Viimased tüdrukud. Riley Sager
Читать онлайн книгу.
nagu praegu näib mõtlik. Keha, mis on ühtaegu pikk ja tüüakas. Suured käed, millest ühes on abielusõrmuse asemel rubiiniga koolisõrmus. Ainsaks muutuseks on mehe juuksed, mis on siilisoenguks nuditud. Iga kord, kui kohtume, on seal mõni hall laik juures.
Tema siinviibimine jääb silma kõigile kohvikus tunglevatele lapsehoidjatele ja kofeiinilaksu all hipsteritele. Miski ei tee inimesi närvilisemaks kui täisvormis politseinik. Coop mõjub ilma selletagi hirmuäratavana. Ta on suurt kasvu, koosneb üleni lihasmügaratest. Tärgeldatud sinine särk ja teravate viikidega mustad püksid üksnes võimendavad ta suurust. Kui ma sisenen, tõstab ta pea ja ma märkan tema silmis rampväsimust. Ilmselt sõitis ta siia otse oma kolmandast vahetusest.
Laual on juba kaks kruusi. Mulle Earl Grey tee piima ja rohke suhkruga. Coopile kohv. Must. Suhkruta.
„Quincy,” ütleb ta noogutades.
Iga kord see noogutus. See on Coopi versioon käesurumisest. Me ei kallista kunagi. Mitte tollest meeleheitlikust embusest saadik, millega ma tervitasin teda meie esmakohtumise ööl. Ükskõik kui palju kordi ma teda näen, annab see hetk end alati tunda, ketrab ringiratast, kuni selle peast heidan.
Nad on surnud, olin ma tema külge klammerdudes üle huulte surunud, sõnad sügaval kurgus kähedalt kurisemas. Nad kõik on surnud. Ja tema on ikka veel kuskil seal.
Kümme sekundit hiljem päästis Coop mu elu.
„See on igatahes üllatus,” ütlen ma istet võttes. Mu häälest kuuldub värinat, mida üritan alla suruda. Ma ei tea, miks Coop mulle helistas, aga kui tegu on halva uudisega, tahan ma seda kuuldes rahulik olla.
„Sa näed hea välja,” ütleb Coop, seirates mind kiirel ja murelikul pilgul, millega olen nüüdseks juba harjunud. „Aga sa oled kaalus alla võtnud.”
Muret on kuulda ka tema hääles. Ta mõtleb Männimajakesele järgnenud poolaastale, kui söögiisu mu nii täielikult hülgas, et jõudsin tagasi haiglavoodisse, kus mind sunniviisiliselt sondi kaudu toideti. Mäletan, kuidas leidsin ärgates Coopi oma voodi kõrval seismast ja mulle ninna topitud plastvoolikut vahtimast.
Vaata, et sa mind alt ei vea, Quincy, ütles ta siis. Sa ei elanud seda ööd üle selleks, et nüüd niimoodi surra.
„Tühiasi,” ütlen ma. „Olen lõpuks ometi selgeks saanud, et ei pea sööma kõike, mida ma küpsetan.”
„Ja kuidas see edeneb? See küpsetamise asi?”
„Tegelikult suurepäraselt. Sain eelmises kvartalis juurde viis tuhat jälgijat ja sain veel ühe reklaamist huvitatud firma.”
„Väga tore,” sõnab Coop. „Rõõm kuulda, et kõik sujub hästi. Sa peaksid mingi aeg midagi ka mulle küpsetama.”
Nagu noogutus on ka see üks Coopi igakordseid ettepanekuid. Ta ütleb seda alati, aga ei mõtle kunagi tõsiselt.
„Kuidas Jeffersonil läheb?” küsib ta.
„Ta on tubli. Riiklik õigusabibüroo tegi temast juhtiva advokaadi ühes suures ja mahlakas kohtuasjas.”
Jätan enda teada selle, et nimetatud kohtuasi on seotud mehega, keda süüdistatakse narkopolitseiniku tapmises ühe luhta läinud läbiotsimise käigus. Coop vaatab Jeffi tööle juba niigi viltu. Pole tarvis sellesse lõkkesse hagu juurde loopida.
„Tubli,” sõnab Coop.
„Ta on viimased kaks päeva ära olnud. Pidi Chicagosse lendama, et pereliikmetelt tunnistused võtta. Ütles, et see teeb vandekohtunikud natuke kaastundlikumaks.”
„Hm…” vastab Coop, ilma et oleks õieti kuulanud. „Ta pole vist veel su kätt palunud.”
Raputan pead. Rääkisin Coopile, et minu arvates oli Jeffil plaanis meie augustikuise puhkuse ajal Outer Banksi saarestikus mu kätt paluda, aga senimaani pole sõrmust tulnud. See on tegelik põhjus, miks ma olen viimasel ajal kaalus alla võtnud. Minust on saanud see tüdruk, kes hakkab jooksmas käima vaid selleks, et hüpoteetilisse pulmakleiti mahtuda.
„Ootan endiselt,” ütlen ma.
„See aeg tuleb.”
„Ja sina ise?” küsin ma, üksnes pooleldi narritavalt. „Kas sa oled endale lõpuks pruudi leidnud?”
„Eip.”
Kergitan kulmu. „Peika?”
„Tänase külaskäigu teema oled sina, Quincy,” ütleb Coop pisimagi naeratusevarjuta.
„Loomulikult. Sina küsid. Mina vastan.”
Just niimoodi käivad asjad meie vahel, kui aastas ühe, kaks või kolm korda kokku saame.
Enamjaolt meenutavad need külaskäigud teraapiaseansse, mille käigus ei saa mina iialgi võimalust Coopile oma küsimusi esitada. Minu teadmised tema elust piirduvad ainult põhilisega. Ta on nelikümmend üks, teenis enne politseinikuks saamist merejalaväes ja oli vaevu noorpolitseiniku seisuse seljataha jätnud, kui minu karjuvana puude vahelt leidis. Ja kuigi ma tean, et ta patrullib ikka veel tolles linnas, kus kõik need õudused aset leidsid, pole mul õrna aimugi, kas ta on õnnelik. Või rahul. Või üksildane. Pühade ajal ei kuule ma temast sõnagi. Pole kordagi jõulukaarti saanud. Üheksa aastat tagasi istus ta mu isa matustel tagareas ja lipsas kirikust välja veel enne, kui teda tuleku eest tänada jõudsin. Midagi peaaegu kiindumusesarnast ilmutab ta mu sünnipäevadel, kui saadab mulle alati sama sõnumi: veel üks aasta, millest oleksid äärepealt ilma jäänud. Ela seda täiel rinnal.
„Küll Jeff selle ära teeb,” kinnitab Coop, suunates jutuajamist jälle oma tahtmist mööda. „Vean kihla, et see juhtub jõulude ajal. Meestele meeldib siis abieluettepanekuid teha.”
Ta lonksab tubli sõõmu kohvi. Mina rüüpan oma teed ja pilgutan silmi, hoian neid tavalisest viivukese kauem kinni, lootes, et pimedus lubab mul tunda, kuidas Xanax mõjuma hakkab. Selle asemel tunnen ma end veel ärevamalt, kui kohvikusse sisse astudes.
Avan silmad ja näen, kuidas kohvikusse siseneb hästi riietatud naine koos pontsaka, samavõrd hästi riides mudilasega. Ilmselt lapsehoidja. Siin kandis on seda enamik alla kolmekümneseid naisi. Soojadel päikeselistel päevadel ummistavad nad kõnniteid – rodu äravahetamiseni sarnaseid, äsja ülikoolist tulnud tüdrukuid, kes on relvastatud kirjanduskraadi ja õppelaenuga. See siinne paelub mu tähelepanu üksnes sel põhjusel, et me näeme sarnased välja. Värske ja puhta jumega. Heledad juuksed hobusesabasse kammitsetud. Kumbki pole liiga kõhn ega liiga täidlane. Korralik piima peal üles kasvanud Kesk-Lääne tõug.
Niisugune võinuks ma olla teistsuguses elus. Sellises, kus pole Männimajakest, verd ega kleiti, mis muutis värvi just nagu mingis õudusunenäos.
See on teine asi, millele ma Coopiga kohtudes iga kord mõtlen – ta pidas mu kleiti punaseks. Ta oli sellest dispetšerile sosistanud, kui abijõude kutsus. See on kirjas politseiprotokollis, mida olen lugematuid kordi lugenud, ja dispetšeri salvestusel, mida ma suutsin kuulata ainult korra.
Keegi jookseb puude vahel. Heledanahaline naisterahvas. Noor. Tal on seljas punane kleit. Ja ta karjub.
Ma tõesti jooksin puude vahel. Tegelikult kappasin. Paiskasin üles lehti, tuim kogu mu keha läbiva valu suhtes. Ja kuigi ma kuulsin ainult kõrvus kaikuvaid südamelööke, karjusin ma tõepoolest. Ainus asi, millega Coop puusse pani, oli kleidi värv.
Tund aega varem oli see olnud valge.
Osa verest oli minu oma. Ülejäänu kuulus teistele. Peamiselt Janelle’ile, keda olin hoidnud hetk enne seda, kui ise viga sain.
Ma ei unusta iialgi Coopi näoilmet, kui ta oma veast aru sai. See, kuidas ta silmad pisut rohkem pärani läksid. See, kuidas ta suu pikerguse kuju võttis, kui ta üritas hoida seda lahti vajumast. See vapustatud mühatus, mille ta kuuldavale tõi. Kaks osa jahmatust, üks osa haletsust.
See on üks vähestest asjadest, mida ma tõesti mäletan.
Minu Männimajakese kogemus jaguneb kaheks selgesti eristatavaks pooleks. On algus, mis on tulvil hirmu ja segadust ja milles Janelle