Mis hundi suus, see hundi oma. Стивен Кинг
Читать онлайн книгу.
kehtib surmanuhtlus?”
Nad sõitsid mööda kõrvalteid läbi New Hampshire’i kitsa põhjaosa Vermonti. Freddy juhtis Chevy Biscayne’i, mis oli vana ja ei torganud silma. Morrisel olid süles püss ja Rand McNally avatud kaart. Ta vajutas aeg-ajalt laelambi sisse ja uuris seda, et nad varem valmis vaadatud marsruudist kõrvale ei kalduks. Tal polnud vaja Freddyle meelde tuletada, et too kiirust ei ületaks. See polnud Freddy Dow’ esimene rodeo.
Curtis lebas tagaistmel ja varsti kuulsid nad tema norskeid. Morrise arvates oli tal vedanud, ta näis olevat oma õuduse välja oksendanud. Morris arvas, et võib minna aega, enne kui ta ise korralikult öö läbi magada saab. Ta silme ees olid endiselt mööda tapeeti alla nõrguvad ajud. Tema mõtteis ei kummitanud tapmine, vaid raiskulastud talent. Terve elu lihvimist ja kujundamist sai purustatud vähem kui sekundiga. Kõik need jutud, kõik need visioonid − ja välja tuli ainult midagi kaerahelbepudru taolist. Milles oli selle kõige mõte?
„Nii et sa arvad tõesti, et me suudame need tema väikesed raamatukesed maha müüa?” küsis Freddy. Ta oli jälle selle teema juures tagasi. „Ma mõtlen, tõsise papi eest?”
„Jah.”
„Ja pääseme ise puhtalt?”
„Jah, Freddy, ma olen kindel.”
Freddy Dow vaikis nii kaua, et Morrise arvates oli küsimus lahendatud. Siis võttis teine taas samal teemal sõna. Kaks sõna. Kuivalt ja kõlatult. „Ma kahtlen.”
Hiljem, kui ta taas kinni istus – seekord enam mitte noorte kinnipidamiskohas –, mõtles Morris: Just sel hetkel otsustasin ma nad tappa.
Aga mõnikord öösiti, kui uni ei tulnud, tagumik kuum ja huugamas ühest tosinast seebiga libestatud persenussist duširuumis, möönis ta endamisi, et see polnud tõsi. Ta oli teadnud kogu aeg, et see juhtub. Nad olid nürimeelsed ja elukutselised kurjategijad. Varem või hiljem (tõenäoliselt varem) jääb üks neist mingi muu asjaga vahele ja tekib kiusatus vahetada teadmisi selle öö kohta kergema karistuse vastu või üldse karistusest pääsemise vastu.
Ma lihtsalt teadsin, et nad peavad minema, mõtles ta neil kambriöödel, kui Ameerika täis kõht puhkas oma tavapärase teki all. See oli vältimatu.
New Yorgist põhja pool, kui koidik polnud veel saabunud, ent näitas siiski silmapiiri tumedat joont nende selja taga, keerasid nad lääne poole, Route 92-le, maanteele, mis kulgeb enamasti I-90-ga paralleelselt Illinoisini välja, kus see keerab lõuna poole ja hääbub lõpuks Rockfordi tööstuslinnas. Sellisel kellaajal oli teel väga vähe sõitjaid, ehkki nad kuulsid (ja mõnikord ka nägid) suurte veoautode liikumist neist vasakule jääval osariikidevahelisel maanteel.
Nad möödusid sildist PUHKEPLATS 2 MIILI ja Morris mõtles „Macbethile”. Kui seda teha tuleb, siis parem juba teha kiiresti. Võib-olla mitte täpne tsitaat, aga käib kah.4
„Teeme seal peatuse,” ütles ta Freddyle. „Mul on vaja põis tühjaks lasta.”
„Tõenäoliselt on neil ka müügiautomaate,” ütles oksendaja tagaistmelt. Curtis oli nüüd istuma tõusnud, juuksed pööraselt ümber pea kleepunud. „Ma võtaks hea meelega mõned pähklivõiga küpsised.”
Morris teadis, et ta peab plaanist loobuma, kui puhkeplatsil on teisi autosid. I-90 oli imanud endasse suurema osa transiitliiklusest, mis mööda seda maanteed kulges, aga varahommikust alates oli siin rohkesti kohalikke sõitjaid, kes põrutasid ühest väikelinnast teise.
Puhkeplats oli hetkel tühi ja vähemalt osaliselt tänu sildile HAAGISSUVILATE ÖINE PARKIMINE KEELATUD. Nad peatasid auto ja ronisid välja. Linnud sädistasid puuvõrades, arutasid möödunud öö asju ja tegid plaane algavaks päevaks. Mõned puulehed – selles maailma piirkonnas need alles hakkasid kolletuma – langesid aeglaselt maapinnale ja lendlesid üle platsi.
Curtis läks müügiautomaate uurima, Morris ja Freddy astusid külg-külje kõrval tualettruumi meeste poole suunas. Morris ei tundnud end eriti närviliselt. Ehk oli ütlusel „pärast esimest korda läheb kergemalt” tõepõhi all.
Ta avas Freddyle ühe käega ukse ja võttis teisega pintsakutaskust püstoli. Freddy tänas pead pööramata. Morris lasi uksel kinni langeda ja tõstis alles siis relva. Ta viis toru vähem kui tolli kaugusele Freddy Dow’ kuklast ja vajutas päästikule. Lask kõlas keraamiliste plaatidega vooderdatud ruumis madala valju kärgatusena, ent igaüks, kes kuulis seda kaugemalt, oleks arvanud, et see on mootorratta mootori paugatus I-90-l. Tema mureks oli Curtis.
Ta poleks pidanud muretsema. Curtis seisis endiselt snäkkide nurgas, puidust räästa ja roostes sildi TEEÄÄRNE OAAS all. Ühes käes oli tal pakk pähklivõiküpsiseid.
„Kas sa kuulsid seda?” küsis ta Morriselt. Seejärel, nähes relva, siiras segaduses: „Mille jaoks see on?”
„Sinu jaoks,” ütles Morris ja tulistas teda rindu.
Curtis kukkus maha, aga – see oli šokk – ei surnud. Ta ei tundunud olevat suremisele isegi lähedal. Ta väänles asfaldil. Üks langenud leht tegi ta nina ees hundiratast. Tema keha alt hakkas immitsema verd. Ta hoidis endiselt küpsiseid käes. Ta tõstis pea, rasvased mustad juuksed tolgendamas silme ees. Ümbritsevate puude taga sõitis veoauto mööda Route 92 unnates ida poole.
Morris ei tahtnud Curtist teist korda tulistada, siin väljas ei olnud püssilasul seda õõnsat tagasilöögi heli ja pealegi võis keegi iga hetk platsile keerata. „Kui see tuleb ära teha, siis oleks hea, kui see tehtaks ära kiiresti,” ütles ta ja laskus ühele põlvele.
„Sa tulistasid mind,” ütles Curtis, tema hääl kõlas hingetult ning jahmunult. „Sa, raisk, tulistasid mind, Morrie!”
Mõeldes sellele, kui meeletult ta seda hüüdnime vihkas – ta oli vihanud seda kogu elu ja isegi õpetajad, kes oleksid pidanud aru saama, kasutasid seda –, keeras ta püstoli teistpidi ja hakkas Curtist päraga pähe taguma. Kolm kõva lööki ei muutnud eriti midagi. Lõppude lõpuks oli see kõigest 38-kaliibrine tukk ja mitte piisavalt raske, et tekitada enamat peale kergete vigastuste. Curtise juuste alt hakkas verd immitsema ja see voolas mööda ta tüükalist lõuga alla. Ta oigas, vaatas Morrisele meeleheitel siniste silmadega otsa. Ta vehkis jõuetult käega.
„Lõpeta ära, Morrie! Lõpeta ära, see on valus!”
Persse. Persse, persse, persse.
Morris libistas relva tagasi taskusse. Selle pära oli nüüd verest ja juustest lige. Ta läks käsi kuue sisse pühkides tagasi Biscayne’i juurde. Ta avas reisijapoolse esiukse, nägi, et võtit pole süütelukus ja ütles endamisi vittu. Sosistades nagu palvet.
92-l sõitis mööda paar autot, siis üks pruun UPSi veomasin.
Ta kõmpis tagasi tualettruumi juurde, avas ukse, põlvitas maha ja hakkas Freddy taskuid läbi otsima. Ta leidis autovõtmed vasakust rinnataskust. Ta tõusis püsti ja kiirustas tagasi snäkiniši juurde, olles kindel, et sõidu- või veoauto oleks selleks ajaks juba sisse keeranud, liiklus muutus kogu aeg üha tihedamaks, kellelgi tekiks vajadus oma hommikukohv põiest välja lasta ja ta peaks ka tolle tapma ja tõenäoliselt ka järgmise pärast toda. Ta silme ette kerkis kujutlus ühendatud pabernukkudest.
Ent esialgu veel mitte kedagi.
Ta istus Biscayne’i, mis oli seaduslikult ostetud, ent kandis nüüd Maine'i osariigist varastatud numbrimärki. Curtis Rogers vingerdas aeglaselt mööda tsemendist jalgteed tualettide poole, tõmmates end kätega edasi ja lükates jõuetult jalgadega tagant, jättes endast maha verise teeraja. Võimatu oli täiesti kindlalt teada, aga Morrise arvates tahtis ta jõuda meeste ja naiste ukse vahel asuva tasulise telefoni juurde.
See ei pidanud niimoodi minema, mõtles ta süütevõtit keerates. See oli hetke ajel tekkinud rumal mõte ja tõenäoliselt saadakse ta kätte. See viis ta mõtted sellele, mida Rothstein oli enne lõppu öelnud: Palju sul üldse aastaid on, kakskümmend kaks? Kakskümmend kolm? Mida tead sina elust, kirjandusest rääkimata?
„Ma tean,
Jaan Krossi tõlkes „Kui teha, mis saab tehtud, tehtama / see siis peab ruttu”; Shakespeare’i „Macbeth”, 1. vaatus, 7. stseen. – Tlk