Marcy süngelt, pöörates end lauakese poole, millel oli telefon.
Kuid Doris oli juba toolilt tõusnud. Sealjuures hämmastavalt kiiresti.
“Pole vaja, see on mulle.” Astunud telefoni juurde ja võtnud toru, lausus ta häälega, mis ei sarnanenud üldse sellele, millega ta seni oli rääkinud. “Jah? Ronnie! Jah, see olen mina, kallis. Mida ma täna teen? Kuidas sulle öelda… Ausalt öeldes ei ole ma praegu millegagi hõivatud.”
Ronnie! Dorise uus kavaler. Ja Marcy arvates kõige ohtlikum kõigist eelmistest, sest tema paistis Doriselt raha pommivat. Marcy pani tähele, et ema oli mitu korda võtnud nende ühiselt arvelt küllaltki kopsakaid summasid, mis läksid kuhugi, igatahes mitte äritegevuse edendamiseks. Siiani oli Marcyl õnnestunud näha Ronniet vaid vilksamisi, kuid aeg-ajalt oli ta tunnistajaks telefonivestlustele, nagu praegune, seepärast oli tal võimalus ja ka alus teha sellest kõigest teatud järeldusi.
“Kell neli?” lausus Doris telefonitorusse, heites Marcyle sellise pilgu, nagu imestaks ta, et too ikka veel köögis viibib.
Ei meeldi, kui segatakse, muigas Marcy endamisi süngelt. Aga ise sa ju ainult sellega tegeledki…
“Hästi, hakka tulema, selleks ajaks olen ma valmis,” ütles Doris, manades nähtamatu vestluskaaslase meeleheaks näole mitte just eriti särava, kuid siiski naeratuse.
“Kas sa ka täna ei tule stuudiosse?” küsis Marcy sihilikult valjusti. “Olen juba unustanud, millal sa seal viimati käisid.”
“Tss! Tasa!” sosistas Doris, kattes telefonitoru peopesaga. “Sind on arvatavasti kuulda juhtme teise otsa!”
Ja väga hea, mõtles Marcy. Just seepärast ma häält tõstsingi. Teadku Ronnie, et ta kisub sind tööst eemale.
“Nojah, anna andeks, ema.”
“Milleks vabandada, parem lase mul rahulikult rääkida!” ütles Doris pineva sosinaga.
Marcy vaatas ohates juustu ja sinki ning viis need siis külmkappi tagasi. Nähtavasti ei õnnestu tal täna rahulikult süüa.
Võtan tee pealt midagi kaasa, Rohelisest Härjapõlvlasest, vilksatas peast läbi mõte. Ta pidas silmas kohvikut, mis asus kvartali kaugusel stuudiost või viis kvartalit eemal kodust, olenevalt sellest, kust poolt vaadata. Viimasel ajal astus Marcy tihtipeale läbi just sellest söögikohast, sest sigaretisuitsust mürgitatud koduses õhus oli tõepoolest lihtsalt väljakannatamatu hommikust süüa. Selles mõttes oli Rohelise Härjapõlvlase kohvik lausa palsam hingele – suitsetamine oli seal igatahes rangelt keelatud.
Kuid juhtus nii, et Marcy sai hommikust süüa alles stuudios. Kohvikus polnud parajasti vabu kohti, seepärast ostis ta toidu kaasa ja pöördus oma Volvo juurde tagasi, käes toidupakk nelja erineva täidisega lehttainapirukaga – singi, kohupiima, džemmi ja õuntega. Valida oli veel firma lehttainapirukaid suitsulõhega, aedviljade, sibula ja munaga. Marcy proovis kõik läbi ja valis eespool nimetatutest lõpuks välja need neli.
Asetanud toidupaki oma töölauale, suundus ta kõrvalasuvasse ametiruumi, kus ootasid ees elektriline teekann ja teepuru. Marcy naeratas, nautides juba ette imelist Tseiloni teed, mis pakitud tänapäeva kilepakendite ajastut silmas pidades veidi vanamoodsasse pakendisse – kireva mustriga plekist karpi. Erinevalt paljudest teesõpradest ei tunnistanud Marcy teepakendeid. Temas tekitas kahtlust see, et tal ei olnud võimalik oma silmaga teepakikeste sisu näha. Pealegi meeldis talle suureleheline tee, aga pakikestes oli reeglina mingi ollus, mis meenutas pigem tolmu. Mõningate inimeste kiindumust aroomiteedesse ei mõistnud Marcy üldse. Mis võib olla parem naturaalse, ilma igasuguste “parandavate” lisanditeta tee maitsest, värvist ja lõhnast?
Oma lemmikjooki keetis Marcy otse suures kruusis, mille küljel ilutses kiri “Beckinsale’i Ruum ja Kujundus”. See oli tema ja Dorise ühine äri – elu- ja ametiruumide sisustusega tegelev disainistuudio.
Libistanud pilgu üle nimetatud pealdise, Marcy ohkas, võttis siis kruusi ja suundus oma töölaua juurde.
Ta ohkas, meenutades neid õnnelikke aegu, mil Doris Beckinsale’i nime teadsid kõik, kuna ta oli disainer nii eluruumide kui kõikvõimalike muude ruumide interjööri alal, alates büroopindadest ja lõpetades tohutu suurte näitusesaalidega.
Dorise stuudio Beckinsale’i Ruum ja Kujundus asus sugugi mitte Londoni keskosas, vaid pigem äärelinnas, tõsi küll, looduslikult kaunis piirkonnas, mis oli kohalike elanike seas saanud tuntuks kui Abbati mets. Viimaste villade taga algas tõepoolest piki Thamesi kallast kulgev metsamassiiv. Seal kasvas ka sajanditevanuseid puid, mis sirgusid seal juba neil aegadel, kui sealset elusloodust kütiti veel vibude ja nooltega.
Niisiis, vaatamata suhtelisele kaugusele kesklinnast oli Beckinsale’i stuudio enamasti kõige külastatavam koht kogu ümbruskonnas. Sealjuures peatusid selle maja ees peaaegu eranditult väga kallid autod ning see andis loomulikult tunnistust mitte ainult nende omanike jõukusest, vaid ka selle firma staatusest.
Ja kõik tänu Dorisele. Neil õnnistatud päevadel ta lausa hiilgas originaalsete ideedega. Tema projektide järgi olid kujundatud Inglismaa rikkaimate, sageli ka kuulsaimate perekonnanimedega inimeste apartemendid. Ja loomulikult aitas see kasvatada ka Dorise enda sissetulekuid.
Marcy hakkas juba üpris varases eas tundma huvi ema äritegevuse vastu ning koguni abistas teda nii palju kui oskas, täites muuhulgas ka väiksemaid ülesandeid, nagu näiteks “prügi” eemaldamine mõne hotelli, magamistoa või halli arvutimaketilt. Kui Marcy vanemaks sai ja kolledži lõpetas, hakkas Doris seda ametit tütrele juba tõsiselt õpetama. Aasta pärast võttis Marcy vastu elu esimese tellimuse – kalli ja elegantse kosmeetikasalongi kujundamise.
Muidugi, kui ta poleks olnud Doris Beckinsale’i tütar, poleks keegi söandanud pakkuda talle nii vastutusrikast tööd, kuid antud juhul oli tagatiseks peaspetsialist ise ehk tema ema ning see muutis potentsiaalse riski praktiliselt nullilähedaseks.
Kuid abi ei läinudki vaja. Üheksateistkümnendaks eluaastaks oli Marcy omandanud disaineri elukutse peensused, kuid jõudnud välja töötada ka oma stiili ning see ei jäänud tähelepanuta. Nii tuli talle, kõigi näitajate järgi siiski väga varases eas, edu. Selle projekti töötas ta välja laitmatult, tellijad jäid rahule ja peagi hakkas teatud ringkondades levima kuuldus, et Doris Beckinsale’i tütar on võimeline esitama ideid, mis pole sugugi halvemad kui tema ema omad.
Marcy hakkas saama tellimusi, tegi kõvasti tööd, arenedes ühtlasi nagu kunstnik ja talle tekkis niiöelda oma nimi. Kui Marcy sissetulekud juba peaaegu võrdsustusid Dorise omadega, tegi viimane temast oma ametliku äripartneri.
Seadnud end istuma töölaua taha, lülitas Marcy sisse arvuti ja kuni see end üles laadis, koukis paberkotist välja esimese lehttainapiruka – singiga.
See