Lõpetamata minevik. Julian Fellowes
Читать онлайн книгу.
on sul õigus teada sellest inimesest kõike, viimse kui üksikasjani, mis ei saa loomulikult eales võimalik olla. „Meil ei ole teineteise ees saladusi,” teatavad rõõmsad noored mängufilmis, sellal kui, nagu me kõik teame, on igaühe elu täis saladusi, mida varjame tihti isegi enda eest. Sel hetkel häiris Bridgetit ilmselgelt mõte, et kui Damian on minu jaoks oluline, kuid ma ei ole teda sellegipoolest kunagi maininud, siis kui palju muud olulist ma tema eest varjanud olen? Enda kaitseks võin öelda vaid seda, et ka tema minevik oli minu jaoks kui suletud karp, nagu minu või tegelikult ükskõik kelle teise minevik. Aeg-ajalt lubame inimestel sinna kiigata, kuid üldiselt vaid pealiskaudselt. Mälu süngemate hoovustega tegeleb igaüks ise.
„Ta oli üks Cambridge’i sõber,” ütlesin ma. „Me saime tuttavaks teisel kursusel, umbes siis, kui ma 1960ndate lõpus nii-öelda hooaega alustasin, see hõlmas kõiksugu peenemaid seltskondlikke üritusi. Tutvustasin talle paari sõbrannat. Nad võtsid ta omaks ja trallisime mõnda aega koos Londonis ringi.”
„Lõbustasite debütante.” Ta ütles seda nalja- ja põlguseseguselt.
„Nii tore, et mu noorusaastad su suule ikka naeratuse toovad.”
„Mis siis juhtus?”
„Ei midagi. Pärast ülikooli läksid meie teed lahku, ilma kärata. Liikusime lihtsalt eri suunas.” Seda öeldes ma muidugi valetasin.
Ta vaatas mind, lugedes välja pisut enam, kui olin arvestanud. „Kui sa otsustad sinna minna, siis ilmselt üksi?”
„Jah. Ma lähen üksi.” Ma ei selgitanud pikemalt, aga tema kaitseks olgu öeldud, et ta ei uurinud ka rohkem.
Arvasin kunagi, et Damian Baxter on minu looming, ehkki see tõestab üksnes minu kogenematust. Nagu igaüks teab, suudab ka maailma andekaim võlur torukübarast jänese välja meelitada üksnes juhul, kui jänes seal olemas on, ehkki peidetult, ja Damian ei oleks eales nautinud edu, mida ma tahtsin enda arvele kirjutada, kui tal poleks päriselt olnud omadusi, mis tema võidukäigu võimalikuks ja koguni vältimatuks tegid. Siiski ei oleks too noormees ilmselt mõningase abita, vähemalt noil aegadel, kõrgseltskonna tähelepanu keskpunkti sattunud. Ja seda abi osutasin talle mina. Võib-olla just seetõttu tekitas tema reeturlikkus minus nii kibedat pahameelt. Tegin head nägu, vähemalt üritasin teha, kuid valus oli ikkagi. Trilby vedas alt Svengalit, Galatea hävitas Pygmalioni unistused.
„Mulle sobib iga päev ja kellaaeg,” seisis kirjas. „Ma ei käi enam väljas ega võta külalisi vastu, nii et olen täielikult sinu päralt. Ma elan Guildfordi külje all. Autoga kulub tulemiseks poolteist tundi, rongiga saab kiiremini. Anna mulle teada, siis saadan täpsemad juhised või kellegi rongile vastu, kumba ise eelistad.” Pärast teeseldud kõhklust kirjutasin talle lõpuks vastu, tegin ettepaneku õhtustada sel ja sel päeval ning lisasin rongi, millega kavatsesin saabuda. Ta kinnitas kuupäeva ja pakkus, et võin ööseks jääda. Üldiselt eelistan, nagu Jorrocks,1 „põhku keerata seal, kus olen õhtustanud”, nii et võtsin kutse vastu ja plaan oli paigas. Astusingi ühel kaunil juuniõhtul Guildfordi rongijaama.
Otsisin pilguga ebamääraselt mõnd idaeurooplast, kellel oleks viltpliiatsiga vigaselt kirjutatud nimesilt käes, kuid selle asemel lähenes mulle vormiriides sohver – või pigem nagu sohvrit kehastav näitleja mõnest „Hercule Poirot’” osast –, kes tutvustas end vaiksel ja alandlikul toonil, asetas nokkmütsi pähe tagasi ja juhatas mind uue Bentleyni, mis oli illegaalselt pargitud invaliidide kohale. Ehkki autoaknal seisis nähtaval kohal vastav märgis, ütlen siiski „illegaalselt”, sest eeldatavasti ei jagata neid lube selleks, et sõpradele rongi peale vastu minna ja säästa neid märjaks saamast või liiga pikalt pagasiga kõmpimast. Aga eks kõik väärivad pisut poputamist.
Ma teadsin, et Damianil oli hästi läinud, ehkki kuidas või miks ma seda teadsin, seda ma ei mäletanud, sest ühiseid sõpru meil ei olnud ja liikusime täiesti eri seltskondades. Ilmselt nägin tema nime Sunday Timesi rikaste nimekirjas või mõnes ärikülje artiklis. Aga enne toda õhtut polnudki ma vist aru saanud, kui hästi tal oli läinud. Kihutasime mööda Surrey väikseid teid, kui, nähes hooldatud hekke ja sirgeid kiviaedu, muruplatse, mis olid siledad kui piljardilaud, ja lumivalgeid umbrohuvabasid kruusateid, sain aru, et olime sisenenud rikaste kuningriiki. Ei mingeid murenevaid aiaposte, tühje hobusetalle ega lekkivate katustega majakesi. Küsimus ei olnud traditsioonides ja kunagises hiilguses. Minu ees ei olnud ammune rikkus, vaid praegusajal kogutud jõukus.
Mul on selle maailmaga kogemusi küll. Tagasihoidlikult eduka kirjanikuna puutun kokku „kõiksugu ilmarahvaga”, nagu ütles minu vanaema, aga ma ei hakka väitma, nagu olnuksid need minu inimesed. Enamik n-ö rikkaid, keda mina tunnen, omavad vanast ajast jäänud, mitte värskelt teenitud varandust; need on rikkad, kes olid kunagi märksa rikkamad. Kuid majad, millest ma nüüd möödusin, kuulusid praegusaegsetele rikastele, mis on teine asi, ja mulle mõjub nende vahetu võim kuidagi turgutavalt. Veider, kuid isegi tänapäeval suhtutakse Suurbritannias vahel uude rahasse üleolevalt. Traditsiooniliste parempoolsete põlglik hoiak on vast ootuspärane, kuid paradoksaalsel kombel kuulutavad halvakspanu ennast ise üles töötanute suhtes just vasakpoolsed intellektuaalid. Ma ei mõista, kuidas läheb see kokku usuga võrdsetesse võimalustesse. Võib-olla ei üritagi nad neid kahte ühildada, vaid elavad lihtsalt vastuoluliste impulsside ajel, mida teatud määral teeme me kõik. Aga isegi kui nooruses võinuks mind sellises fantaasiavaeses mõtlemises süüdistada, siis nüüdseks on see möödanik. Tänapäeval imetlen häbi tundmata mehi ja naisi, kes on oma varanduse ise kokku ajanud, nagu ma imetlen igaüht, kes vaatab talle sünniga määratud tulevikku ega pelga seda lammutama asuda, et selle asemele paremat ehitada. Ennast ise üles töötanutel on suurem võimalus luua endale elu, mis neile tõesti sobib. Annan neile selle eest au, nagu ka nende kullakarvasele maailmale. Isiklikus plaanis oli muidugi äärmiselt häiriv, et sellesse maailma kuulus ka Damian Baxter.
Maja, mille ta oma hiilguse demonstreerimiseks välja oli valinud, ei olnud mõne laostunud aadliku loss, vaid üks neist upsakalt kõlbelistest labürindirägastikest, mis ehitati Arts and Crafts liikumise vaimus ja meenutas pigem Disney muinasjutulossi – Vana Inglismaad esindas see sama mitteveenvalt kui eelmisel sajandivahetusel, kui Lutyens2 taolisi maju ehitas. Hoonet ümbritses astanguline aed, kus risti-rästi kulgesid hästi hooldatud rajad, kuid paistis, et kaugemale tema maavaldused ei ulatu. Damian ei üritanud ilmselt imiteerida kunagiste maa-aadlike elukorraldust. See siin ei olnud mõis, mis pesitsenuks mõnusalt keset aakrite laiust põllumajandusmaad. See siin esindas lihtsalt suurt jõukust.
Aga isegi kui hoone ei järginud aristokraatlikke traditsioone, valitses seal üsnagi 1930ndate õhustik, nagu olnuks see ehitatud Esimeses ilmasõjas kahtlasel teel omandatud vara abil. Sohvri tekitatud agathachristielikku meeleolu jätkasid uksel kummardav ülemteener ning mustas kleidis ja satsilise põllega teenijatüdruk, keda ma kahvatule tammepuust trepile suundudes vilksamisi nägin, ehkki tema välimus oli vähem väljapeetud, nagu oleksin äkki kandunud mõne Gershwini muusikali lavale. Toimuva pentsik sürreaalsus sai kinnitust asjaolust, et enne võõrustajaga kohtumist juhatati mind minu tuppa. Sellises korralduses on alati pisut detektiivloolikku ohuvärinat. Tumedasse rõivastatud teenija, kes ilmub uksele ja ütleb vaikselt: „Palun tulge võõrastetuppa, kui olete end valmis seadnud, härra”, sobiks paremini testamendi ettelugemisele kui tuttava külastamisele. Kuid tuba ise oli päris kena. Seinu kattis kahvatusinine damast, nagu ka kõrget baldahhiinvoodit. Mööbel oli kindel ja toekas Inglise värk ja mitu idamaist klaasimaalingut akende vahel olid tõesti võluvad, isegi kui kõiges selles oli tuntavalt mõisahotelli, mitte eheda maamaja hõngu, mida kinnitas ka muljet avaldav vannituba: hiigelsuur vann, dušikabiin, läikiv kraan otse põrandast väljuvate kõrgete torude otsas ja lahmakad rätikud, mis olid pehmed ja uhiuued. Nagu me teame, leidub eramaamajades sellist asja harva, isegi tänapäeval. Värskendasin end ja läksin alla.
Võõrastetuba oli ootuspäraselt ruumikas, võlvlae ja liig koheva vaibaga, mis oli äsja välja vahetatud. See ei olnud mõne pururikka klubiomaniku narmasvaip ega peenema rahva sile antiikne põrandakate, vaid pehme ja elastne ja uus. Kõik selles toas oli soetatud meie eluajal ja ilmselt oli seda teinud üks inimene. Sellest ei õhkunud maitsete
Viide 19. sajandi briti kirjaniku ja kirjastaja Robert Smith Surteesi loodud koomilisele tegelasele (siin ja edaspidi tõlkija märkused).
Vihje briti arhitektile Sir Edwin Landseer Lutyensile (1869–1944), kes viljeles traditsioonilist stiili.