Vandenõu. Nii petetakse viit miljonit fondidesse investeerinud rootslast. Joel Dahlberg
Читать онлайн книгу.
põhinevad tema uurimistööd muu hulgas ka sellisel teada-tuntud mõistel, nagu Sharpe’i suhtarv (vt infokast).
SHARPE’I SUHTARV on mõõtühik, mida kasutatakse kapitalihalduri töö hindamiseks. Suhtarv näitab, kui suure tulususe on haldaja saavutanud võrreldes riskiga, mida antud kapitalimahutus sisaldab. Sharpe’i suhtarvu tuleb rakendada lihtsalt selleks, et võrrelda omavahel kahte samale turule investeerivat fondi. Sharpe’i suhtarvu kõrge väärtus iseloomustab häid turge, kuid suhtarvu väärtus ise on erinevate turgude puhul erinev. Mingi ühe ja sama turu fond, mis on hinnatud kõige kõrgema suhtarvuga, on ka see fond, millel on õnnestunud toota investeerijale kõige suuremat kasu.
Sharpe käib üsna sageli Rootsis ja kui ta tuli Stockholmi 2013. aasta augustis, et pidada loeng Rahvusvaheliste Finantsuuringute Instituudis (Institute For Financial Research, SIFR), avanes mul võimalus teda intervjueerida. Kuna ma olen viimastel aastatel terves reas artiklites kirjeldanud, kui raskeks on Rootsi pankade fondihalduse jaoks osutunud klientidele mingigi tulu tootmine, huvitas mind väga William F. Sharpe’i nägemus fondide aktiivse ja passiivse haldamise vastandamisest. Sellise suurusjärgu autoriteedi arvamusest on raske mööda vaadata, isegi Rootsi suurpankade puhul.
Pärast ettekannet oli tal minu jaoks aega üks tund. Kindlasti on William F. Sharpe rääkinud nendest asjadest sadu kordi, kuid tema silmist oli näha, et vastused, mida ta andis, ei olnud sugugi rutiinsed.Ta on nendele küsimustele väga pühendunud ja kähedal häälel lausus ta, et põhjus, mis ajendab teda sellega tegelema, puudutab tegelikult tulevaste põlvkondade pensione. Fondidesse investeerimise valdkonnas kehtivatel kõrgetel tasudel võivad olla tõsised tagajärjed, mis puudutavad meie elustandardit siis, kui meist on saanud pensionärid.
Sharpe’i jutt kaldus peaaegu kohe sellele, et paljudel, ka hea haridusega ja kõrgetes ametites olevatel inimestel on raske mõista, et keskmine fondihaldur, töötagu ta Handelsbankenis, Nordeas või mõnes muus rahvusvahelises pangas, ei saa kunagi tagada kliendile mingit kasumit. „It’s pure mathematics (see on puhas matemaatika),” ütleb ta. Ta toob ühe näite, mida ta on kasutanud palju kordi publiku ees esinedes.
„Mul on kombeks mängida üht mängu, kus ma ütlen, et 20 protsenti publikust on indeksifondide haldurid ja 80 protsenti on aktiivsed haldurid. Me valime mingi aktsiaturu, näiteks Rootsi oma, ja eeldame, et see turg kasvas eelmisel aastal 10 protsenti. Indeksihaldurid on sellisel juhul saavutanud enne kulude mahaarvamist keskmiselt 10 protsendilise tulususe, kuid sellisel juhul on meie küsimus, milline on aktiivsete haldurite keskmine tulu enne maksude mahaarvamist,” räägib Sharpe.
Sellises situatsioonis kipub publikus tekkima teatud segadus, selgitab Sharpe, kuid tasapisi ilmneb, et teha saab vaid ühe lõppjärelduse:
„Kui turg on kasvanud 10 protsenti ja indeksihaldurite keskmine tulusus on 10 protsenti, siis peab ülejäänud ehk aktiivsete haldurite keskmine näitaja olema samuti 10 protsenti. See on lihtne matemaatika.”
Kuna rahvusvahelise fondituru moodustavad valdavalt aktiivsed haldurid, on paratamatu, et tervikuna on tulusus indeksiga ühel tasemel. Aktiivselt hallatava fondi tasu on aga märgatavalt kõrgem kui indeksifondi oma ja seega on ilmne, et keskmisest aktiivselt hallatud fondist saadav tulusus on väiksem kui samaväärsel keskmisel indeksifondil.
Kindlasti on olemas üksikud aktiivselt hallatud fondid, millel õnnestub edestada indeksifondide tulemust (täpsemalt selle kohta hiljem), ent kuna keegi ei tea ette, milline fond seda suudab, on väikeinvestoril väga keeruline leida üles see „õige” fond.
Seega maksavad Rootsi fondidesse raha paigutajad igal aastal miljardeid kroone kallitele fondidele, mis ei tooda neile mitte mingit kasu. Selle juurde, kui suurte summadega võib siin tegemist olla, tulen ma hiljem tagasi; see on keeruline arvutus.
See tähendab aga omakorda, et meie pikaajaliselt hoiustamiselt saadav tulu on oluliselt väiksem kui võiks olla.Taas sõna William F. Sharpe’il.
„Fondiinvesteeringute tulemused tekitavad tõepoolest imestust. Ma kirjutasin hiljuti teadusliku artikli, kus ma võrdlesin ühe aktiivselt hallatud USA fondi odava indeksifondiga. Tasu erinevus oli umbes 1 protsent ja inimese jaoks, kes säästab pensioniks raha 30 aasta jooksul, tähendab see 20, 25, 30 protsendi võrra väiksemat pensioni,” ütleb Sharpe.
Kuid nii Rootsi kui ka USA fondimajandus rajab ju oma lootused just sellele vastuolule, millest sa räägid, ehk sellele, et aktiivselt hallatud fond on keskmiselt parem kui indeksifond?
„Just nimelt! Kuid see ei tähenda, et see on õige.”
Siinkohal võime pöörduda tagasi Tarbijakaitseameti aruande juurde, milles toodi ära, et hoiustajad, keda pangad olid nõustanud, said oma fondiinvesteeringult vähem tulu. Odavad indeksifondid toodavad kliendile suuremat tulu, kuid need ei ole need fondid, mida pangad soovitavad. Rootsis on umbes 90 protsenti kõigist fondihoiustest kallites aktiivselt hallatud aktsiafondides. Ja Sharpe’i selgitus, et just niimoodi see toimibki, on ühemõtteline:
„Olles veidi küüniline, siis seisneb põhjus selles, et indeksifondi haldamisega ei teenita eriti palju raha.”
Just sellepärast ei soovita ta tavalistel erainvesteerijatel järgida pankade ja kindlusvahendajate nõuandeid. Loomulikult ei väida Sharpe, et ei ole üksikud haldureid, kes suudavad mingi perioodi jooksul indeksifondide tulemusi edestada, kuid nende võimalus teha seda pikema aja jooksul on väga väike.
„Statistika räägib väga selget keelt ja 30 aasta pikkuse perioodi vältel ei suuda peaaegu mitte keegi edestada indeksi tulemust, ning täiesti kindlasti jääb võimalus, et seda suudetakse saavutada järgmisel aastal, statistiliselt alla 50 protsendi. Inimeste jaoks, kes ei ole ise investeerimisasjatundjad, on indeksifondid absoluutselt õige valik.”
Sharpe ütleb ka, et tema kui Nobeli preemia laureaat, keda hinnatakse üheks majandusteaduste valdkonna parimaks asjatundjaks, peab selles fondide džunglis võitja leidmise võimalust sedavõrd väikseks, et ta lihtsalt loobub seda otsimast. „Ma elan nii, nagu ma õpetan,” ütleb ta.
WILLIAM F. SHARPE on California Stanfordi Ülikooli professor ja üks aktsiaportfelliteooria suurtest autoriteetidest. Varahindade uurimise eest sai ta majanduspreemia ja eriti tuntud on ta niinimetatud turu kapitalihinna määramise mudeli CAPM (Capital Asset Pricing Model) ühe loojana. Kui jutt käib fondihaldusest, siis on kaalukamat arvamust raske leida.
William F. Sharpe on vanem härra, keda iseloomustab mahe sisemine sära ja ta jätab kõike muud kui ähvardava mulje. Kuid ühe pangadirektori arvates võib teda võrrelda filmis „Sära” („The Shining”) Jack Nicholsoni mängitud tegelasega, kes sisiseb: „Here’s Johnny.” Fondivaldkonna ärimudeli jaoks on Sharpe’i sõnum mõrvarlik.
Perversne ärimudel
Kõik kaupade tootjad ja teenuste pakkujad, olgu siis fondiettevõte, talunik, telefonitootja või raamatukirjastus, vajavad enda ja tarbija vahelist ühenduslüli, müügikanalit, ja tootja maksab kauba või teenuse pakkujale/müüjale vahendustasu.
Taluniku puhul võib see Rootsis olla ICA või Coop, telefonitootja müüb oma telefoni sageli teleoperaatorite kaupluste või veebikaupluste kaudu ning kirjastus maksab oma raamatu hinnast osa raamatukaupmehele.
Kui suur osa tarbija makstud hinnast läheb müüjale, on läbirääkimiste küsimus, kuid pole eriti ebatavaline, et suure raha teenijaks on just vahendaja/müüja. Ei ole inimest, kes pole lugenud artikleid ICA kaupmeestest, kes teenivad oma supermarketites miljoneid, samas kui talunikel on raskusi oma tegevusest mingigi tulu saamisega.
Teatud mõttes ei erine fondivaldkonna mudel teistest. Siin on olemas ennast tõestanud jaotusvõrk ja kõige tähtsamateks kanaliteks on pangakontorite võrgustik, kindlustuste vahendajad ja veebimaaklerite fonditurg. Nagu talunik, maksab ka fondiettevõte/tootja vahendustasu ja fondiettevõtte väljakujunenud maksmisviis tähendab kliendi makstud aastase fonditasu jaotamist iseendale.
Selles valdkonnas tegutsevate inimeste hinnangul, kellega ma olen rääkinud, läheb vähemalt pool ja sageli veelgi enam fonditasust müüjale. Mida tundmatum on fond, seda suurema vahendustasu maksmisega võib fondiettevõte