Metro 2035. Дмитрий Глуховский
Читать онлайн книгу.
– ja kõik muutus. Oli baar postiga ja õnnetukesega trikoos, lagi kaks meetrit, aga nüüd oli läbikäiguhoov, koridor, kuhu olid visatud madratsid, ja madratsitel askeldavad alasti inimesed – kes kiirustamata, kes raevukalt, riivates üksteist, püüdes leida toetuspunkti, näidates paljaid taldu, kompides nendega kindlat jalgealust; seinad on täis kleebitud lehekülgi pornoajakirjadest, need on pleekinud ja räsitud. Madal – ei saa sirutada. Tuikus edasi…
Tohutu kõht krässus karvadega, aga pähe pole üldse juukseid jäänud, triibulised traksid, istub äravajunud diivanil ja kummalgi põlvel on nümf, aga tapeet on seintel nii kodune, nagu on üleval, mahajäetud korterites… Silitab plikade paljaid selgasid, nood koolduvad kui kassid… Üks suudleb teist… Rasv loksub, väriseb… Ta haarab ühel kuklast, teistmoodi, jõhkralt. Tuli kustub… Edasi läheb käsikaudu.
„Kus siin kemps on?”
„Edasi!”
Katkilöödud klaver pläriseb, ehtne klaver! Otse kaanele on laotatud kogukas madaam, üks kints paremal, teine vasakul, madaam piiksub peenikese häälega, keskel rügab teksajakis mees; kuivetu, lohukestega taguots upub lihalikus hiilguses… Lagi ujub… Mis lakke joonistatud on? Ei… Tuleb edasi minna.
Kolm meest mustas mundris: räägitakse, et vanas maailmas õmmeldi see raudteelastele, aga see on leidnud endale peremehed ka uues; varrukatel on mustad kolmejalgsed ämblikud valges ringis: Tšehhovskaja, Tverskaja ja… Puškinskaja triumviraat. Täpselt. Nendeni on siit ju ainult üks jaamavahe. Nad käivad siin vist iga päev… Öö. Tõmbas seistes seeliku üles, lasi endal püksid alla… Naine hammustas huulde, kannatab… Veel kaks on järjekorras, valmistuvad. Distsipliin. Klaverit on siia veel kuulda ja see must justkui sätib end ligi. Kaks väljapääsu: paremale ja vasakule.
„Kus…”
Jälle on kõik lihtne. Null kaunistust, kehade kuhi nagu kraav mahalastutega ja nad liigutavad nii uimaselt nagu oleksid poolsurnud… Meelemürgi suits, see roomab pragude kaudu toast – kõdistab naabrite sõõrmeid. See suits tungib silma, kopsudesse, pähe, südamesse. Edasi, edasi… Kust ta tuli, Artjom? Kuidas ta tagasi läheb?
Otse või vasakule?
Piitsutatud taguotsaga kurat ja tema kohal rähkleb laiaõlgne… Issand, kust nad seda pesu küll võtavad? Kisuvad üleval ju laipadelt seljast… Selline kvaliteetne pesu, import…
Tüdrukuks riietatud poiss tuleb vastu, pühib kleidivarrukaga huuli, aga endal on vuntsid: nagu värdjate tsirkuses – habemega naine… Siin oli ju varem tsirkus, otse selle jaama kohal… Kuulus vana tsirkus Tsvetnoi bulvaril…
Veel üks uks. Äkki siin? Neil peab siin ju kuskil olema…
Mingi pidulaud. Maskeraadimaskides. Tähendab taheti maskeraadimaske… Kas nad joonistasid need ise või? Kas too ei põgenenud… Siit?Talle tõuseb vastu selline habras, peen ja täiesti… Peidab käega… Käes… Ja kael… Vastu kaela… Tunneb, et kael… Et seal…
„Istu. Istu. Ära mine ära. Istu. Ole meiega.”
„Mul on… Seen. Anja,” leidis taskust seene, võttis sellest kinni nagu amuletist.
„Naljakas.”
„Kus teil on? Ma pean… Ma pean!”
„Seal. Sinna. Pärast tule minu juurde. Palun.”
Aga ei, sinna ta enam tagasi ei läinud: eksis ära.
Ja pärast väsis ära ja oli mingi laud ja ümber laua olid inimesed, aga laua all olid tüdrukud. Vastik on, aga pole jõudu edasi minna. Istus maha. Lagi keerleb, keerleb, mis tõestab, et kogu universum keerleb ümber Maa. Üks tuuakse välja, alasti, ja virutatakse nuudiga tema kinniseotud käte pihta. Ülejäänud vahetavad pilke, plaksutavad.
„Ära tee!” Artjom ajas end püsti, nii palju kui suutis.
„Kes sa oled? Ah?!”
„Ära tee! Ei alanda!” Tema löögid ei tabanud, aga ta püüti kinni, hoitakse.
„Ta ju ise! Kes teda hoiab? Me toidame teda!”
„Opakas!” hüüab plika. „Kao ära! Ma teen tööd!”
„Äsa talle!
„Viruta, ära haletse!” palub neiu; tema palub neid.
„Ja sina… Ära proovigi! Sa oled! Oled ju!”
„Sa ei taha seda ise! Ta ei taha ise! Tal pole lihtsalt kuhugi minna! Kuhu tal minna on?!”
„Tarkpea! Kuhu meil kõigil minna on? Piitsuta, piitsuta! Nüüd tisside pihta!”
„Ai!”
„Just! Anna mulle, ma taban paremini!”
„Istu! Istu, joo! Joo meiega! Stalker? Kas sa oled stalker?”
„Ma ei… Teiega! Ei joo! Ärge puutuge! Elajad! Kõik! Kuhu minna? Mina tean, kuhu!”
„Kuhu siis? Ah?!”
„Otsima! Otsima, kus inimesed on veel ellu jäänud! Otsima! Lahkuda siit neetud paigast! Me… Muutume siin kelleks? Elajateks! Mul on teist…”
„Stalker! Fantaseerija! Kuulsite? Üles! Oled sa oma kukalt näinud? Kiilaned, vennas! Ja et me tuleksime sinu järel? Ahah!”
„Aaai!”
„Ah, kui hea! Ah, kui magus! Ah, l-litsike!”
„Aga mida me siin metroos teeme?! Välja sureme! Kahepealised… sünnivad! Sõrmedeta sünnivad! Küürakad! Ilma silmadeta sünnivad! Silmade asemel on lima! Igal kolmandal on vähk! Struuma! Lugege kokku, kui paljudel on struuma! Kuni oskate arvutada! Teie lapsed ei oska enam midagi! Teie peksate siin meelelahutuseks näkke! Aga naaberjaamas… Mendel… Mendelejevskajal… Seal on kõik! Juba! Koopad! Kahekümne aastaga! Koo! Pad!”
„Pea hoogu… Pea hoogu, stalker! Sa räägid ju õiget juttu. Ta räägib ju õigust, eks? Oma inimene!”
„Aga Mendelejevskaja on hea jaam! See bordell on sellega võrreldes – ptüi!..”
„Ta räägib ju õiget juttu! Sureme välja! Geenid… Geenid on rikutud. Joome, stalker! Mis su nimi on? Õige, mehed?”
„Geenid on tuksis! Puhtust pole! Kallake talle… Meil on siin salaja, stalker. Sinu terviseks! Geenipuhtuse terviseks!”
„Ah? Mis?”
„Teisiti me ei pääse. Raske töö. Räpane töö. Aga keegi peab seda tegema. Meie terviseks!”
„Meie terviseks!”
„Reichi terviseks!”
„Reichi terviseks!”
„Käige kuradile! Mina fašistide terviseks… Sõdisid… Vanaisad…”
„Vahi stalkerit, ah? Hakkas sõdima! Fašistid! Sa ei jälgi füüreri esinemisi! Me pole enam sada aastat fašistid! Peajoone muutus! Ja mustppp… Nii! Kõik inimesed on vennad, taipad? Kui geenid pole tuksis! Inimesed peavad kokku hoidma. Värdjate vastu! Sest metroost on ainult üks pääsemine… Ja-ja-ja…”
„Geenide! Puhtus! Rahva! Pääsemine!” karjuvad kooris.
„Darwin oli ikka kõva mees!”
Sellistel jalgadel ei lähe kuhugi.
„Tuleb! Tuleb puhastada, stalker! Sina roni seal, roni! Otsi, kus võib elada! Terviseks! Ha-ha-haa! Aga meie seni… Koristame. Igal on oma! Töö! Sa oled normaalne! Normaalne! Ei kuse! Viruta talle!”
Kogus jõudu, et maha roomata, laua alla vajuda. Aga seal on paljad näkid, oraatorite jalge vahel. Ta hakkas oksele.
Roomas neljakäpakil minema. Teda saatis aplaus.
„Elajad… Loomastunud… Ja mina olen teiega… Loomastunud…”
Pärast hakkasid toad-toakesed-toakesekesed juba keerlema, imelikud, olid või ei olnud, värvitud, papist, täiskleebitud alasti alasti alasti ihuga, ja näkku ronivad ka