See olid sina. Jo Platt
Читать онлайн книгу.
>
Neliteist aastat tagasi
„Tere, mina olen Alice, sinu naaber.” Ma näitasin koridoris vasakule jäävat ust. „Siin ei paista veel kedagi kohal olevat ja ma mõtlesin, et ehk sooviksid sa välja kohvi jooma minna?”
Nägus ja maitsekalt riides blond tütarlaps tõmbas ukse pärani ja naeratas mulle. „See oleks tõesti tore,” ütles ta mind tuppa kutsudes. „Nuputasingi parajasti, mida peale hakata.”
„Suurepärane.” Ma järgnesin talle tuppa, kus tüdruk võttis istet toa ainukesel, täpselt samasugusel voodil nagu minulgi toas, ja hakkas pikki, punase-valgetriibulisi sokke jalast võtma.
„Ma panen kingad jalga,” ütles ta.
Ma vaatasin ringi, kuid teist voodit ma toas ei näinud. „Kas sul toanaabrit ei olegi?”
„Kas sinul siis on?” küsis ta oma paljaid jalgu jooksukingadesse torgates. Noogutasin. „Mu toakaaslaseks on keegi Miriami-nimeline tüdruk, kes õpib ajalugu. Aga nagu ma ütlesin,” laususin õlgu kehitades, „ei ole temast veel kippu ega kõppu kuulda.” Uurisin jätkuvalt tuba, mis oli häirivalt korras, võrreldes selle kaosega, mis minu tuppa maha jäi. „Õigupoolest peaksin vist talle kirjakese jätma ja vabandama, et ma ei ole veel asjade paigutamist lõpetanud,” ütlesin ma. „Sinu tuba on nii korras.”
Tüdruk jälgis mu pilku. „Ma ei saa kogu au endale võtta. Mu vanemad olid mul siin ilmatu aja abiks. Olen ainus laps ja seetõttu mõjub lahusolek neile rängalt.” Ta vaatas mulle silma, enne kui vaiksemalt lisas: „Ja ausalt öeldes mõjub see mulle samamoodi.”
Ma noogutasin. „Mina olen samuti ainus laps, seega mõistan,” ütlesin. Tüdruk naeratas ja osutas kirjutuslaua kõrval olevale geograafiaõpikutega täidetud mahukale kastile. „Vanemad oleksid veel praegugi siin ja paneksid õpikuid riiulisse, kui ma poleks peale käinud, et nad ära läheksid.” Ta vaatas ringi ja haaras halli seljakoti. „Ma arvan, et mu väike käekott peaks siin sees olema,” ütles ta kotis tuhlama hakates.
„Minu emast ja isast polnud pooltki nii palju kasu kui sinu omadest,” ohkasin ma. „Ema ei teinud muud, kui vaid luges mulle valjusti ette retsepte tudengite kokaraamatust, mille oli mulle ostnud, ning isa aeg kulus politseijaoskondade ringitamisele minu teatmikus.”
Tüdruk tõstis pilgu ja puhkes naerma, enne kui kaevus taas seljakotti, kust tõmbas lõpuks võidukalt välja lilla nahast käekotikese. „Käes!”
„Suurepärane,” ütlesin mina. „Downsi ääres Veetorni kõrval on üks kena kohvik. Võiksime väljas istuda.”
„Sa räägid, nagu teaksid, kuhu Bristolis minna,” ütles ta püsti tõustes.
„Mina olen pärit Readingist. Ülikooli lahtiste uste päeval käisin Bristolis esimest korda.”
„Ma elan siit vähem kui tunnise autosõidu kaugusel,” selgitasin. „Tänu sellele olen ma Bristolis juba paar korda käinud.”
Tüdruk läks kirjutuslaua juurde ja võttis sealt võtme. „Siis sa ei tunne end siin nii kõhedalt,” ütles ta otsekoheselt.
„Vastupidi. Mul on päris suur hirm. Ma ei ole kunagi kauem kui kaks nädalat kodust ja vanematest eemal olnud.”
Tüdruku nägu valgustas taas naeratus. „Aitäh sulle, seda on lohutav kuulda.”
Ma läksin ukse juurde, mille ta mulle avas ja siis, kui olime väljunud, sulges ta ukse. „Ja aitäh, et sa mu uksele koputasid, Alice.” Ta lukustas ukse ja pistis toavõtme käekotti.
„Noh, aitäh, et sa kohvi jooma tuled …” alustasin ma, kuid vakatasin äkitselt, taibates, et ma ei tea veel tema nime. „Anna andeks,” ütlesin ma, „ma ei küsinudki sinu nime.”
„Kas ma siis ei öelnud? Ma olen täiesti lootusetu,” ohkas ta ja sirutas mulle käigu pealt käe. „Mina olen Lydia.”
1. peatükk
Kui ma jälle oma väikese aiaga korteri elutuppa jõudsin, suur pähklikott ühes ja punase veini pudel teises käes, leidsin eest Miriami midagi õhinal jutustamas ning Connie ja Absi teda pingsalt kuulamas. „Jah, mina nõustun Conniega,” ütles Miriam, sulges „Surmaennustuste kroonika” ja asetas selle põlvedele. „Ideaalne näide sellest, et mida vähem, seda parem. Mis sina arvad, Abs?”
„Absoluutselt õige,” noogutas Abs ja näppis oma tumepruuni patsi, enne kui oma tüüpilisel takka kiitval moel jätkas. „Sa oled alati nii läbinägelik, Connie, sa tabad naelapea pihta.”
Connie naeratas tänulikult ja langetas kahvatusinised silmad, mille muutsid hiiglaslikuks suured ümmargused prilliklaasid. Prille kandis ta siis, kui tahtis silmadel läätsedest puhata lasta. Vaatamata sellele, et Connie oli neljakümnene, kaksteist aastat Absist vanem, polnud ta oma arvamustes eriti kindel. Kuigi ta meie raamatuklubi õhtutel poetas alati vaikseid mõtlikke kommentaare, kõlasid need harva enesekindlalt. „Mul on nii hea meel, et sa sellega nõustud, Abigail,” lausus Connie venivas California murrakus. „Teate, ma ütlesin täna sedasama Gregile ja ta teatas, et tema küll ei mõista, kuidas saab vähem parem olla.”
Kuulsin, kuidas Miriam tõi kuuldavale tasase ohke, kui kummardusin täitma tema ees madalal kohvilaual olevat pähklikaussi. Ma teadsin, et kuigi Miriam on Conniesse kiindunud, taunib ta seda, et Connie laseb nii oma ülihoolitseval mehel, pidevat tähelepanu nõudval kolmeaastasel pojal kui ka hüperaktiivsel labradori retriiveril enda üle valitseda.
Miriam köhatas. „Nojah, mehed ja naised näevadki elus kõike erinevalt,” nentis ta ja võttis peoga pähkleid. „Aga see ei tähenda, et sa eksid, või et sinu arvamusel ei ole kaalu. Jumal ise teab, et kui ma nõustuksin Craigiga iga kord ja lepiksin sellega, et mul ei ole õigus, siis jääksingi lömitama.”
Abs noogutas. „Ma räägin koolis lastele kogu aeg, et teistsugune ei pruugi olla vale,” lausus ta üle näo särades. „Me kõik näeme asju erinevalt. Kui ei näeks, oleks elu nii igav. Näiteks,” jätkas ta e-lugerit raputades, „kui me kõik oleksime sellest raamatust täpselt ühtmoodi aru saanud, siis poleks ju meil midagi arutadagi.”
„Väga õige,” ütlesin ma.
Miriam pööras oma pilgu minu poole. „Ja kuidas sina seda raamatut mõistad, Alice?” küsis ta teraselt. „Sa ei ole täna õhtul eriti jutukas olnud.”
„Tõtt-öelda lugesin ma selle peaaegu lõpuni,” protestisin varjatud kriitika peale. Mulle oli jäänud külge maine, nagu ei loeks ma valitud raamatuid kunagi otsast otsani läbi. „Kõige parem ongi kohe alguses teada saada, mis lõpus juhtub. Tahan sellega öelda, et seekord ma ei pidanudki kõigepealt viimast lehekülge lugema nagu tavaliselt.”
Miriam ohkas ning Connie ja Abs naersid. „Sa oled naljakas, Alice,” ütles Abs oma peaaegu tühja veiniklaasi mulle ulatades. Naeratasin talle ja täitsin ta klaasi.
„Hmm …” ütles Miriam. „Minu arust oleks meil rohkem kasu sellest, Alice Waites, kui sa oleksid vähem naljakas ja loeksid rohkem. Mis mõtet on meil hoida oma seltskonnas inglise filoloogi, kes ühtki raamatut ei loe?”
„Oh, ole kuss,” ütlesin ma pähklikotti ja veiniklaasi puhvetkapile asetades ning potsatasin tema kõrvale diivanile. „Mõne raamatu loen ma ikka läbi.”
Miriam patsutas mu kätt. „Tubli, tubli.”
Ma vaatasin teda. „Sa ütled seda täpselt sellise häälega, nagu räägiksid Phoebe’iga.”
Miriam kehitas õlgu. „Mõtlen tihti, et sul on mu kolmeaastase tütrega päris palju ühist. Ja ma ei pea silmas üksnes raamatute lehitsemist. Mitte ei mõista, kuidas teid küll Craigiga ülikoolis sellelt kursuselt minema ei kihutatud,” vangutas ta pead.
„Kas sa ikka tead, et sellest on nüüd juba üle kümne aasta möödas,” laususin ma kõlatult. „Võiksid meie hurjutamise nüüd juba lõpetada.”
„Issake, te olete juba üle kümne aasta sõbrad olnud ja saate endiselt nii hästi läbi,” lausus Abs vähimagi irooniata.
Hakkasin naerma ja Miriam ühines minuga. „Saamegi,” kinnitasin.
„Ja mis igavesse sõprusse puutub,” jätkas Abs, sirutades end toa- nurgas väikeses sinises tugitoolis, kuhu ta oli end istuma sättinud. „Miks