Atlantise väravad. Iidsete triloogia 1. raamat. I. R. Tagarian
Читать онлайн книгу.
need kordusid, seda sügavamal tüdruku sees küpses teadmine, et ta peab teada saama, mis linn see on ja miks ta just seda unes näeb.
Äratundmisvilksatused hakkasid tekkima vaadates filme Egiptuse valitsejatest ja lugedes raamatuid maiade püramiidiväljadest, inkade peidetud linnadest ja džungli neelatud Aasia iidsetest templitest. Kuigi need kõik olid nii erinevad – nii kohad kui hooned, oli selles kõiges miski, mis tundus häirivalt tuttav. Ta võis vaadata lõputult muistsete amulettide, müüride ja ornamentide pilte raamatutes, püüdes ära mõistatada, mis teda nende taga oleva tundmatu ühisusega seob. Egiptuse papüürusrullid ja Sumeri savitahvlid tundusid talle peibutavamad kui teistele temavanustele tüdrukutele riided ja poisid. Aimet ei tõmmanud šoppamine ja peod, veel vähem hoolis ta telekast või sotsiaalvõrkudes suhtlemisest. Ta nautis pakse raamatuid, häid fantaasiafilme ja võimalust omapäi mõelda ning unistada. Pidevalt töise ja reisiva ema kõrval oli see tal väga hästi õnestunud. Kui tuli aeg elukutse valida, otsustaski Aime ajaloo, täpsemalt arheoloogia kasuks. Nüüd oli ta Maltal. Oma esimestel, igavatel ja üksluistel väljakaevamistel.
Kuni oli tulnud see naine.
2
Aime teadis, et see on jälle üks tema unenägudest, kuigi selles paigas polnud ta varem olnud. Maastik meenutas troopilist saart. Lähedal pidi olema ookean, sest eelmises unenäos oli ta põgenenud kohe tema järel tulvava hiidlaine eest. Need unenäod kohtadest, mis olid tuttavad, kuid ometi tundmatud, olid Aimet saatnud varasest lapsepõlvest. Sel korral teadis ta, et ta pole üksi. Keegi oli siin veel, kuid ta ei näinud seda teist inimest. Mingil põhjusel ta teadis, et see on mees ja tegu on inimesega, kes on talle väga lähedane. Nad olid koos läheneva hiidlaine eest kiiresti ära joostes jõudnud mägede vööndi. Mäeahelik sirutus rannikult sisemaa poole. Kuskil seal mägede vahel oli rada, mis tuli leida. Ning neil oli kiire, sest paika, mille nad leidma pidid, tuli jõuda enne päikseloojangut.
Mägede vahel hakkas paistma kaljune platoo, mis oleks nagu ülejäänud mägedest veidi madalamaks lõigatud. Mida lähemale nad jõudsid, seda sagedamini nägid nad sähvatust, kui päiksekiired puudutasid midagi mäetipul. Tipust kerkis taeva poole otsekui gigantne obelisk või India templi tõlvikukujuline katus. Obeliski must ja klaasjas material meenutas eemalt obsidiaani, selle otsas püüdis päiksekiiri seesama sähvatuste tekitaja. “Me peame sinna jõudma enne päikseloojangut, kuna viimane päiksekiir peegeldub tipukivilt tagasi nii, et me näeme selle sisse,” kuulis Aime häält oma peas. Kuidagi teadis ta, et see on lihtsalt telepaatiline suhtlus kellegagi, kes ei kasuta häälkõnet. Ta oli seda varem oma unedes kasutanud. Nad kiirustasid. Päike langes kiiresti. Püramiidjal alusel seisev veider tornitaoline moodustis jõudis lähemale, ta teadis, et selle sees on midagi üliolulist. Midagi, mille ta peab kätte saama enne kui kõik lõpeb. See pandi sinna pärast kahe Kuu kokkupõrget, kui maailm eelmisel korral peaaegu hävinud oleks. Aime võttis kogu oma jõu kokku, et kiiremini liikuda ja… ärkas.
Kahe Kuu kokkupõrge enne maailma hävimist. Kust ta sellise asja võttis? Või millegi, mis ilmub nähtavale viimase päikesekiire valguses obsidiaanklaasi all kuskil mäetipus, mis võiks inimkonna päästa. Ometi oli see unenägu nii selge, detailirohke ja just selle pärast ärevust tekitav. Sest tema mälus puudusid isegi fantaasiatena lahti lammutades sellise maailma konstrueerimiseks vajalikud pildid. Teadmine, et see unenägu toimub või toimus kusagil reaalselt ja ta veel ei tea, kuidas või millega see lõpeb, tekitas Aimes kõhedust.
3
Järgmsel hommikul, kui Aime oma tavapärasel kohal väljakaevamistel tahtis end pintsli ja labidakesega sisse seada, tuli platsile doktor Medin, arheoloogilise kompleksi juhataja. “Kes teist räägib hästi inglise keelt?” küsis mees libistades pilgu üle viiest riigist pärit vabatahtliku. Tegelikult rääkisid Maltal kõik head inglise keelt, seega tähendas küsimus midagi enamat, kui lihtsalt tavapärast suhtluskeelega toimetulekut. Inglismaalt polnud siin kedagi. Nad tõusid kõik ja jäid ootusrikkalt vaheldust toova pakkumise suunas vaatama. Alyssa oli Marokost, Stella Itaaliast, Roman Tšehhist ja Ivana Albaaniast. Lisaks mõned kohalikud tudengid. Enne kui teised reageerida jõudsid, astus Aime sammu ette. “Mida te vajate, sir?” küsis ta päris elegantse Oxfordi aktsendiga. Ta teadis, et tänu erinevates rahvusvahelistes koolides õppimisele peeti tema keeleoskust väga heaks. Isegi nii heaks, et Eesti gümnaasiumiõpetaja soovitas tal edasi õppima minna Inglise ülikooli. Kompleksi direktori ümar tõmmu nägu lõi särama. “Suurepärane! Sellist meil just vaja ongi!” Lühike tüse mees mõõtis alt üles Aime blondi pikka kuju ja tüdruk ei saanudki päris hästi aru, millist neil just väga vaja oli. “Hypogeniumi on vaja assistenti. See va Mehmet otsustas just eile kaljult alla sukelduma hüpates oma rumala pea lõhki kukkuda. Ja Anna on mandrile sugulaste juurde sõitnud, ta jõuab homseks tagasi. Teised on suvepuhkusel. Kohe tehakse lahti, turistid tulevad ja Marco ei saa üksi hakkama, kuna…” Aime teadis. Marco, Hypogeniumi piletimüüja ja ühtlasi ka parim selle koha ajaloolisest asjatundja peale doktor Medinit ennast, töötas ratastoolis.
“Marco räägib sulle põhjalikumalt, mida sa seal all rääkima pead,” ütles Medin. “Esimese ringi võin mina sinuga kaasa teha ja ise rääkida, ma polegi nii ammu enam seal all käinud.” Medini hääl muutus õrnaks nagu räägiks ta kohtumisest vana kallimaga. “Aga ma ei saa päev otsa seal turiste ringi vedada, mul on ka oma töö teha!” taastus temas karjääri teinud tippametnik.
Hypogenium. Päev Hypogeniumis ja esimene retk legendaarse doktor Medini enda juhtimisel ja võimalus küsida Marco käest kõike, mida ta selle paiga kohta teada tahtis. See oli peaaegu unistuste täitumine. Just Hypogenium oli paik, mille pärast Aime kandideeris oma esimesteks vabatahtlikeks väljakaevamisteks Maltale. See, siinsamas Hal Tarxieni pealmaa-templikompleksi kõrval asuv saladuslik rajatis, kuhu pääses vaid kümme turisti tunnis, mistõttu järjekorrad broneeriti kuid ette ja paljud inimesed ajastasid just nende järjekordade aegadele oma Malta reise, oli oma iidses mitmetasandilisuses vaat et salapärasem kui Egiptuse Suur Püramiid.
Maailma vanim allmaatempel. Kui tema algne funktsioon ikka oli tempel. Olles vähemalt 5000 aastat vana, oli selle loonud sama müütiline tsivilisatsioon, kes oli püstitanud Maltale siinsed gigantsed kivirajatised – millesarnaseid polnud kuskil terve Vahemere piirkonnas. Ning saart mitmes suunas läbivad ja enamasti ei kusagilt algavad, merre või eikuhugi lõppevad kivisse õõndunud rööpad, mille otstarvet ei osata tänini ära arvata ning selle tõttu ka ametliku liini arheoloogid neist ei räägi. Ehkki ühed neist kulgevad otse olulisima arheoloogiamuuseumi ukse ees.
“Tere tulemast oraaklikambrisse,” ütles doktor Medin esimesele kümneliikmelisele õnnelike grupile kuuest, kes sel päeval Hypogeniumi pääsesid. Need õnnelikud ise ei teadnud, kuidas neil oli vedanud, sest nad ilmselgelt ei aimanud, et tegu pole tavapärase giidiga. Tegelikult oli grupis ka teine ebatavalisus – see oli UNESCO muistise kaitseks kehtestatud reeglite vastaselt üheteistliikmeline, sest Aime käis grupiga kaasas ja kuulas huviga. Esiteks polnud tal veel õnnestunud siin ametlikul tuuril käia ja teiseks ei õnnestu see ilmselt enam koos inimesega, kelle elu oli sellesama rajatise uurimine.
“Oohhh!” Aime võpatas üle terve keha. Näis, et ka kõik teised grupis tundsid midagi, sest vaatasid hämmingus üksteisele otsa. “Selles ruumis, mille otstarvet me ei tea, kuid mida kutsutakse oraaklikambriks just tema akustiliste omaduste tõttu, tekib seletamatult võimas heliefekt, kui baritonitämbriga meeshääl teatud kõrgusel just sellist häält teeb. Oohhh!” Nüüd tundis Aime, et mingi eriline võbin läbis tervet kolmekorruselist koobasrajatist ja tekitas selles seletamatu tunnetuse. Aime ise tundis, kuidas tema südamelöögid oleksid nagu ruumis vibreerivale helile reageerinud, kuidagi nendega kooskõlla võnkunud. “See ruum tekitab teataval helivõnkesagedusel resonantsi. Hetkel resoneerus minu hääl sagedusega 114 hertsi. Aga kui ma tekitaks siin mõne instrumendiga heli 110 hertsi, siis…” doktor Medini võttis taskust väikse aparaadi ja vajutas selle nupule. Kostnuks nagu paar lööki šamaanitrummile, kuid Aime tardus. Ruum tema ümber hakkas võbelema ja õhus oleks nagu midagi nähtavalt lainetama löönud. Praktiliselt kuulmatu heli otsekui sajakordistus ja jõudis mitte ainult kõigisse liivakivikaljust välja tahutud kummaliste treppide ja eenditega ruumi soppi, vaid igasse Aime rakku. Ta tundis nagu hakkaks silme ees virvendama, ent õnneks