Itaalia pulm. Nicky Pellegrino
Читать онлайн книгу.
pööras. Tema kõrval seisis vana kassettmakk ja möirgas Napoli armastuslaule. Aeg-ajalt laulis isa kimedal häälel kaasa. Ta näis küllalt heatujuline, aga isa viha oligi alati nagu õletuli – kiirelt lahvatav, ent sama kähku kustuv, kui uut kütet ei lisatud. Ema oli teistsugune. Kui ta aias nokitsedes tõmbas välja mõne umbrohu või sidus üles tomatitaime, siis mõtles ta eelmise õhtu tüli üle järele ja kujutles tõenäoliselt juba uusi probleeme, mille pärast muretseda.
Lõpetanud kohvijoomise, ronis Pieta mööda järsku treppi oma pööningutuppa. Maja oli korruste kaupa pereliikmete vahel ära jagatud. Alumisel korrusel oli avar köök ja väike harva kasutatav elutuba. Teisel korrusel oli vanemate magamistuba ja ema õmblustuba. Addoloratale kuulus järgmine korrus, kuigi ta praegu seal ei viibinud, sest oli ilmselt jäänud ööseks Edeni juurde. Ning kõige kõrgemal oli Pieta kuningriik – tuba, kus ta magas, ja teine, millest oli aastate jooksul saanud hiiglaslik garderoobiruum.
Pieta ei visanud kunagi riideid minema. Neid sai alati ümber teha ja uuesti kanda. Ta käis kaupa jahtimas turgudel, odavmüükidel ja kasutatud riiete poodides. Toa ühes otsas rippusid põikpuul kaunid siidkleidid 1920.–1930. aastatest. Need hakkasid juba kõdunema ja pudenema, ent Pieta pani neid siiski aegajalt selga. Lisaks olid garderoobitoas lillelised mustlasseelikud, pikad pluusid ning kleidid, mille Pieta oli kiiruga kokku vuristanud ema õmblusmasinal paar tundi enne peoõhtule minekut, ja kallid disainerrõivad, millele ta oli kulutanud kaugelt liiga palju raha. Kõik põikpuud olid nii üle koormatud, et olid keskkohast kaardus, kuid Pieta suutis ometi alati millegi uue ja erilise tarvis ruumi leida.
Talle meeldis igal hommikul paar hetke seista ja oma riideid vaadata, nagu oleksid need vanad sõbrad, enne kui endale midagi selga valis. Täna otsustas ta lihtsa musta puuvillase kleidi kasuks, sidus vöö asemele oranži siidsalli ja libistas randmele kaks laia plastkäevõru. Paar täistallaga tekstiilkingi jalga, ja ta oligi valmis.
Kui vihma ei sadanud, meeldis Pietale jalgsi tööle minna. Ta läks alati üht ja sama teed pidi. Kõigepealt suundus ta läbi Saint Jamesi kirikaia, kus oli lapike muru ja vanad puud, siis üle Clerkenwelli haljasala, ja edasi mööda rahvarohket peatänavat Little Italy poole, mille ees pesti parajasti kõnniteed ja seati end päevaks valmis.
Samal tänaval veidi maad edasi tundis Pieta tugevat kohviubade jahvatamise lõhna. DeMatteode Itaalia toidukaupluses segati ise oma suurepärased kohvisegud. Pieta ei lubanud endale kunagi sealt kohvi kaasa osta, sest Martinelli perekonna liikmetel polnud ealeski ette nähtud vahetada sõnagi Gianfranco DeMatteo ja tema poja Michelega. Nendevaheline vaen oli ammune ja lepitamatu.
Isegi lapsepõlvest mäletas Pieta, kuidas ta isa oli DeMatteode perele Saint Peteri kiriku juures selja pööranud. Sama oli kordunud alati, kui nad kusagil kohtusid. Iga aasta jaanuaris kolmekuningapäeva ajal, kui kohalikud itaalia perekonnad kogunesid tähistama La Befana püha ning jagama lastele kinke, olid DeMatteod ruumi ühes ja Martinellid teises otsas. Juulikuus Karmeli mäe Jumalaema püha auks korraldatud rongkäigu ja hilisema peo ajal eirasid nad üksteist samuti.
Pietale ei olnud kunagi keegi rääkinud, mis on vaenu põhjus. Isa oli keeldunud sellest kõnelemast ja ema oli öelnud midagi ähmast. Kui nad olid nooremad, oli Addolorata mõnikord püüdnud mõistatada, kuid ta ideed olid alati nii hullumeelsed, et need ajasid Pieta ainult naerma. Pealegi oli see vaen vaid üks paljudest saladustest isa elus. Hoolimata kogu lärmist, mida ta tekitas, kõneles ta endast väga harva.
Täna hommikul oli DeMatteode kaupluse uks avatud ning kohvilõhn oli väga tugev ja ahvatlev. Pieta oli kindel, et neil on letil hõrgutavalt magusad täidisega saiakesed sfogliatelle’d, mida ta nii väga armastas. Tunda hamba all krõbedaid lehttainakihte, nende vahelt immitsevat pehmet ricotta-kohupiima ning tuhksuhkru, vanilli ja kaneeli maitset – sellele oli võimatu vastu panna. Ta heitis kiire pilgu ümberringi. Silma ei hakanud ühtki tuttavat. Läbi poeakna oli näha Michele DeMatteot, kes asetas pastakarpe riiulile, kuid ta isa ei paistnud kohal olevat. Pieta otsustas riskida.
„Tere hommikust! Mulle üks latte kohv ja üks sfogliatelle, palun.” Ta heitis pilgu käekellale. „Ja ma hakkan hiljaks jääma, nii et …”
Pieta lahkus leti äärest ja hakkas uudistama restriiulil lebavaid Itaalia ajakirju, kuni Michele talle kohvi tegi. Ta võttis ühe kõige värskematest Itaalia Vogue’i numbritest ja hakkas ajakirja lehitsema.
„Hei, naisterahvas, ärge ajakirju puutuge, kui te ei kavatse neid osta!” Nagu maa alt oli ilmunud Gianfranco DeMatteo ja ta näoilme oli tige.
„Okei, okei,” viskas Pieta punastades ajakirja letile, „ma ostan selle ära, olete rahul?”
Ent vanamees oli valmistunud lahinguks ega kavatsenud alla anda. „See pole siin mingi raamatukogu. Mul on vaja ülalpidamist teenida. Teiesugused arvavad, et võivad siia lihtsalt sisse astuda ja …”
Ta lärmas aina edasi, kui Pieta raha letile asetas, oma ostud haaras ja ukse poole suundus. Pieta heitis kiire pilgu Michelele, kes seisis ikka veel kohvimasina juures. Mees naeratas põgusalt ja kehitas vabandavalt õlgu. Kuid ta ei püüdnud Pieta kaitseks välja astuda, sest teadis, et sel poleks mõtet.
Saiakest näksides ja Holborni poole tõtates mõtles Pieta, mida vanamees siis ütleks, kui teaks, et Pieta esimene tööülesanne sel hommikul on hakata kavandama kleiti, mida tema ainsa poja pruut pulmapäeval kannab. Kui ta ei taha, et Pieta käib tema poes ja puudutab tema ajakirju, siis on kindel, et ta ei taha teda ka kuskile tulevase proua DeMatteo lähedusse.
Nikolas ei tulnud kunagi vara tööle ja Pieta nautis iga päev paari esimest tundi, mil ta sai disainitoas üksi olla. Sel hommikul istus ta korktahvli kõrval, millele olid kinnitanud kangaproovid ja väljalõiked rahvusvahelistest ajakirjadest, ning mõtles sellele, kui palju tööd tal ees seisis. Neil oli tellijate nimekirjas rohkem pruute kui kunagi varem ning iga kleit, mille nad kavandasid, näis võtvat rohkem aega kui eelmine. Lisaks oli tal vaja nüüd ka Addolorata kleidile mõelda. Pieta ei teadnud, kust leida aega kõigega toime tulemiseks.
Ohates avas ta visandiploki ja silmitses märkmeid, mida oli teinud DeMatteo kleidi kohta. Kõiki Nikolas Rose’i kleite iseloomustas eelkõige lihtsus – mõjuv lõige, kaunis kangas ja kõrgel tasemel teostus. Aga kui Pieta lehitses ajakirjadest väljarebitud lehtede kausta, mille Helene oli talle andnud, mõistis ta, et Michele pruut eelistas midagi rohkemate kaunistustega. Ta leidis ridamisi lehekülgi, millel olid kahara seelikuosaga kleidid pitsist pealiskihi ning aplikatsioonidest, sulgedest ja kroogetest kaunistustega. Ta ohkas uuesti. Ta peab vaeva nägema, et juhtida pruuti selle pealetükkimatu stiili suunas, mida nõudis Nikolas Rose. Pieta kaalus, kas ta ei peaks säästma kõiki suurest tülinast sellega, et veenab teda minema ja tellima pruutkleiti mõnest teisest ateljeest.
Ta lappas ikka veel pildikausta, kui ilmus Nikolas. Too kandis täna pehmet tviidülikonda ja kaela ümber punast neerumustriga salli.
„Oh taevas,” lausus ta, kiigates üle Pieta õla üht eriti silmatorkavate kroogetega kleiti, „mis sellega küll lahti on?”
„Kõik,” vastas Pieta süngelt.
„Jah, seda ma näen. Aga miks sa seda niiviisi jõllitad, kas see on mingi enesepiinamise liik, mille sa oled välja mõelnud? Vahtida viis minutit päevas mõnda jubedat kleiti? Kasvatad iseloomu?” Ta toon oli sarkastiline ning Pieta mõistis, et mees naudib ise tohutult oma teravmeelsust.
„Ei, see on selline stiil, mis meeldib ühele meie uutest tellijatest, Helene Sealyle. Ta käis siin eile hommikul, mäletad? Sa kujutlesid teda voogavast kangast kleidis ja mündirohelise vööga.”
„Ah jaa.”
Pieta tõstis kaustast esile pildi ühest sulgedega ehitud pitskleidist: „Asi on selles, et ma pole kindel, kas ta on ikka Nikolas Rose’i tüüpi pruut. Võibolla peaksime talle ära ütlema.”
„Ära ütlema?” kordas Nikolas. Pieta nägi, et see idee riivas tema edevust. Nikolas polnud eales ühelegi kliendile ära öelnud. See võinuks omal moel tõsta tema väärtust ja eksklusiivsust.
„Just nimelt.” Pieta hääl oli lootusrikas.
„Ei, ei!” Ahnus oli peale jäänud.