Lõpetamata minevik. Julian Fellowes
Читать онлайн книгу.
nii palju, kui sellest veel alles oli, märksa laiemat ringi, kui talle tundus, ja ka märksa erisugusemaid inimesi. Pealegi on inimesed ikka inimesed, olgu nad kes tahes, ja ükski maailm ei ole nii selgepiiriline, nagu tema seda ette kujutas.
„Ei, ma ei ole teda üldse kaua tundnud, mitte kuigivõrd. Ma olen teda aastate jooksul mõned korrad kohanud, ühel või teisel üritusel, aga esimest korda rääkisime päriselt ühel Eaton Square’i teeõhtul kuu või kaks tagasi.”
Talle pakkus see nalja. „Teeõhtul?” See kõlas tõesti üsna veidralt.
Tolle teeõhtu oli tegelikult korraldanud üks Miranda Houghtoni nimeline tüdruk oma vanemate korteris Eaton Square’i põhjaosas. Miranda oli minu tädi või mõne mu ema sõbranna ristitütar, ma ei mäletagi enam täpselt. Nagu Serenaga olin ka temaga aeg-ajalt kokku sattunud, ilma et kumbki meist oleks teisele sügavat muljet jätnud; ometi sattusin tema külaliste nimekirja, kui kogu see hooaja-jant peale hakkas. Taolised õhtud olid hooaja esimesed rituaalid, ehkki seda öeldes tunnen end veidrikust arhivaarina, kes säilitab järeltulevate põlvede jaoks inuittide kadunud traditsioone. Tüdrukuid õhutati teisi peatseid debütante teeõhtule kutsuma, tavaliselt oma vanemate Londoni koju, et peatselt algavateks trallideks kasulikke sõprussuhteid ja kontakte luua. Emad hankisid nimekirja teistest hooajal osalejatest selle ettevõtmise mitteametlikult, kuid laialdaselt tunnustatud juhilt Peter Townendilt, kes jagas neid tasuta ja rõõmuga kõigile, keda ta selle vääriliseks pidas, oma rüütellikus, ehkki hukule määratud katses eirata kaasaegset maailma nii kaua, kui vähegi võimalik. Hiljem nõutasid samad emad temalt uusi nimekirju oletatavalt väärt noormeeste nimedega ja ta jagas ka neid, ehkki neid oli tavaliselt tarvis pigem kokteili- ja tantsupidudeks, mitte teeõhtuteks, kus mehi osales vähe ja kus nad olid tavaliselt võõrustaja tuttavad, nagu mina Mirandale. Teed pakuti ja joodi neil kogunemistel vähe, kui üldse, ja minu kogemuse kohaselt valitses seal alati natuke imelik õhkkond, kuna iga saabuja sammus kõhklevalt üle toa. Ent osalesime neil sellegipoolest, mina kaasa arvatud. Nii et suhtusime meid ootavasse kogemusse entusiasmiga juba üsna varakult, ükskõik mida me hiljem väitsime.
Istusin nurgas ja rääkisin üpris igavale tedretähnilisele tüdrukule jahipidamisest, kui sisse astus Serena Gresham, ja ma sain seltskonda läbinud õhkõrnast võbelusest kohe aru, et tal oli selleks ajaks juba staari maine. Avalikult seda siiski ei väljendatud, kuna temas ei olnud kübetki upsakust ja tema kõnemaneer oli igati talitsetud. Minu õnneks istusin viimase tühja tooli kõrval. Viipasin talle, ja kui tal oli kulunud sekund, et meelde tuletada, kes ma olen, tuli ta üle toa minu juurde. Praegu tundub mulle huvitav, et Serena kõiki neid rituaale järgis. Kakskümmend aastat hiljem, kui hooajast oli saanud vaid ekshibitsionistide ja tõusikutest emade tütarde pärusmaa, ei oleks ta seda eales kaasa teinud. Vast viitab see tõsiasjale, et noil tagurlikel aegadel tegi ka näiliselt sedavõrd kammitsaist prii inimene nagu Serena nii, nagu kästi.
„Kuidas sa Mirandat tunnet?” uurisin ma.
„Tegelikult ei tunnegi,” vastas ta. „Kohtusime Rutlandis, kui olime külas minu sugulastel.” Serenal oli anne vastata küsimustele kiiresti ja pingutamata, ilma vähimagi salatsemiseta, ilma et ta oleks sealjuures kuigi palju infot jaganud.
Noogutasin. „Nii et teed debütantide hooaja kaasa?”
Ma ei taha end üle tähtsustada, aga ma ei ole kindel, et ta oli enne minu küsimust tajunud kogu ettevõtmise haaret. Ta mõtles hetke, kulm kortsus. „Ma ei teagi.” Ta oleks nagu uurinud nähtamatut kristallkuuli enda ees õhus. „Eks näis,” lisas ta ja jättis mulje, nagu kuulunuks ta inimeste hulka üksnes poolenisti, mis tegigi ta nii võluvaks; justkui olnuks tal emotsionaalne perroonipilet, mis annab õiguse iga hetk parasjagu käesolevast kogemusest taganeda. Olin lummatud.
Rääkisin sellest natuke Damianile, sellal kui me sõime. Ta oli haaratud igast pisiasjast nagu antropoloog, kes on ammu oma teooriasse uskunud, kuid avastab alles nüüd tõendeid selle tõepärasuse kohta. Kardetavasti oli Serena esimene läbinisti ehe aristokraat, keda ta kunagi oli kohanud, ja ilmselt avastas ta kergendustundega, et miski neius ei valmista talle pettumust. Serena oli tegelikult täpselt selline, millisena kujutavad aristokraatlikke kangelannasid ette inimesed, kes loevad enne pikka ja igavat reisi raudteejaamast ostetud ajaloolisi romaane: kõigutamatu ilu ja talitsetud, peaaegu külmalt eemalolev hoiak. Arvaku nad ise mis tahes, vastavad vähesed aristokraadid rahuldaval määral sellele stereotüübile, ja Damianil vedas või siis ei vedanud, et ta kohe oma seltskondliku karjääri alguses kohtas ühte sellist laitmatut eksemplari. See kohtumine pakkus talle ilmselgelt imelist rahuldust. Kui tal ei oleks selle maailmaga tutvust tehes nii väga vedanud, võinuks kõik muidugi paremini lõppeda.
„Aga kuidas nende teeõhtute külaliste hulka satutakse?” päris ta.
Asi oli selles, et Damian meeldis mulle. Imelik on neid sõnu kirjutada ja aeg-ajalt on see mul täiesti meelest läinud, aga nii oli. Ta oli vaimukas, temaga oli lõbus ja ta nägi hea välja – see viimane on mulle inimeste juures alati korda läinud – ja tal oli praegusaegset new age’i terminoloogiat kasutades positiivne energia, mis tollal tähendas lihtsalt inimest, kes ei mõju kunagi väsitavalt. Aastaid hiljem ütles mulle üks sõbranna, et tema arvates elavad maailmas radiaatorite ja äravoolutorude tüüpi inimesed. Damian oli sel juhul radiaatorite kuningas. Ta soojendas seltskonda, kus ta viibis. Ta tekitas inimestes soovi teda aidata ja seda alkeemiat rakendas ta kõige edukamalt minu peal.
Paraku ei saanud ma sel hetkel Damiani palvele vastu tulla, sest teeõhtutest oli ta juba ilma jäänud. Need väikesed mitteametlikud kogunemised toimisid justkui eelselekteerimise protsessina, kus tüdrukud otsisid endale käesolevaks aastaks sõbrannasid, ning meie Cambridge’i õhtusöögi ajaks olid kambad juba moodustatud ja kokteilipeod käimas, ehkki, nagu ma ka talle ütlesin, ei olnud esimene üritus, kus ma pidin osalema, otseselt debütantide pidu, vaid üks paljudest tseremooniameister Peter Townendi koosviibimistest tema Londoni korteris. Nende riituste uurijale võib tunduda imelik, et viimased kakskümmend või kolmkümmend aastat korraldas neid täiel määral Põhja-Inglismaalt pärit tagasihoidliku tausta ja varandusega mees, aga nii oli. Loomulikult oli Damian seda nime kuulnud ja, haistes jahikoera kombel saaki, küsis ta kohe, kas ta võib end mulle sappa haakida, ning ma nõustusin. See oli kahtlemata riskantne samm, sest Townend suhtus oma võimu ja privileegidesse kiivalt, ja ilmuda sinna nii muuseas, kaasas keegi sabasjõlkuja, võis mõjuda tema kutse alavääristamisena, millesse ta kindlasti sõbralikult ei suhtuks. Tegin seda siiski ning nädal või kaks hiljem, kui parkisin oma päevinäinud rohelise Mini raskusteta Chelsea Manor Streetile, istus minu kõrval Damian Baxter.
Mainisin, et Peter suhtus oma rolli kiivalt, kuid seda arusaadavatel põhjustel. Tagasihoidliku taustaga mees – ta oli oma päritoluga igati rahul – tegi karjääri ajakirjanduse ja kirjastamise vallas, keskendudes genealoogiale, ning avastas siis ühel heal päeval, et tema isiklik kutsumus on hoida elus hooaja tava pärast seda, kui Tema Majesteedi 1958. aasta otsus debütantide esitlemine lõpetada ähvardas kogu ettevõtmise viivitamatult välja suretada. Nüüdseks teame, et see traditsioon oli määratud hääbuma aegamisi ja võib-olla olnuks kiire lõpp parem, kuid tulevikku ei tea kunagi ette ja tollal tundus, et Peter üksi võitis sellele eluaega määramatult juurde. Monarh ei mänginud selles muidugi enam mingit rolli, mis paljude jaoks röövis traditsioonilt sisu ja mõtte, aga hooaja eesmärk oli endiselt tuua kokku sarnaselt mõtlevate vanemate järeltulijad, ja just selle kohustuse ta enda peale võttiski. Ta ei lootnud selle pealt teenida. Ta tegi seda üksnes austusest asja enda vastu, mis muudab selle minu silmis imetlusväärseks, olgu lõpptulemus milline tahes. Aastast aastasse kammis ta läbi sugupuid, uuris kõrg- ja alamaadlikke, kirjutas tütarde emadele, intervjueeris nende poegi – kõike seda selleks, et kogu ettevõtmisele mõned lisakuud eluaega osta. Kas see kõik leidis tõesti aset vaid nelikümmend aastat tagasi, küsib mõni hämmeldunult. Vastus on jaatav.
Peteri enda kogunemiste eesmärk ei olnud tüdrukuid välja valida või tagant julgustada. See töö oli juba varem ära tehtud. Ei, tema põhieesmärk oli panna proovile noormehed, kes olid talle silma jäänud kui peatsete pidude potentsiaalsed saatjad ja tantsupartnerid. Kui nood olid üle vaadatud, tõmmati nende nimele joon alla või kustutati nimekirjast, mis saadeti ootusärevatele emadele, kes eeldasid, et sealt on eemaldatud kõik lurjused ja võrgutajad,