Peatumata. Брайан Олдисс
Читать онлайн книгу.
eatumata
Kogukond, mis ei suuda või ei taha mõista, kui tähtsusetut osa universumist ta hõivab, pole päriselt tsiviliseeritud. Nii võib öelda, et selline kogukond sisaldab teda ebastabiilseks muutvat surmavat osa. See on ühe sellise kogukonna lugu.
Idee, mis on inimese loodud, erinevalt enamikust jõududest, millest meie universum koosneb, on harva täiuslikult stabiilne. Vältimatult käib sellega kaasas inimese sisemine haprus; ideede suurus võib ulatuda napist kuni grandioosseni. See on lugu grandioossest ideest.
Selle kogukonna jaoks oli see rohkem kui vaid idee: sellest sai eksistents. Sest idee, nagu mõtted ikka, oli eksinud teelt ning nende tõelise elu alla neelanud.
I OSA
AHTRIRUUMID
I
Roy Complainile tundus, et tema südame helid täidavad raiesmiku nagu radari lained, mis kaugetelt objektidelt tagasi oma allika juurde põrkuvad. Ta seisis, käsi vastu toa uksepiita toetatud, ning kuulas, kuidas raev arterites vasardas.
«Noh, mine siis juba välja, kui minemas oled! Sa ütlesid, et lähed!»
Selja tagant kostva Gwenny hääle lõikav sarkasm sundis Complaini raiesmikule minema. Ta virutas ukse tagasi vaatamata kinni, madal urin kurku kraapimas, ja hõõrus siis piinarikkalt käsi, püüdes end taas kontrollida. Gwennyga koos elamine tähendas eimillestki tõusvaid tülisid ja pööraseid raevupurskeid, mis rebisid teda seestpoolt nagu haigus. See polnud kunagi puhas raev; see oli midagi sogast ja isegi kõige suuremate pahameeletormide ajal teadis Complain väga hästi, et on peagi tagasi naise käest andeks palumas, end alandamas. Ta vajas oma naist.
Ärkamise perioodi nii varajasel ajal liikus ringi mitu meest; hiljem on nad oma tegemistega hõivatud. Salk mehi istus tekil ning mängis mängu «Reis üles». Complain kõndis tusaselt, käed taskus, nende juurde ning vahtis räpaste peade vahelt allapoole. Teki põrandale joonistatud mängulaud ulatus kaks korda nii kaugele kui mehe pikk väljasirutatud käsivars. Mängulaual olid laiali nupud ja sümbolid. Üks mängijatest naaldus ettepoole ja liigutas oma klotsipaari.
«Viiene tiivalthaare,» lausus ta sünge võidukusega, tõstis pilgu ning tegi Complainile vandeseltslaslikult silma.
Complain pööras pilgu ükskõikselt kõrvale. See mäng oli talle pikka aega peaaegu üleloomulikult kütkestavalt mõjunud. Ta oli mänginud seni, kuni ta nooruki liigesed ragisesid kükitamisest ning ta suutis vaevu pilku hõbedastele nuppudele fokusseerida. Ka teisi, peaaegu kõiki Greene’i hõimu liikmeid oli «Reis üles» lummanud; see andis neile ruumi ja võimu, mis neil päris elus puudus. Nüüd oli Complain nõidusest vaba ning igatses selle puudutuse järele. Oleks hea olla taas kütkestatud ükskõik millest.
Ta lonkis pahuralt mööda raiesmikku, märgates vaevu kummalgi küljel asetsevaid uksi. Selle asemel vilksatas ta pilk möödujalt möödujale, justnagu mingit signaali otsides. Ta märkas, kuidas Wantage mööda barrikaade kiirustab, vaistlikult teiste eest näo deformeerunud vasakut poolt varjates. Wantage ei mänginud kunagi pika mängulaua taga: ta ei kannatanud, kui inimesed temast kummalgi pool olid. Miks oli nõukogu talle lapsena halastanud? Greene’i hõimu sündis palju deformeerunud lapsi, kuid neid ootas ainult nuga. Poistena olid nad Wantage’it Kaksnäoks kutsunud ja teda kiusanud; kuid Wantage oli kasvanud tugevaks ja raevukaks, mistõttu olid nad otsustanud tema suhtes sallivama hoiaku võtta: nende pilked olid nüüd varjatumad.
Mõistes vaevu, et tema sihitu lonkimine on muutunud sihipäraseks, suundus ka Complain Wantage’ile järgnedes barrikaadide poole. Parimad ruumid, määratud loomulikult nõukogule, asusid seal. Üks ustest oli pärani ja sealt astus välja leitnant Greene ise, kellele järgnesid kaks ohvitseri. Kuigi Greene oli nüüdseks vana mees, oli ta endiselt kergesti ärrituv ning tema tudisevas kõnnakus oli ikka veel nooruslikku hoogsust. Leitnandi ohvitserid, Patcht ja Zilliac, kõndisid upsakalt ta kõrval, neuropüstolid vöödel nähtaval.
Complaini suurimaks heameeleks sattus Wantage nende ootamatu ilmumise peale nii paanikasse, et saluteeris oma ülemusele. See oli häbiväärne žest, tundus, nagu ta oleks pea käe juurde kummardanud, mitte käe kõrgemale tõstnud, ja Zilliac võttis auavalduse vastikult naeratades vastu. Kuulekust oodati kõigilt, kuigi uhkus ei lasknud seda tõsiasja tunnistada.
Kui tuli Complaini kord kolmikust mööduda, tegi ta seda tavapärasemal viisil, pööras pea eemale ja kortsutas kulmu. Keegi ei peaks arvama, nagu tema, kütt, poleks kellegagi võrdne. See oli kirjas Õpetuses: «Ükski mees ei ole teistest alam, kuni tunneb, et peab teisele austust avaldama.»
Hea tuju tagasi saanuna jõudis ta Wantage’ile järele ning laksas käega vastu viimase vasakut õlga. Wantage pöördus järsult ringi ja sihtis Complaini kõhu suunas lühikese kepiga. Wantage liikus ökonoomselt nagu mees, kes on harjunud ümbritsevate haljaste teradega. Tema kepi teravik asus täpselt Complaini nabas.
«Rahu nüüd, iludus. Kas tervitad niimoodi kõiki oma sõpru?» küsis Complain, lükates kepi teraviku eemale.
«Ma arvasin… Avardumist, kütt. Miks sa pole liha küttimas?» küsis Wantage, libistades pilgu Complainist eemale.
«Sest kõnnin koos sinuga barrikaadide juurde. Pealegi on mul pada täis ja kohustused täidetud: mul pole liha vaja.»
Nad kõndisid vaikides, Complain püüdis pääseda Wantage’i vasakule küljele, too aga põikles temast eemale. Complain jälgis hoolikalt piiri, et Wantage liiga vihaseks ei saaks ja talle kallale ei tungiks. Vägivald ja surm olid Ahtriruumides kui pandeemia, moodustades loomuliku tasakaalu kõrge sündivusega, kuid kuigi paljud olid kergesti erutuvad, olid targemad ka ettevaatlikumad.
Barrikaadide lähedal oli koridor rahvast täis; Wantage lipsas minema, pomisedes, et peab koristama. Ta kõndis seina lähedal, mõru eneseuhkusega end võimalikult sirgu hoides.
Eesmiseks barrikaadiks oli väravaga puust vahesein, mis blokeeris koridori täielikult, ja mida valvasid alati kaks meest. Seal lõppesid Ahtriruumid ning algas poonikurägastikust labürint. Kuid see barjäär oli vaid ajutine ehitis, selle asukoht muutus pidevalt.
Greene’i hõimul oli poolrändav eluviis; suutmata säilitada saagikust või elustoitu, pidid nad sageli uuele territooriumile edasi rändama. See õnnestus neil eesmise barrikaadi edasi lükkamise ja tagumiste järele toomisega. Just praegu liigutati barrikaade. Poonikute rägastikul, mida eespool rünnati ja hävitati, lasti barrikaadi taga uuesti tärgata: hõim tegi endale teed läbi lõputute koridoride nagu tõuk läbi jahuse õuna.
Barrikaadi taga töötasid mehed väsimatult, raiudes maha kõrgeid poonikuvarsi, söödav mahl nende pikkade noaterade kohal välja purskumas. Kui varred olid langetatud, keerati need tagurpidi, et säilitada mahla nii palju kui võimalik. Mahl nõrutatakse välja ning õõnsad ridvad kuivatatakse, lõigatakse standardpikkusesse ning kasutatakse erineval viisil. Vaevalt oli taim maha langenud, kui korjati kokku ka taime teised osad: lehed arstimiseks, noored võrsed delikatessideks, seemned mitmel eesmärgil: söögiks, nööpideks, Ahtriruumide tamburiiniversiooni kõrisevaks ballastiks, «Reis üles» punktide arvepidamiseks, beebide mänguasjadeks (sest olid alati kõike proovida tahtvate suude jaoks liiga suured).
Poonikute eemaldamise kõige raskem osa oli läbipõimunud juurestiku lõhkumine, mis lebas jämeda liiva all nagu metallist võrgustik, alumised väänlad sügavalt teki sisse hammustamas. Kui ühed juurestikku välja raiusid, koristasid teised huumuse labidatega kottidesse; siin oli huumus eriti sügaval, kattes tekki üle poole meetri: näidates, et see oli uurimata piirkond, kus ükski teine hõim polnud varem käinud. Täis kotid kärutati tagasi Ahtriruumidesse, kus need tühjendati, et uutes ruumides saaks uusi põlde rajada.
Barrikaadi ees töötas veel üks meestesalk ja neid jälgis Complain erilise huviga. Neil oli kõrgem auaste kui teistel kohalviibijatel; nad olid valvurid, keda värvati vaid küttide seast ning oli võimalus, et ühel päeval, õnne või soosingu tõttu, võib Complain sellesse kadestamisväärsesse klassi tõusta.
Kui peaaegu müürina läbimatu