Mälu. Lois McMaster Bujold
Читать онлайн книгу.
siia tagasi ilmuma. Teil oleks parem linnast mitte lahkuda.” Milesi masendunud ilmet nähes lisas sekretär: „Mul on kahju, leitnant Vorkosigan.”
Mitte pooltki nii kahju kui minul. Paratamatult meenus Milesile tema enda tabav mõttetera, et ükski lahinguplaan ei ela üle esimest kokkupuudet vaenlasega. „Noh… öelge siis Illyanile, et ma tahaksin temaga kokku saada kohe, kui on tema poolest võimalik.”
„Loomulikult.” Sekretär tegi ülestähenduse.
„Ja kuidas teie vanematel käsi käib, leitnant Vorkosigan?” uuris kindral Haroche südamlikult. Haroche oli hallinev üle viiekümnene mees, kellel oli seljas roheline pisut kortsus igapäevamunder. Milesile meeldis Haroche’i hääl, mis oli sügav ja rammus ja mõnikord lõbus ning kus oli kerge läänepoolsete piirkondade provintsiaktsent, mida pealinnas veedetud aastad polnud suutnud päris ära siluda. Haroche’i töö oli talle Julgeoleku siseringis hirmuäratava maine toonud, kuid oli väljaspool seda peaaegu tundmatu – olukord, mis oli ka Milesile tuttav. Ta oli olnud Julgeoleku peakorteri lahutamatuks osaks umbes aasta kauem kui Miles, kuid kümme aastat sellist tööd nagu Haroche’il, mõtiskles Miles, ajaks igaühel juuksed halliks ja tekitaks ka kõhuprobleemid.
„Ilmselt on teil nende kohta värskemat infot kui minul, härra kindral. Arvatavasti kihutab minule mõeldud post praegu alles Komarrilt Galaktiliste Asjade Osakonna peakorterist siiapoole.”
Haroche laiutas käsi ja kehitas õlgu. „Tegelikult mul värskemat infot ei ole. Illyan eraldas Sergyari minu osakonnast ja lõi eraldi Sergyari asjade osakonna, mis on Komarri omaga võrdne.”
„Eraldi osakonnal ei saa ju nii palju tegemist olla,” arvas Miles. „Koloonia pole ju veel kolmekümneaastanegi. Rahvastik pole veel miljoninigi jõudnud.”
„Aga puudu on ainult natuke,” pistis sekretär.
Haroche muigas natuke süngelt. „Mina arvasin samuti, et see on enneaegne, kuid hiilgava asekuningas krahv Vorkosigani palvetel… on kombeks täituda.” Ta vaatas Milesile vidukil silmadega sügavamõtteliselt otsa.
Ära hakka jama ajama, nagu oleks seal mingi onupojapoliitika mängus, Haroche. Sa tead küll, mis on minu tegelik töö. Ja kui hästi ma seda teen. „Tundub, et see on lihtsalt järjekordne soe koht Julgeolekus. Kolonistid rügavad nagu hullud, neil pole aega mässu haududa. Võib-olla peaksin ma ise ka avalduse esitama.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.