Sissejuhatus

      Raamatust “Haldjad ja kuidas neid vältida”, autor: preili Perspicacia Tick

      Nac Mac Feegle’id

      (tuntud ka kui piktsid, tillud vabamehed, väikemehed ning „Tundmatu isik või isikud, tõenäoliselt relvastatud”)

      Nac Mac Feegle’id on kõige ohtlikum haldjarahvas, eriti kui nad on purjakil. Nad armastavad juua, kakelda ja varastada ning nad on valmis varastama kõike, mis pole naeltega põranda külge kinnitatud. Kui see on naeltega põranda külge kinnitatud, siis varastavad nad ka naelad.

      Sellegipoolest ütlevad mõned, kes on neid lähemalt tundma õppinud ning ellu jäänud, et Nac Mac Feegle’id on lisaks ka hämmastavalt ustavad, tugevad, visad, vaprad ja omal iseäralikul moel ka üsna moraalsed olevused. (Nad ei varasta näiteks inimestelt, kellel pole midagi.)

      Keskmine meessoost Feegle (naissoost Feegle’id on haruldased – vt. allpool) on umbes kuus tolli pikk, punaste juustega, tema nahk on tätoveeringutest ja sinerõika-nimelisest värvist sinine ning, kuna sa oled juba nii lähedal, siis kavatseb ta sulle tõenäoliselt kohe tohlaka virutada.

      Tema kilt on valmistatud suvalisest vanast riidest, kuna klannikuuluvust näitavad Feegle’ite puhul nende tätoveeringud. Ta võib kanda küülikukolbast kiivrit ning Feegle’id ehivad tihti ka oma habemeid ja juukseid sulgede, helmeste ning kõige muuga, mis neile põnevana tundub. Peaaegu kindlasti kannab ta ka mõõka, küll peaasjalikult ilu pärast, sest Feegle’ite lemmikvõitlusvahenditeks on saabas ja nende endi kolp.

      Ajalugu ja religioon

      Nac Mac Feegle’ite päritolu saladus on kadunud kuulsasse Aegade Hämarusse. Nad ise väidavad, et Haldjate Kuninganna pagendas nad Muinasjutumaalt, kuna nad protesteerisid tema pahatahtliku ning julma ülemvõimu vastu. Teised väidavad, et nad visati sealt lihtsalt välja, kuna nad olid pidevalt joobes.

      Nende usundi kohta ei teata midagi peale ühe tõiga: nad arvavad, et nad on surnud. Neile meeldib meie maailm, kus on päikesepaiste, mäed, sinine taevas ning kedagi, kellega saab kakelda. Sedavõrd hämmastav maailm ei saa ju lihtsalt kõigile avatud olla, arvavad nad. See peab olema mingit sorti taevas või Valhalla, kuhu vaprad sõdalased pärast surma pääsevad. Seega, järeldavad nad, olid nad juba kusagil mujal elus, said surma ning lubati seejärel siia, kuna nad olid väga hästi käitunud.

      Selline arusaam on täiesti väär ja luuleline, sest nagu me kõik teame, tegelikkus on täpselt vastupidine.

      Feegle’i surmale ei järgne erilist leinamist ja tema vennad on nukrad ainult sellepärast, et ta ei olnud enne elavate maale – mida nad kutsuvad ka „Eelmiseks Maailmaks” – naasmist kauem aega nende seltsis.

      Kombed ja asurkond

      Nac Mac Feegle’i klannid elutsevad meelsasti iidsete kuningate hauaküngastes, kus nad õõnestavad kullalademete keskele õdusa kambri. Künkal kasvab tavaliselt üks-kaks viir- või leedripuud – Feegle’itele meeldivad eriti vanemad, seest õõnsad leedripuud, mida nad kasutavad korstnatena. Künkas on muidugi ka jäneseurg. See näeb välja täpselt nagu tavaline jäneseurg. Selle ümber on jänesepabulad ning ehk isegi mõned jänese karvatutid, kui Feegle’id tabab eriti loominguline tuju.

      Maapinna all asuv Feegle’ite maailm meenutab pisut mesilasepesa, kus on küll palju vähem mett ja kõvasti rohkem nõelamist.

      See tuleb sellest, et naised on Feegle’ite seas väga haruldased olevused. Ja võib-olla just sellepärast sünnitavad Feegle’ite naised väga palju lapsi, väga tihti ja väga kiiresti. Need on sündides umbes hernesuurused, kuid kasvavad korraliku toitmise puhul äärmiselt nobedalt (Feegle’id elavad tihti inimeste läheduses, et sel eesmärgil nende lehmadelt ja lammastelt piima varastada).

      Klanni „kuningannat” kutsutakse keldaks, kellest saab aja möödudes ka pea kogu klanni ema. Tema abikaasat kutsutakse Suurmeheks. Kui sünnib uus tüdruk – mida ei juhtu just eriti tihti – siis jääb ta ema juurde, et õppida kuhmuseid ehk keldaameti saladusi. Abieluikka jõudes peab ta klannist lahkuma, võttes mõned oma vendadest ihukaitsjatena pikale rännakule kaasa.

      Tihti läheb selline tütarlaps klanni, kus kelda puudub. Väga, väga harvadel juhtumitel, kui kõigis klannides on kelda olemas, kohtub ta mitmest eri klannist pärit Feegle’itega ning loob täiesti uue klanni, millel on täiesti uus nimi ja uus hauaküngas. Ta valib ka endale abikaasa. Ja sellest hetkest alates, kuigi tema sõna on klannis seaduseks, mida tuleb vastuvaidlematult täita, lahkub ta hauakünkast vaid haruharva. Ta on ühtaegu selle kuninganna ja vang.

      Kuid ükskord, vaid mõned päevad, oli keldaks inimsoost tüdruk…

      Feegle’ite sõnaraamat, mugandatud õrnema natuuriga lugejatele:

      Jõmikad: inimesed

      Jampsus: jama, tühine jutt

      Köbi: vana naine

      Kemmerg: tualett

      Kirivise piralt!: Üldisemat sorti hüüe, mis võib tähendada kõike alates väljendist „Heldene aeg!” kuni „Ma läksin endast välja ja nüüd hakkab halbu asju juhtuma.”

      Sinu/minu/tema sotti säädma: Seisma silmitsi saatusega, mis on varuks sinule/minule/temale.

      Luig: Väga tähtis kohustus, mille aluseks on traditsioonid ning maagia. Mitte lind.

      Mootsik: imelik, kummaline. Mõnikord tähendab mingil veidral põhjusel ka „pikergust”.

      Moor: ükskõik kui vana nõid.

      Mooramine: kõik, mida nõid teeb.

      Kuhmused: saladused

      Pusilik: kasutu inimene

      Jupaksis: Mulle kinnitati, et see tähendab „väsinud”

      Jolep: üldiselt ebameeldiv isik

      Võrvet: väga ebameeldiv isik

      Lambid: villased asjad, mis söövad rohtu ja teevad „mää”. Võib kergesti segamini ajada teise liigiga.

      Tussak: vt. „pusilik”

      Ekstrakange Lambavõie: tõenäoliselt kodus valmistatud viski. Keegi ei tea, mida see lammastega teeks, aga väidetavalt aitab üks tilk tublisti nii karjast külmemal talveööl kui Feegle’it suvalisel ajal. Ärge üritage seda kodus valmistada.

      Jiirum: üldist sorti hädakarje

      I peatükk

      Lahkumine

      See tuli krabinal üle küngaste nagu nähtamatu udu. Kehata liikumine väsitas seda ning see libises edasi väga aeglaselt. Hetkel see ei mõelnud. Selle viimasest mõttest oli kulunud kuid, sest aju, mis mõtlemisega tegeles, oli surnud. Nad surid alati. Ja nüüd oli see jälle alasti ning hirmunud.

      See sai ronida peitu ühte neist ümmargustest valgetest olenditest, mis ärevalt määgisid, kui see üle rohu roomas. Kuid nende ajud olid kasutud, suutes mõelda vaid rohust ning sellest, kuidas valmistada teisi olendeid, mis tegid „mää”. Ei. Nemad ei kõlba. See vajas, vajas midagi paremat, tugevat teadvust, teadvust, millel oli jõudu, teadvust, mis seda kaitseks.

      See otsis…

      Uued saapad olid täiesti sobimatud. Need olid kõvad ja läikivad. Läikivad saapad! See oli häbiväärne. Näiteks puhtad saapad olid hoopis midagi muud. Veidi määret võis saabastele ikka panna, et niiskus sisse ei tungiks. Aga saapad pidid oma elatist tööga teenima. Nad ei tohiks läikida.

      Oma magamistoa vaibal seisev Tiffany Aching raputas pead. Ta pidi need võimalikult ruttu sisse kandma.

      Siis veel uus õlgkübar, mille küljes oli lehv. Tal oli ka sellega seoses tõsiseid kõhklusi.

      Tiffany üritas end peeglist vaadata, mis polnud aga sugugi kerge, kuna peegel oli umbes tema kämblasuurune, mõranenud ja plekkidega kaetud. Ta pidi pöörama seda siia ja sinna, et endast võimalikult palju näha ning meelde tuletada, milline osa millega kokku käis.

      Ent täna… noh, tavaliselt ta sellist asja majas ei teinud, aga kuna täna pidi ta kindlasti viisakas välja nägema ja kedagi

---

Скачать книгу