Ütlemata sõnad. Heli Künnapas
Читать онлайн книгу.
et oleksin sõbranna saladuse peaaegu reetnud. „Ee… Viimasel ajal ma muud ei kuulegi, kuidas kõik temast unistavad,” keerutan enda arust päris osavalt välja. Tüdrukud jäävad selle selgitusega vist rahule, sest Dagmar jätkab püüdega sõbranna uuesti maa peale tuua:
„Ära unista, tüdruk! Joel on nii kõrgelennuline saak, et sul ei tasu temast isegi mitte unistada,” teatab ta samal ajal armsalt naeratades.
„Suurelt tuleb unistada, suurelt!” targutab Alice salakavalalt meile kõigile kordamööda otsa vaadates ja pisikese härjapõlvlase pilt kangastub taas mu silme ette. Aga noh, sellise heasüdamliku. Kurjuses Alice’it kindlasti süüdistada ei saa. Oleme nüüd kuu aega koos näiteringis käinud ja tema teab igal juhul, kuidas oma energilisuse ja naljadega seltskonda ülal hoida. Katrinit salaja punastamas nähes lisan mõttes, et Alice’il tuleb Joelist unistades järjekorda võtta, sest huvilisi on rohkemgi.
Mõne hetke pärast kostub kõva naeru ja hõikeid ning Joel ja tema sõbrad jõuavad rahulikult üle parkimisplatsi lonkides teiste juurde tagasi. Simon ja Neemo hoiavad nendega kaasas olnud blondidel tüdrukutel käest kinni. Olen neid koolis küll koos minu naabritüdruku Triinuga näinud, aga tüdrukute nimedest pole õrna aimugi. Triin ise käib kaheteistkümnendas, nii eeldan, et tüdrukud, kellega ta koos kooli peal ringi käib, on tema klassiõed. Kuuesaja õpilasega koolis pole see aga eriline ime, kui tuleb välja, et täiesti võõraks peetu on mitu aastat sinu kõrval klassis käinud.
Joelil on käed hooletult taskus. Tema käe otsas pole kedagi. Kuna ma olen viimastel päevadel temast nii palju kuulnud, jään hetkeks poissi vaatama. Joeli heledad veidi lokkis juuksed on külgedelt lühemaks ning pealt veidi pikemaks lõigatud. Kurikuulsad põselohud on näha isegi siis, kui ta ei naerata, vaid mõtlikult ringi vaatab, nagu praegu. Poisi pilk eksleb sihitult mööda teisi bussi kõrval seisjaid, kuni äkitselt puurib mulle otsa. Ma ei jõua pilku piisavalt kiiresti ära keerata, nii jõuan hetkeks ta suul näha naeratust. „Huh, vastik pinnapealne kerglane eputis,” võdistan õlgu.
Martin päästab mu ebameeldivast olukorrast, kui käsutab kõik peamajja. Meie buss lahkub ja parkla teisest otsast sõidab sisse järgmine. Liigume sagiva massina Martinile järgi. Kiirustan Katrinit võimalikult etteotsa, Martinile lähemale, et ükskõikselt rühma lõpus lonkivast Joelist ja tema sõpradest võimalikult kaugel olla. Ta isegi ei tunne mind! Miks ta peaks mulle niiviisi naeratama?
Ülejäänud päeva ma selle peale õnneks mõtlema ei pea. Üle Eesti on kohale saabunud noori väga erinevatest kohtadest. Sissejuhatuseks jagatakse meid mitmesse gruppi. Meie koolist on minuga ühes rühmas vaid üks paralleelklassi poiss, keda ma samuti vaid nägupidi tean. Ülejäänud on kõik võõrad.
Ühest töörühmast teise joostes möödub päev märkamatult. Õhtune rühmatööde esitlemine läheb hästi. Saal on pime ja lava hästi valgustatud. Täpselt nii, kuidas mulle meeldib. Nii ei saa ma arugi, et esinen kellelegi ja võin keskenduda vaid lavalolijatele, kellega koos näitleme.
Enne südaööd jalutame Katriniga rammestunult mööda peamaja ringi. See on mõnus väsimus peale aktiivset suhtlemist täis päeva.
„Oi, kes sealt tulevad,” taarub meile mööda koridori vastu Simon. Ei pea sugugi detektiiv olema, et aru saada, et poiss pole ammu juba enam kaine. Meieni jõudes sirutab ta käed välja ja paneb need meile mõlemale õlgadele, jäädes nii meie najale seisma. Simon on minust peajagu pikem, nii toetub enamik tema raskusest Katrinile, sest minuni jõudmiseks oleks ta pidanud veidi rohkem kummarduma. „Tüdrukud, te olete ikka nii vahvad. Mul on nii hea meel, et ma teie sõber olen,” teatab poiss purjus inimese püüdlikkusega iga sõna venitades.
Lahvatame mõlemad naerma.
„Järelikult sa mäletad, et me käime ühes koolis,” norin poissi ja vaatan provotseerivalt tema poole. Tunnen äkitselt, et minu hirm võõraste ees on taandunud. Kas asi on selles, et poiss on nii purjus ja seega tean, et ta pole tema ise? Et tegelikult teda polegi nagu minu juures?
Simon pöörab oma uduse pilgu minu poole ja teeskleb püüdlikult solvumist. Kahjuks ei suuda ta korraga näoilmete ning püstiseismisega tegeleda, nii et sellest tuleb välja vaid naljakas grimass. Uskumatu, kui helesinised silmad tal on, märkan ehmatusega. Ma pole mitte kunagi varem teda nii lähedalt näinud. Tumedapealistel inimestel pole tavaliselt nii-nii heledad sinised silmad.
„Loomulikult ma mäletan. Teie oletegi meie kooli pärlid,” seletab ta suurejooneliselt kätega liigutusi tehes ning ei pane vist tähelegi, et ma ikka veel lummatult ta silmi vahin.
„Nii et sa tead, mis meie nimed on?” norin edasi.
„Ee… ma usun küll,” venitab Simon ning laseb oma pea taas Katrini õlale langeda.
„Seda ma arvasingi,” ütleb Katrin paljutähendavalt noogutades ning lahvatame taaskord selle peale naerma. Poiss avab just suu, et midagi enda väljakeerutamiseks seletada, kui ta keha tõmbub kummaliselt pingesse. Vaatan Simoni poole ning ta pilk on tardunud kusagile meie selja taha.
„Oi, raisk,” ütleb Simon äkitselt. Vaatan selja taha ning saan poisi reaktsioonist aru – koridori lõpust liigub muretul sammul meie poole huvijuht Martin. Ta võib ju õpilastega hästi läbi saada, kuid siin oleme kõik siiski tema vastutusel. Simon keerab ennast meie vahel ümber, nii et vaatab nüüd meiega samas suunas ja tõmbab meid kiirelt endaga kaasa. Möödume paarist uksest, kuni ta meid koridorist paremale poole ühte tuppa lükkab. Inimese kohta, kes hetk varem ei suutnud püstigi seista, on ta liigutused ootamatult sujuvad ja hästi koordineeritud.
„Martin!” hüüab Simon uksest sisse saades üle möirgava laulu ning kõik hakkavad nagu mesilasest nõelatuna kiirelt rahmeldama – pudelid peidetakse voodite alla ning kappidesse, suitsud kustutatakse ära ning topitakse tühjaks saanud õllepurkidesse, mis seejärel omakorda voodite alla lükatakse. Seisan koos Simoni ja Katriniga ebalevalt ukse juures ning vaatan seda rabelemist.
Sel hetkel, kui huvijuht nina ukse vahelt sisse pistab, kostab taas üldrahvalik omal viisil möirgamine erinevate poplugude sõnadel. Martin laseb pilgu muiates nagu muuseas üle toa, noogutab paljutähendavalt peaga ja kaob varsti uuesti ukse taha.
Tunnen, kuidas pinge toas langeb. Kuna suitsud kustutati hetk tagasi kiirelt, siis heljub kõikjal toas kibedat suitsulõhna. Ühe seinaäärse nari ülemisel voodil istub kitarriga Joel, kes Martinile tehtud etenduse ajal mitmehäälsele laulule mingeid suvalisi akorde kaasa mängis, kuid nüüd endassevajunud pilgul isekeskis kitarrikeeli sõrmitseb, nagu oleks kõik teised unustanud. Tema kõrval istub Neemo, kes lehitseb mingit paberihunnikut ja aegajalt ühe või teise sealt Joelile nina alla pistab. Tundub, et need on laulusõnad. Enamasti raputab Joel iga sõbra pakutud lehe peale pead.
Järsku ühe Neemo pakutud lehe peale Joeli pilk justkui selgineb ja ta hakkab üha valjenevalt kitarril akorde mängima ja mõne hetke pärast kostab üle toa:
„Ütle miks tuled sa mind piinama,
haavad kinni ei kasva ju nii.
Kuigi aastad on läinud, sind armastan veel,
kuid ei ulatu sinuni…”
Simon võtab äkitselt ühe käega minu ning teisega Katrini käest kinni ja tõmbab meid Joeli vastas oleva nari alumisele voodile istuma – üks ühel ning teine teisel pool teda.
„Terminaator,” hüüab ta üle muusika mulle paljutähendavalt otsa vaadates ning hakkab Joelile kõvasti kaasa laulma. Mõne aja pärast huilgavad ka kõik teised toasviibijad kaasa. Varsti on sellest saanud järjekordne rahvalaulupidu.
Joeli pilk eksleb mängides mööda toasviibijaid ning ta tundub teistest kuidagi kaugel olevat. Silmitsen ennastunustavalt möirgavat massi, kuid ei näe kusagil Adelinat. Bussis olin nii ametis endale koha leidmisega ning päeval toimusid mitmed rühmategevused, seega jõudsin alles nüüd märgata, et Adelinat siin polegi. Nojah, tegelikult polnud ju teda juba kiirelt nurga taha jooksvas suitsetavas grupis. Kas nad tõesti läksid nii riidu, et Adelina ei tulnud ja nüüd on Joel seetõttu kurb?
Kuna enamik möirgavast laulukoorist salmi kõiki sõnu ei tea, siis korratakse refrääni