Mesiniku tütar. Santa Montefiore
Читать онлайн книгу.
oled üheksateist, Trixie. Sa käid tööl. Sul on oma raha. Oled iseseisev. Minu meelest võid teha, mida ise tahad.”
„Seda küll, aga ema on väga konservatiivne. Ta elas Inglise väikelinnas, armus isasse, kui nad olid alles teismelised, ja abiellus temaga, kui puhkes sõda. Tal pole iial kedagi teist olnud. Minult ootab ta sedasama, aga mida teen mina: pole abielus, aga seksin rokkstaariga – rokkstaarid pole emade arvates nende tütardele just kõige parem valik.”
„Rokkstaar.” Jasper hakkas skeptiliselt naerma. „Sa meelitad mind.”
Trixie silmad lõid veendunult särama. „Sinust saab suur täht, Jasper. Tean seda. Oled hea välimusega ja andekas ning sinu muusika meeldib kõigile. Mul on edu peale hea nina ning sinu juures on seda kõvasti tunda.” Ta võttis veel ühe mahvi ja naeratas noormehele läbi suitsupilve. „Ja mina olen sealsamas lava kõrval – tüdruk, kes tundis sind juba enne, kui sinust sai miljonär, kui tuhanded fännid hakkasid hõikuma sinu nime ning su plaate hakati müüma kogu maailmas.”
„Mulle meeldib su innukus, Trixie. Anname endast parima.”
„Kuidas teisse Inglismaal suhtutakse?”
„Mitte just ülearu hästi.”
„Sellepärast te siis siia tulitegi?”
„Muidugi. Kes ei tahaks Ameerikas läbi lüüa?”
Trixie puhkes naerma. „Mitte igaüks ei taha läbi lüüa just Tekanassetil!”
„Mul on selle kohaga eriline side. Mu vanavanematel oli siin maja. Kunagi ammusel ajal. Tundus olevat hea stardiplats.”
„Aga miks ei tahtnud te kõigepealt läbi lüüa Inglismaal? Kas te siis oma kodumaal ei ihkagi tuntuks saada?”
Noormees ohkas ja tema nägu väljendas kimbatust. „Sellepärast, et ema lööks mu häbi pärast maha.”
Trixie kirtsutas nina. „Sa teed nalja, eks?” Jasper raputas pead. „Ema ei taha, et sa bändi teed?”
„Muidugi mitte.”
„Aga isa?”
„Surnud.”
„Oi, palun vabandust!”
„Pole põhjust. Ma ei saanud temaga eriti hästi läbi. Ta oli sõjaväelane nagu kunagi tema enda isagi. Ta ei hoolinud muusikast – igatahes mitte sellest, mis mulle meeldib.”
„Kui kitsarinnaline! Ta oleks pidanud tundma uhkust, et oled nii andekas.”
„Tema ei näinud minus mingit annet, Trixie. Aga tühja sellest. Ma olen noorem poeg. Kogu vastutus lasub mu venna õlul ning tema on õnneks piisavalt suur ja konventsionaalne, et seda kanda.”
Trixie puhkes naerma. „Sina oled niisiis vaba ja võid teha seda, mida ise tahad.”
„Justament.” Noormehe nägu läks naerule. „Ja kellega tahan.”
„Minuga, eks?” Neiu piidles teda koketselt tuka varjust.
„Just sinuga, musirull,” vastas Jasper.
„Tead mis? Ühel päeval saan ka mina kuulsaks,” ütles Trixie. „Ainult et hoopis teisel alal.”
„Kes sinust siis saab?”
Neiu tõmbas põlved vastu rinda ja põimis käsivarred ümber nende. „Tuntud ajakirja toimetaja.”
„Nagu Diana Vreeland?”
„Inimesed küsivad siis, kes see Diana Vreeland on, sest minu nimi on palju kuulsam.”
„Arvan, et pigem kurikuulus,” narritas poiss.
„Igatahes kavatsen ma lüüa läbi moemaailmas. Mulle meeldivad rõivad ning arvan, et mul on hea stiilitunne. Ma ei kavatse jääda eluks ajaks Tekanassetile ettekandjaks. Maailm on suur ja lai ning tahan seda näha.”
„Olen kindel, et näedki. Kui sina kord midagi tahad, siis viid oma soovi täide, Trixie Valentine.”
„Mina arvan sedasama. Ma sõidan läbi kõik maailma moeetendused. Suhtlen kõigi kuulsuste, nagu Andy Warholi ja Cecil Beatoniga, ning pidutsen New Yorgi Studio 54-s koos Bianca Jaggeri ja Ossie Clarkiga.” Ta puhkes naerma ning tema silmis tantsiskles kanepipläru tuluke. „Minust saab karjäärinaine.”
„Enamik tüdrukuid soovib mehele minna ja lapsi sünnitada. Tean seda oma õdede pealt.”
„Aga mina ei ole samasugune kui enamik tüdrukuid, arvasin, et tead seda nüüd juba. Tahan olla sama vaba kui sina – olla see, kes soovin.”
„Siis ole. Keegi ei saa sind keelata.”
„Keegi peale isa.” Trixie ohkas sügavalt. „Tema tahab, et läheksin kolledžisse ja omandaksin hariduse, aga kahtlen, kas ta saab seda endale üldse lubadagi. Isa ütleb, et pole midagi eemaletõukavamat kui rumal naine.” Neiu puhkes naerma. „Olen palju nutikam, kui ta arvab, aga kolledžisse ei lähe ma niikuinii. Tahan minna laia maailma ja elada oma elu. See paik on nii läppunud ja enne sinu tulekut oli siin surmigav!”
„Kas ta toetab sind?”
„Kuule, isa tuli Inglismaalt siia, ainsaks varanduseks terane mõistus, ning temast sai edukas ärimees. Jäänuks ta sõjast muserdatud ja tööpuuduses virelevale Inglismaale, poleks ta praegugi midagi enamat kui talusulane. Talle peaks meeldima, et tahan elus edasi jõuda – eks ole just see ju lõppude lõpuks too kuulus Ameerika unistus!”
„Aga ema?”
„Ema toetab mind kõiges, mida ma ette võtan. Tema tahab ainult seda, et oleksin õnnelik. Tal ei ole head haridust, aga tema isa oli haritud ja tohutult suure lugemusega. Ema sai oma hariduse temalt ning pole säärast raamatut, mida ta ei oleks lugenud. Ja ta töötab. Ema on maastikukujundaja, pealegi veel väga hea maastikukujundaja. Ta pole nagu mõned teised siinsed naised, kes ei tee terve päeva muud kui istuvad laua taga ja peksavad keelt.”
„Tundub, et sul on äge ema.”
„On küll. Ta on hea ja lahke, ning kui meil isaga kismaks läheb, astub ta kindlasti minu eest välja. Oma last ei jäta ta iial hätta. Enamikku emasid ajaksid mõned mu tembud meeleheitele, aga tema näib neid justkui salamisi imetlevat – otsekui kahetseks, et ei saanud ise elada samamoodi kui mina. Mulle tundub, nagu oleks temas endas ka mingit varjatud meeletust. Ma ei tea …”
Trixie jättis lause lõpetamata ning pööras pilgu öhe, kus ahvatlevalt säravad tähed andsid aimu kaugetest tundmatutest maailmadest. „On lihtsalt niisugune tunne. Võib-olla ma eksin.”
Jasper lõpetas mängu ja võttis neiu embusse. „Sul on külm,” sedastas ta.
„Natukene.”
Noormees suudles teda pealaele. „Las ma saadan sind koju.”
„Kas tõesti?”
„Muidugi. Ma võin ju olla tulevane rokkstaar, aga peale selle olen härrasmees ja pean kinni headest kommetest.”
„Seda ema sulle küll ette ei heidaks,” lausus Trixie ja tõusis püsti.
„Ei, küll aga peaaegu kõike muud.”
„Kas ta heidaks ette ka seda, et sa käid minuga?” Trixie oli isegi üllatunud, et see küsimus tal mõtlematult üle huulte lipsas. Mida proua Duncliffe temast arvab, ei läinud neiule põrmugi korda, sest tõenäoliselt ei pidanud nad elus kunagi kohtuma. Ent ühtäkki tundus noormehe vastus talle kummaliselt tähtis.
„Jah,” vastas Jasper ja võttis Trixiel käest kinni, et aidata ta paadist välja. „Ta heidaks seda ette.”
„Miks?” Trixie sai kõigest hoolimata natuke pahaseks.
„Mis tähtsust sel on?”
„Ma ei tea. Ega vist olegi. Lihtsalt uudishimu pärast küsisin.”
„Uudishimu teeb ruttu vanaks ja sina oled liiga ilus, et vanaks saada,” vastas Jasper, kergitas tüdruku lõuga